Kes on kangelane? Javier Cercase “Salamise sõdurid”

Sildid

Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, Javier Cercas, Salamise sõdurid

MAARIAN TIIT

“Salamise sõdurid” on austusavaldus rahvuslikule ajaloolisele mälule. Cercas püüab oma teose vahendusel osutada tähelepanu mälule ja mäletamisele – vajadusele kõnelda kodusõjast ja selle kangelastest mahavaikimise asemel, sest nagu teada, allasurutud valu ja ebaõiglus ei kao iseenesest, vaid tuleb millegagi lunastada. Antud juhul on kirjaniku hääl see, mis äratab ellu (unustatud) kangelase(d) ja selle kaudu taasluuakse mälu.

“Salamise sõdurid” on rikkalikult kihiline ja mitmetahuline teos, mille paljudest teemadest intrigeerivaim on ehk arutlus selle üle, kes ikkagi on kangelane. Teos on üles ehitatud kodusõja lõpupäevil aset leidnud dramaatilisele sündmusele, mille peategelane, falangistliku ideoloogia rajaja ja poeet/kirjanik Rafael Sánchez Mazas pääseb imekombel vabariiklaste korraldatud mahalaskmisest eluga. Intrigeerivaks muudab selle sündmuse asjaolu, et Mazase tagaotsinguil leiab üks lihtsõdur ta asupaiga, kuid mingil seletamatul põhjusel otsustab Mazast mitte välja anda. Teose minategelane (kes sündmusest tõsiselulise jutustuse vormib) on juhtunust lummatud ning püüab leida vastuseid küsimusele, mis ajendas sõdurit sellisel viisil käituma. Kas võis olla tegemist inimliku kaastundega mehe suhtes, kes hirmus ja ahastuses juba oma kurba lõppu ootas? Sellele küsimusele otsest vastust ei tulegi, kuid selge on selles situatsioonis see, kes osutub kangelaseks – seesama lihtne sõdur vabariiklaste poolelt, kes kummaliselt rahulikul ja väärikal moel Mazase saatuse otsustab.
Hilisemas minategelase (Javier Cercase) ja Roberto Bolaño vahelises intervjuus väljendab viimane oma mõtteid kangelastemaatikal. Tšiili kirjanik arvab, et kangelane ei ole see, kes tapab, vaid see, kes ei tapa või laseb ennast tappa (Cercas 2015: 148), vihjates nõnda Salvador Allendele, kes oma elu enese käe läbi lõpetas seoses Augusto Pinocheti sõjaväelise riigipöördega. Lisaks rõhutab Bolaño kangelasliku käitumise instinktiivsust: “Tegelikult ma arvan, et kangelase käitumises on peaaegu alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset – midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku” (Cercas 2015: 149). Siin väljendub huvitav mõte kangelase ja korraliku inimese vastandumisest. Korralik inimene on keegi, kes järgib reegleid, elab elu seaduspäraselt, ei söandaks normist kõrvale kalduda. Kangelasel on aga julgus teistest eristuda, kui situatsioon seda nõuab ja südamehääl on õige. Seetõttu asetub tundmatu (?) sõdur kangelase positsioonile – ta ei tapa, vaid päästab ning kindlasti
eristub ta tugevalt teistest väekaaslastest, kes korralikult kuuletuvad ja käske täidavad, kui ületab tavapärase käitumise piiri ühel instinktiivsel hullus- või inspiratsioonihetkel, kui ta kaastundest, sõgedusest või ükskõiksusest toimib nii nagu ta toimib.
Teisalt on kangelaslikkus suhteliselt mõõdetav omadus – kellele kangelane, kellele reetja, äraandja või desertöör. Vaatepunktide erisus (ühel pool sinised, teisel pool punased) omistab erineva väärtuse ka kangelasele. Siiski, kui üldinimlikkus ja headus saab võitu poliitilistest hoiakutest, saab abistajast kangelane. Mazas jõuab peale kolmepäevast ellujäämiskatsumust metsas lahke pererahvani, kes ei esita liigselt küsimusi, pakub süüa ja kindlat öömaja. Sel perioodil kohtub ta ka kolme noore väejooksikuga, keda hakkab kutsuma metsasõpradeks, sest nende abiga elab ta üle kriitilise ajavahemiku kuni Franco vägede tulekuni. Siin saab otsustavaks muidugi kahtlemine või pettumine poliitilises ideoloogias, mille eest võideldakse – see võimaldab osapoolte lähendamist.

Mazase imeline pääsemine surmast meenutab teataval määral filmis “Das Leben der Anderen” (2006) aset leidnud situatsiooni, kus Stasi agent, kelle tööks on teiste elude jälgimine ja seejärel ebasündsate või kompromiteerivate asitõendite hankimine, et riigile kahjulikud isikud elimineerida. Tema viimaseks projektiks on ühe kirjaniku ja tema elukaaslase jälgimine, kuid protsessi käigus, ning kahtluste süvenedes riigi režiimi õigsuses, tärkab temas inimlikkus ja kaastunne kirjaniku suhtes, kelle elu ta ühel
kriitilisel momendil päästab, riskides iseenda karjääri ja eluga, kuid jäädes anonüümseks. Alles hiljem õnnestub kirjanikul oma päästeingli isik kindlaks teha ja kuigi ta otsustab vältida otsest kontakti kunagise agendiga, kirjutab ta tänutundes tema kangelaslikkusest raamatu. Siin võib näha paralleeli nii mitmeski punktis Mazasele elu kinkinud sõduriga. Esmalt kahtlemine oma poliitilistes vaadetes (Mazase loo puhul võisid sõduril need ka puududa), teiseks julgus ja valmidus tegutseda “õigesti”, kolmandaks soov jääda oma heateo juures anonüümseks ja vähetähtsaks – kangelastele tihtipeale ei lähe nende teod väliselt korda, nendega ei hoobelda. Selliseid narratiive võib ajaloost, kirjandusest, elust leida muidugi lademetes, kuid psühholoogilises mõttes jääb haaravaks küsimus, mis paneb inimest otsustaval hetkel niivõrd irratsionaalselt ja “õigesti” käituma, et temast kellegi jaoks heeros kujundada.

“Salamise sõdurite” kolmandas osas jõuab minategelane otsitava võtmefiguurini, kes asetub viimase pusletükina kogu loo tervikusse. Pidades Mirallest Mazase kangelaseks, sõidab Javier rongiga Dijoni, et Mirallesega juttu vesta ja oma avastusele kinnitust saada. Lugejale üllatuslikult ei tule aga mingit kinnitust ega väite ümberlükkamist. Igaüks võib kogu loole sobiva lõpu mõelda. Lõpuks saab “Salamise sõduritest” apoteoos unustatud kangelastele. Miralles kõneleb oma sõjamälestustest, langenud kaasvõitlejate nimedest, mis kellelegi enam korda ei lähe ega midagi ütle, nende sangarlusest looritatuna kurbusesse: “Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud” (Cercas 2015: 199). Seni, kuni Miralles elab ja nende nimesid iga päev meenutab, elavad nad edasi, klammerduvad elu külge või ehk ei ole tema see, kes neid mäletab, vaid nemad hoiavad temast kinni, et mitte päriselt surnud olla (Cercas 2015: 201).

Miralles vihjab ka Franco diktatuuri lõppedes alanud “vaikivale ajastule”, mille tulemusena tema ja ta rindekaaslased unustusse paisati ning mis on tema sõprade ja kaaslaste surma mõttetuks muutnud. Sest lisaks nimede unustamisele on unustatud ka põhjused, mille eest võideldes sõdurid üldse surid. Surid nõnda, et polnud saanud tunda veel oma naiste ja laste armastust päikesevalgusest küllastunud toas. Jäänud ilma elu ilusamatest hetkedest, surid nad kõik liiga noorelt, jättes Mirallese üksi elavate kirja. Unustus tekitab trotsi ja pettumust ja seetõttu pole Miralles esiti üldsegi nii avatud, et vanadest sõjasündmustest pajatada. Lõpuni välja jääb selgusetuks Mazase päästnud isik.

Kui pöörduda tagasi teose pealkirja juurde, siis viitab see Kreeka ja Pärsia vägede peetud merelahingule Salamise saare juures (480 eKr). Kreeklased, olles suures arvulises vähemuses, suutsid pärslaste vägesid lüüa ning seega nende agressiooni peatada. Seetõttu on Salamise lahingut peetud ka Lääne tsivilisatsiooni hukatusest päästmiseks. Kreeklased on selles kontekstis ilmselged kangelased. Ka Cercas viitab salkkonnale sõduritele, kes viimsel tunnil tsivilisatsiooni päästavad (vihjates tegelikkuses Mirallesele, neljale maurile ja ühele neegrile), kuigi see tsitaat pärineb filosoofia esifalangistidelt José Antonio Primo de Riveralt ja Rafael Sánchez Mazaselt, kes soovides ise kangelased olla, selleks kunagi ei saanud. Kui poeedid on need, kes sõja võidavad, siis Hispaania tegelikkuses kaotab. Kangelased unustatakse, kuid üleminekuajajärgselt tuuakse nad taas esile, selleks et julgelt kõnelda unarusse jäetud teemadest, selleks et esile tuua Mirallese sarnaseid karaktereid ja nende üleelamisi, sest on ju täiesti võimalik, et tema oligi see sõdur, kes 29. jaanuaril 1939 Mazasele elu otsustas kinkida.

Javier Cercas, “Salamise sõdurid”. Toledo kirjastus 2015. Tõlkinud Mari Laan

Maarian Tiit on Tallinna Ülikooli üliõpilane
Kasutatud kirjandus
• Cercas, Javier. Salamise sõdurid. Toledo kirjastus. 2015
• Laan, Mari. Javier Cercas, (tõsieluline) kirjandus ja mäletamine Hispaania moodi.
Keskus. 10/02/2016. Kasutatud 05.03.2017. http://kes-kus.ee/javier-cercastosieluline-kirjandus-ja-maletamine-hispaania-moodi/
• French, Philip. The Lives of Others. The Guardian: Film. 15/04/2007. Kasutatud 05.03.2017. https://www.theguardian.com/film/2007/apr/15/thriller.worldcinema

Hakuna matata ehk õnnelikult üks päev korraga Minevik ja olevik Elorriaga romaanis „Tramm Šiša Pangmale”

Sildid

baski kirjandus, Kurt Vonnegut, Loomingu Raamatukogu, Unai Elorriaga

 

HEIJA-LIIS RISTIKIVI

Kõige tähtsam asi, mida ma Tralfamadorel õppisin, on see, et kui inimene sureb, on see ainult n ä i l i n e. Tegelikult on ta mineviku ajas veel täiesti elus, ja seepärast on suur rumalus tema matustel nutta. Kõik hetked – nii minevik, olevik kui ka tulevik – on alati eksisteerinud ja eksisteerivad edaspidigi. Tralfamadoorlased võivad vaadelda mõnd osa Kaljumägedest. Nad oskavad näha, kuivõrd jäävad on kõik hetked, ja nad võivad vaadelda iga hetke, mis neid huvitab. Meil siin Maal on lihtsalt selline illusioon, et hetked järgnevad üksteisele nagu pärlid kees, ja kui hetk on möödas, on ta möödas igaveseks.

Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”

Vonnegut „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” (lk 29)

 

„Kuulake: Billy Pilgrimit on tabanud ajataju kaotus.” (Vonnegut 2003: 27)

Nagu Billy Pilgrim, uitab Lucas Elorriaga romaanis „Tramm Šiša Pangmale” ringi, ilma et aja möödumine mängiks mingit olulist rolli. Minevik on praegu, tulevik on praegu. Olevik on praegu. Arvatakse, et laps ei tunneta emaüsas aega lineaarsena – on vaid üksainus kestev olevik. See on teistsugune maailmataju kui lineaarne aeg, millega me harjunud oleme. Nii nagu näiteks idamaades või põlisrahvastel, kelle jaoks sündmuste puhul on tähtis sündmus ise ning õppetund, mille see meile annab, mitte selle toimumise aeg. Sündmusi reastatakse olulisuse põhjal, mitte ajalises järjestuses. Erinevatest religioonidest, sh kristlusest ja new age liikumisest tuntud igavese praeguse mõiste peaks õpetama meid elama praeguses hetkes ja mingis mõttes tundub ka Elorriaga romaan edastavat sedasama sõnumit.

Me kohtame kaasajal sageli uskumust, et kõik igavikulised ja sügavad mõtted on juba sõnastatud, meil jääb üle kirjutada vaid lihtsatest asjadest, mis sünnivad meie ümber: „the Great books’ve been written. the Great sayings have all been said/I am about t’ sketch You a picture of what goes on around here sometimes” (Dylan, 1965). Kui Billy Pilgrim oli II Maailmasõja üle elanud sõduri nihilistlik karikatuur, siis Elorriaga romaanis sõda peaaegu ei puudutata. Ehk on see veel liiga äsjane haav, et seda meenutada. Ent Vonneguti ja Elorriaga stiili sarnasus on lummav: Vonneguti õlakehitus „Eks ta ole” võiks vabalt kuuluda ka Elorriaga romaani peategelase sõnavarasse. Mitte et talle midagi korda ei läheks, ta lihtsalt ei komplitseeri maailma ning sündmusi ülemäära, vaid võtab neid niisugustena, nagu nad on. Kui Marcusel on nende korteris hea, siis ei näe ei Maria ega Lucas mingit probleemi selles, et noormees jääbki nende juurde elama – neil ongi üks tuba üle ju.

Kui lineaarne aeg on nagu üks pikk teekond surmani, siis kestvas olevikus ei oma surm tähtsust. See tuleb kindlasti kunagi (ja tõenäoliselt üsna pea, sest tegelased ei ole enam noored), ent see ei ole siht. See on samasugune fakt nagu kõik teised. Palju keerulisem on kodutee leidmise probleem, kui sa ei mäleta enam, kust sa tulid või kuhu minna tahtsid. Politseinik on see, keda huvitab, kuhu sa teel oled, mitte sina ise. Hakuna matata – ela ja ole õnnelik. Kuhu sa lähed, ei olegi tähtis, kui ilm on soe ja jalutada päris mõnus. Ja sa kaod televiisorisse, olümpiamängudesse, üle kaheksatuhandestesse mägedesse, sest need on olulised. Need täidavad sinu kestva oleviku ja muudavad selle õnnelikuks.

Kust ta on tulnud ja kuhu ta nüüd minema peaks?

Aga kas see on üldse oluline?

Palju olulisem näib küsimus: „Maria, kas me oleme täna juba õhtust söönud?” (Elorriaga 2005: 21)

Või ehk tuleks läheneda teistpidi: Lucas on inimene, kes tasahaaval kuhtub ega tee enam reaalsusel ja mälestustel vahet. Võib-olla tunneb lugeja hoopis ängistust surma eelõhtut tunnetades? Vonneguti teoseid on tohutult palju analüüsitud ning sageli kuulutatakse, et autor mõistab sellega hukka sõja ning kirjeldab traumeeriva kogemuse mõttetust. Coleman (2008: 685) selgitab: „Billy Pilgrim’s experiences need not be interpreted as experiences of time travel; rather one might suspect that he cannot make sense of temporal relations. He seems unable to answer these questions: Out of what do these experiences arise? Through what are they occurring? Toward what are they going?”

Kas selline tõlgendus on aga üldse õigustatud – teoretiseerimine, mida autor oma stilistiliste võtetega öelda tahab? Kas me võime omistada autorile ideid, autori tekstile tähendusi ning kuulutada neid ainuõigeks? Kui Billy Pilgrim ise oma kogemustele õlgu kehitab, kas psühhoanalüütiliste kirjutiste laviin, mis „Tapamaja, korpus viis” avaldamisele järgnes, on üldse midagi väärt? Või kas Elorriaga puhul võiksime anda hinnanguid „kohutav vananemine”, „tulevikuta elu”, „autor tahab öelda, et…”, ilma et oleksime kunagi autori mõtteid kuulnud või näinud? Meil on ainult tekst – tekst ise. Tekst ise ei ütle kordagi, et surm on kohutav. Me loeme ridade vahelt. Me oleme harjunud lugema ridade vahelt, sest me oleme harjunud, et otse öelda ei tohi. Me oleme harjunud, et kirjandus ütleb ümber, ütleb vihjamisi. Aga mis siis, kui autorit ei piira tsensuur? Mis siis, kui autor ütlebki lihtsalt seda, mida me tekstist loeme? Otsekoheselt, keerutamata, vihjamata? Kui autor kirjutabki ainult ridade peale, reavahed aga jätab tühjaks, nõnda nagu laps, kes on veel siiras ega oska keerutada, vihjata, taktitundeliselt ümber öelda?

Võib-olla kõlab selline lähenemine naiivsena, aga ka sellest ei ole midagi. Vanainimese lapselik trammivaimustus paistab samuti naiivne, aga ehk on selles hoopiski sügavamat elutarkust kui meeleheitlikus alltekstide ja lisatähenduste otsimises. Kõik sügavamõtteline on juba öeldud, me saame jutustada ainult asjust, mis meie ümber mõnikord juhtuvad. See, mis on meie ümber, ongi tähtis. See inimene meie kõrval, keda võib-olla füüsiliselt enam ei olegi, aga see ei muuda teda meie jaoks vähem reaalseks. See hetk, milles me elame, aeg, mis meil on praegu, sest eilne oli eile ja homset me ette ei näe. Ehk on vanainimese pisut naivistlikus ja ülimalt otsekoheses kestvas olevikus hoopiski raske tõde: siin ja praegu on see hetk, milles me elame. See on lõpmata kestev olevik ja siin on meil vaja olla õnnelik. Kahetseda pole midagi, keelata pole vaja midagi. Me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on oma veidrused ja rõõmud, head ja vead, soovid ja isud. Kedagi ei tohi sellepärast hukka mõista.

„Võib juhtuda, et elu viimasel päeval näeme televiisorist pesupulbri reklaami ja see ängistab meid rohkem kui vikat või muu tavaline sümbol, sest me teame, et pesupulbri reklaamid kestavad edasi, aga meie ei kesta.” (Elorriaga 2005: 39) Nõnda tuleb ju välja, et pesupulbri reklaamid ongi igavikulise oleviku kehastus – aga miks ka mitte?

Kunagi väga ammustel aegadel usuti Läänemaailmas kõigil loodusnähtusel olevat hing, mida on võimalik mõjutada. Usuti, et jumalus põhjustab äikest, teine maavärinaid, kolmas sõidab kaarikuga iga päev üle taeva, vedades päikest. Mõistuse kultiveerimise tagajärjel hakati uskuma, et kõrgem tahe kuulub ühele Jumalale, kes nõnda-öelda käseb, poob ja laseb. Kui loodusnähtused said teaduslikud seletused, vajusid need arusaamad unustusse ning Jumal sai südametunnistuse juhtimise funktsiooni. Tema peamine omadus on igavikulisus. Aga võib-olla on ka igavikulisus hoopiski pragmaatilisem. Pesupulbri reklaamid on ju igikestvad, miks ei peaks me suutma igavikulisust selgitada samuti mõistusega, nõnda nagu väga suur osa nähtustest on mõistuse (ja füüsika ning keemia) abiga ära seletatud?

Mõned asjad lihtsalt on niisugused, nagu nad on. Neist ei ole vaja otsida sügavamat tähendust, sest seda lihtsalt ei ole. Seda polegi vaja. Elu elamiseks on vaja mõnikord süüa ja mõnikord rohtu võtta, mõnikord käia õega seal, kuhu õde sind karjatab, mõnikord vaadata spordivõistlusi ja mõnikord lugeda üle kaheksatuhandeste ajakirja (sest unistused peavad inimesel ikkagi olema). Ja kui sul on siin hea, miks sa peaksid siit siis ära minema?

See lihtsus, asjalikkus, sirgjoonelisus tundub 21. sajandi Euroopas nii kohutavalt revolutsiooniline idee. Kui sissemurdjat ei visatagi välja, vaid pakutakse hoopis talle ulualust, on see ju pehmelt öeldes hämmastav? Ja järgmisel hetkel enam mitte. Inimene harjub. Kõigega. Lucas harjub Marcusega, Marcus harjub Lucasega. Kõik on hästi. See tundub pisut niisugune taoistliku kulgemise idee sarnane mõte, aga taoism on meie kultuuris siiski äärmuslik. Lucas ei ole äärmuslik. Lucas elab oma elu sellisena, nagu tema elu on ja äärmuslikkusele kõige lähemal on tema huvi üle kaheksatuhande meetri kõrguste mägede vastu.

See on mäss kella ülemvõimu vastu. Tralfamadoorlased ei imestaks selle üle, et Lucas trammi ootab, kuigi trammi juba viiskümmend aastat enam ei käi. Praegu on lihtsalt see hetk, kui trammi ei saa tulla, sest trammiliiklust ei ole, aga see ei tähenda, et trammi ei võiks oodata, sest igikestvas olevikus on kõik hetked üheaegsed. Järgmisel hetkel võib mittelineaarses ajas olla see moment, kui tuleb tramm. Iial ei või teada. Tralfamadoorlasi ajab kell naerma. Kas tralfamadoorlane on lihtsalt teine sõna Alzheimeri kohta? Võimalik, aga Alzheimer ei ole pooltki nii meeldiv mõte kui kohtumine tulnukatega, kellele leinamine tundub leebelt öeldes naljakas komme, sest kui inimene on surnud, on ta lihtsalt parasjagu kehvas seisus.

Elorriaga romaanis tralfamadoorlasi ei ole, aga Lucase ajataju on sama kadunud nagu Billy Pilgrimil. Ta elab oma maailmas, kus ei ole aega – teda külastavad inimesed nii minevikust kui olevikust ja õnneks on tal õde, kes ei sunni teda sellest oma maailmast välja tulema. Õde, kelle jaoks ei ole tähtis, et Lucas tajuks maailma nii, nagu kõigil teistel kombeks. Õnneks on Lucasel Marcus, kes temaga vestleb (teda hulluks tembeldamata). Nende kooslus on nii äraütlemata kodune ja armas, nende kooslusse ei sobikski mitte kuidagi ajaga võidujooksmine. Nõnda kulgevad nad üheskoos mõnusasti päevast päeva. Surmani. Aga see viimatinimetatu ei ole tähtis. Kõike, mida me peame jõudma enne surma ära teha, võime me teha oma kujutlusvõime abil. Ja isegi, kui me ei näe jalgrattureid, keda me enne surma oleksime tahtnud näha, ei ole see maailma lõpp. Maailma lõppu ei ole olemas. Surm ei määra midagi, elu on siin ja praegu ja see on tore.

Eks ta ole.

Kasutatud kirjandus

Coleman, M. 2008. The Meaninglessness of Coming Unstuck in Time. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, vol 44, no 4, lk 681 – 698. Saadaval: http://www.jstor.org/stable/40321290 [tsiteeritud: 11.05.2016]

Dylan, B. 1965. Bringing It All Back Home (liner notes). Saadaval: http://bobdylan.com/albums/bringing-it-all-back-home/ [tsiteeritud 14.05.2016]

Elorriaga, U. 2005. Tramm Šiša Pangmale. Lõbus, T. (tõlk). Loomingu Raamatukogu 33/34. Tallinn: SA Kultuurileht.

Vonnegut, K. 2003. Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (Sunnitud tants surmaga). Raud, V. (tõlk). Tallinn: Tänapäev.

Heija-Liis Ristikivi on sõprade seas tuntud kui bibliomaan. Viimased 10 aastat on ta tegutsenud vabakutselise tõlkijana, sel kevadel lõpetas TLÜs hispaania keele ja kultuuri bakalaureuse. Tema lõputöö analüüsis Venezuela telenovela tõlget eesti keelde. 

Jennifer Clement „Palved röövitud tüdrukute eest“ – tõlkija mõtteid

Sildid

inimröövid, Jennifer Clement, Mehhiko, narkokaubandus, Toledo kirjastus

PIRKKO PÕDRA

„Me kaevame maisipõllud auke täis ja poeme siis sinna peitu,“ kõlas ühe Mehhiko Guerrero osariigist pärit naise vastus kirjanik Jennifer Clementile, kui too tema käest Guerrero naiste elu kohta päris. Nii üritavad perekonnad kaitsta oma tütreid, et narkoärikad ei saaks neid kinni nabida ja inimkaubanduse ohvritena edasi müüa. See kirjeldus maisipõldudel justkui urgudes peidus istuvatest tüdrukutest jäi kirjanikku kummitama ning sai üheks läbivaks motiiviks tema nüüdseks ka eesti keelde jõudnud romaanis „Palved röövitud tüdrukute eest“ („Prayers for the Stolen“). Romaan põhineb Jennifer Clementi enam kui 10‑aastasel uurimistööl Mehhiko narkoäri ohvriteks sattunud ja end selle eest peitvatest naistest, kellest paljudega ta olukorra ohtlikkust trotsides kohtus, pärides üksikasjalikult nende elukäikude kohta.

Kuigi rahvuselt on Clement ameeriklane, kolis ta üheaastaselt koos vanematega Mehhikosse, kus ta üles kasvas ja siiani elab. Nii on tema loominguline ja ühiskondlik tegevus, mida iseloomustab tugev sotsiaalne närv, läbi põimunud just selle riigi reaalsusega. Tema eelmine romaan, „A True Story Based on Lies“, käsitleb Mehhikos laialt levinud teenijate kuritarvitamist ning sealt edasi hakkas arenema ka mõte uurida naiste olukorda Mehhiko narkoäris. Nüüdseks PEN Internationali presidendiks valitud Clement juhtis kolm aastat klubi Mehhiko haru, kus tema peamiseks missiooniks oli pöörata tähelepanu Mehhikos suureks probleemiks olevale ajakirjanike tapmisele, kus juhtumid mätsitakse kinni ja peaaegu kunagi ei leita süüdlasi ega viida neid kohtu ette. (Sotsiaalse temaatika kõrval on Clementi kirjanikukarjääri üks suuremaid õnnestumisi elulooraamat kunstnik Jean‑Michel Basquiat’st, kellega kirjanik New Yorgi ülikoolis õppides kokku puutus.)

Briti ajalehes The Telegraph avaldatud artiklis tõdetakse, et romaani suur õnnestumine on selle tonaalsus – must komöödia detailides ja meeleheide laiemas plaanis. Täpselt sama tunne valdas ka mind raamatut lugedes ja tõlkides. Ühest küljest valus teadmine, et ilukirjanduslikus vormis näidatakse praeguses maailmas toimuvaid ja süvenevaid õudusi, et lugude aluseks on karm reaalsus, ja teisest küljest nauditav, musta huumoriga vürtsitatud, kohati tahtmatuid naeruturtsatusi esile kutsuv, meelelahutuslik lugemine.

Meeleheide on tingitud sellest, et romaan kajastab Mehhikos, aga ka üleilmselt väga reaalset ja valusat teemat – tüdrukute ja naistega kaubitsemist nii riigi sees kui ka üle riigipiiride. Tegemist on piiriüleseks organiseeritud kuritegevuseks kujunenud narkoäri kõrvalnähuga, kus põhiliselt maapiirkondades elavaid naisi ja tüdrukuid röövitakse massiliselt nende kodudest ja müüakse edasi peamiselt seksiorjadeks, aga ka sunnitööle, pornotööstusesse ja võlgade katteks tööle. Jennifer Clement on narkotööstuse seda haru iseloomustanud nii: „Narkodoosi saab müüa vaid ühe korra, inimest aga mitmeid kordi.“ Vabaduses viibides on naiste peamine tegevus endid ja oma tütreid peita ning kord juba kinninabitud naiste tee lõpeb tavaliselt vanglas, kus kulmineerub ka romaani tegevustik. Olles vangis istunud naistega kohtunud ja põhjalikult vestelnud, on autor arvamusel, et „kõikidest vangi pandud naistest on viis protsenti tõeliselt halvad inimesed ja ülejäänud 95 protsenti on seal, kuna mehed on nad millessegi mässinud.“

Sadade naiste lugude põhjal kokkusünteesitud romaani põhitegevuspaik on külake Mehhiko edelaosas Guerrero osariigis tunniajase sõidu kaugusel kuulsast kuurortlinnast Acapulcost. Guerrerot teatakse Mehhiko narkolaborina, kus moonipõldude saak valmisheroiiniks küpsetatakse. Raamatu peategelasteks on needsamad röövimiste hirmus elavad tüdrukud ja naised; mehi külas polegi – nad on kas narkoärikatega liitunud või Ühendriikidesse ära läinud. Pidevas hirmus elavate tüdrukute ja naiste elu kirjeldades ei ürita Clement midagi ilustada, armetus kumab läbi igal sammul. Kuid samas on huvitav, et ei teki rõhutuse tunnet. Pärast loo laiema mõõtme nukrusega leppimist laseb lugeja end kaasa haarata tegelaste omavahelistest suhetest ja sellest, kuidas nad ümbritsevat maailma tajuvad. Välja joonistuvad vürtsikad karakterid, kes peavad huvitavaid nihkes dialooge ja pakuvad üksteisele vandeseltslaslikku tuge. Autoril õnnestub luua omamoodi nihestatud ja poeetiline maailm, mis muutub imelikul kombel kiiresti tuttavlikuks ja koduseks, selle asemel et sündmuste aina jubedamaks muutudes üha suuremat võõristust tekitada. Jennifer Clementi enda arvates on tal see õnnestunud, kuna ta läheneb temaatikale veidi teisiti, kui narkokirjanduses tavapäraselt tehakse; peamiselt meesautorite kirjutatud raamatud on väga dokumentalistlikult vägivaldsed ja seksuaalsed üksikasjalike laudadel tantsimise, prostitutsiooni ja peade maha löömise stseenidega. Clement kajastab küll sedasama maailma, kuid tema huvi raskuspunkt on kujundil, vormil ja stiilil ning vaatenurgaks on maailm naiskarakterite silmade kaudu; naisi ei kujutata ühtse ohvrimassina, vaid näeme konkreetsete tegelaste lugusid.

Romaanis tekkiv omapärane õhustik on saavutatud tragöödia ja komöödia segamise ning kontrastide loomise kaudu. Ka Clement ise on oma stiili võrrelnud Charles Dickensi omaga, kes nimetas oma komöödiaga vürtsitatud traagilist kirjutamislaadi siiruviiruliseks peekoniks. Suur komöödia ja kontrastide allikas on näiteks raamatu peategelase Ladydi ema, käreda kõnepruugi ja karmi ellusuhtumisega naine, kes veedab oma päevi peale tütre peitmise õlut kaanides ja televiisorist satelliidikanalitelt dokumentaalsaateid vaadates. Külaelanikud elavad küll pooleldi valmisehitatud muldpõrandaga betoonhüttides, aga kõikidel neil hüttidel on satelliiditaldrikud, mis toovad osmikutesse pilte laiast maailmast, muuhulgas ka ihaldatud Ühendriikidest, kuhu paljud pereisad on ära tööle läinud. Tänu telekatarkusele pikib Ladydi ema igapäevase jutu vahele viiteid Vana‑Kreekale, amatsoonidele, kõrbebeduiinidele ja kõigele muule, mis teleavarustest silma jäänud.

Ladydi ema on kibestunud, pessimistlik, kättemaksuhimuline kleptomaanist alkohoolik, kes ei väsi alla kriipsutamast elu julmust ja mõttetust. Samas näitab ta ootamatutel hetkedel üles suuremeelsust ja armulisust oma tütre või ka näiteks tütre sõbranna suhtes, kes, nagu selgub, on eostatud tema enda mehe poolt ja keda ta mingil hetkel vihahoos ka tulistab. Taoliseid julmuse ja armu kontraste leidub raamatus palju. Kõige lootusetumatel hetkedel ilmuvad kõige ootamatutest kohtadest abikäed – kaasinimestelt, näiteks lapsetapmise eest vangis istuvalt naiselt, aga ka looduselt, mida kujutatakse karmi ja metsikuna, kuid kus tapjaskorpionid võivad aidata narkoärikate käest pääseda ja jõevoog pakkuda pelgupaika piirivalvurite kuulide eest. Jõulised ja lopsakad looduskirjeldused loovad ka tugeva kontrasti armetu, ersatsist tulvil inimeste maailmaga. Peaaegu kõik keskkonnad, kus inimesed liiguvad, on eemaletõukavad kas oma armetuses või maitselagedas pompoossuses. Põhiline sõna, millega inimkeskkonda kirjeldatakse, on plast – plasttoolid ja ‑lauad, plastsandaalid, plastehted, plastlilled jne. Ersats näib käivat käsikäes selle maailmaga, milles domineerivad narkoäri, noorte naistega kaubitsemine ja ihalus pääseda piiri taha Ühendriikidesse, mis oma narkonõudlusega aitab kogu nõiaringi hoogsalt käimas hoida.

Tulles tagasi raamatu aineseks olnud reaalsuse juurde, siis autor Jennifer Clement on ise tõdenud, et ta on meeldivalt üllatunud raamatule osaks saanud tähelepanust ja tunnustusest ning et ehk võib see mõjutada ka naiste olukorda, ehk äratab see Mehhiko valitsuses häbitunde. Kirjanik möönab, et siiani on need naised, kellel õnnestub kaubitsemise lõksust välja rabeleda, tugevas vähemuses. Samas on Clement alati uskunud, et kirjandusel on võime muuta maailma, nii et kes teab? Raamatute tõlkimise kohta arvab Clement, et seda ei saa kunagi olla liiast, kuna elame globaliseerunud maailmas, mis vajab aina enam tõlkimist. Ehk pakub „Palved röövitud tüdrukute eest“ ka eestikeelsena lisaks lugemisrõõmule mõtlemapanevat pilguheitu meiega ühes aegruumis toimuvale.

Muinasjutud on meie lapsepõlve muusika

Sildid

Guatemala, lastekirjandus, Nobeli preemia, Rigoberta Menchu

Rigoberta Menchú ja Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist“

ELIS AUNASTE

Kõige magusam kastaniaeg oli kätte jõudnud. Maa oli täis suuri lõbusaid lehelehvikuid, mille all ja vahel peitsidki end need laste igasügisesed rõõmustajad – valgekirjud kastanilapsed, kes end veel okkalise koore all peidavad, pragunenud koore seest välja piiluvad kastanikaksikud ja prisked, juba veerema läinud kastanimunad, kelle suurimaks sooviks on mängida lehe all kükitades peitust, hüpata leituna korvi ja muutuda siis kodus paari oksa abil rammusateks kastanilehmakesteks. Mu laste hea sõber, nooruke tudengist lapsehoidja oli viinud mu noorema tütre selle üksiku kastanipuu juurde, mis paar tänavavahet eemal väikesel rohtukasvanud tänavanurgal lõbusalt laiutas. Vanemal tüdrukul oli aga hinges trots ja kurgus nutt. Ei aidanud muu, kui pidin ta ise teistele järgi viima. Tüdrukud, kummalgi punutud korvike aaretejahiks kindlalt kätte surutud, nägid viimaks puud ja kogu trots ununes hetkega. Küll on kahju, et ma täna ise selles sügise pidulauas osaleda ei saa, mõtlesin väikese kahjutundega ja ruttasin tagasi Suurte Inimeste Maale.

Suurte Inimeste Maalt tagasi jõudes võttis mind kodus vastu terve kastaniloomakeste riik. Mõned olid tõesti muutunud lehmakesteks, tippides ettevaatlikult oma harkis tikkjalgadel. Teised olid otsustanud lendama hakata lillade ja roosade sulgede abil, mis nende ümarikud kehad vaevata pilvedesse kandsid. Kõik teised munakesed aga olid kuhjatud korvidesse, et sealt siis välja hüpata ja kõige ebasobivamal hetkel riukalikult tingimata suure inimese jala alla veereda. Tudengitüdruk aga saatis mulle ühe erilise foto sellest päevast. Keset kastanikogumise ärevat pidulikkust oli mu viieaastane tütar korraga peatunud ja lehtedesse põlvitades käed palveasendisse kokku toonud. Vaikuses kinnisilmi veedetud hetk saabus spontaanselt, kestis mõned viivud ja lõppes iseenesest. „Ma rääkisin kastanijumalatega,“ selgitas laps pärimise peale olukorda. Selle mõnevõrra ootamatu käitumise juuri oskan otsida vaid meie muljeterikkalt India reisilt, maalt, kus tavalise ja maagilise vahel on senimaani habras joon. Lastele sobis värviküllane ja sadu jumalaid täis India, sest, nagu ka lapsepõlv, on see seletamatu ja muinasjutuline. Just nagu Chimel, väikese Mini lapsepõlveküla Guatemalas.

Raamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ autor Rigoberta Menchú ise ongi suureks kasvanud väike Min. Kirjapanduna muutub tema maagiline lapsepõlve Chimel oma inimeste, loomade ja loodusega rahulikult kulgevaks ja paitavaks poeesiaks. Lapse silmade läbi nähtuna seletatakse lahti elu, mis on ühtaegu maine ja müstiline. Mesilase ja mäe hing on seal võrdselt olulised, laps ja täiskasvanu on mõlemad vajalikud ja teevad just seda, mis neile jõukohane ja rõõmu valmistav.

„Ma mäletan täpselt, milline oli meie kodu Chimelis siis, kui ma olin väike tüdruk. See oli puidust koda, millel oli õlgedest katus. Mulle meeldis seinapragude vahelt välja vaadata. Sealt paistsid kätte rohelised maisipõllud, mida tuul õõtsutas nagu jões kümbleva naise kauneid juukseid, pikki ja rohelisi. Veel paistis sealt jänesepuur, kus küülikud krõmpsutasid rohtu nagu professorid, kes, ümmargused prillid ninal, loevad valju häälega raamatut.“ (lk 47)

Kunstnik Eve Mahhovi värvi- ja mustriküllased joonistused annavad lugusid edasi samasuguse maagiast puudutatud lihtsusega – kirjumirjud jõekivid saavad pesu pesevate naiste jalge all hiidkilpkonnadeks, herneväädid aga kasvatavad sama varre otsas korraga kaks kauna – ühes ootamas äratust pisike inimloode, teises hiirelaps, mõlemal väänlemas varre suunas nabaväädi kirivööd. Kas just hernekaunast, aga Chimelis näebki koos iga inimlapsega samal hetkel ilmavalgust üks loom või lind, kelle iga samm siin maa peal kulgeb täpselt samas rütmis inimese omaga, kellega ta seotuks jääb. See loom on naual ja ta on inimesega niivõrd seotud, et isegi aevastab või kukub samal hetkel kui inimene, kellega ta saatus kokku on määratud.

See on erakordse soojusega kirja pandud raamat lapsepõlvest. Soojusega, mida oskab väljendada vaid see, kelle enda lapsepõlvemaa on kadunud sellesse kaugesse aega, milles mälestused segunevad müütidega ja müüdid ärkavad ellu, luues maailma, mis on hoopis tasakaalukam, heatahtlikum ja lihtsam kui see, millesse oma lapsed suigutame, siis kui raamatu taas sulgeme.

Foto: Eva Maria Tartu

Tšiili luulest eesti keeles – koostajalt lugejale

Sildid

Gabriela Mistral, Nicanor Parra, Pablo Neruda, Rodrigo Lira, Tšiili kirjandus, Vicente Huidobro, XX sajandi luule

MARCELO GATICA BRAVO

Kakskeelne luulevalimik „Vientos del sur/Lõunatuuled“ (2015) on sündinud kahe esmapilgul vastandlikuna näiva maailma – Tšiili ja Eesti – ristumispunktis. Kultuuriruumid võivad luua ootamatuid sidemeid ning keel ja luule aitavad kaasa rikastava kokkupuute tekkimisele. Luuletajana ja hispaania keele õpetajana olen Eestis täheldanud huvi Ameerika hispaaniakeelsete kultuuride vastu ja see on üks raamatu koostamise ajenditest. Teiseks ajendiks on perekondlik unistus – olen abielus eestlannaga, kes on elukutselt tõlkija. Meie ühine soov on Tšiili luule ja eesti keele kaudu luua dialoog meie kultuuride vahel. Nii saigi kakskeelsena teoks esimene Tšiili luule valimik pealkirjaga „Lõunatuuled“, mis on vastus hispaania keele huvilistele ja pakub kõrgeima kirjandusliku tasemega luuleteoste eestindusi.

Tšiili on riik maailma lõpus. Tema nimigi pärineb ketšuakeelsest sõnast chilli, mis tähendab lõppu – nii kutsusid inkad oma impeeriumi lõunaosa. Räägitakse, et maputšed – üht osa praegusest Tšiili territooriumist asustanud põliselanikud – olnud niivõrd sõjakad, et inkadel ei õnnestunud kaugemale lõuna poole tungida ja sellepärast nimetasid nad Tšiili maailma lõpuks. Sajandite vältel on see maailma lõunaosas asuv maa sünnitanud kuulsaid hispaaniakeelseid luuletajaid.

„Lõunatuulte“ jaoks olen välja valinud Tšiili luuletraditsiooni neli alustala: Nobeli kirjandusauhinna laureaadid Gabriela Mistrali ja Pablo Neruda, kreatsionismi isa Vicente Huidobro ja antiluule looja Nicanor Parra. Aga samuti soovisin neile lisada Rodrigo Lira, diktatuuripõlvkonna (1973–1990) noore poeedi, kelle elu jooksul ei avaldatud ainsatki tema luulekogu, kuid kelle looming on Tšiili kirjanduse arengu mõistmiseks möödapääsmatu.

Kui rääkida Tšiili kirjanduse vastuvõtust Eestis, siis võib öelda, et proosas paistavad silma kaks üleilmselt tunnustatud autorit – Isabel Allende ja Roberto Bolaño. Luules on osaliselt esindatud Neruda looming, mille puhul üllatab, et eestindamist pole leidnud kogumik „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“ („Kakskümmend armastusluuletust ja üks meeleheitelaul“), mis on XX sajandi hispaaniakeelse romantilise luule üks tõlgitumaid teoseid.[1]

Valitud poeedid pärinevad Tšiili kõige kaugematest paikadest. Elqui oaasist sirgub noor mestiitsist õpetajanna Gabriela Mistral (1887–1957; tõlkinud Carolina Pihelgas) – silmapaistev luuletaja, naiste õiguste eestkõneleja, pedagoog ja diplomaat. Ta on üks olulisemaid autoreid Tšiili ja Ladina-Ameerika kirjanduses, aga ka esimene ladinaameeriklane, kes pälvis 1945. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema luule lähtub intellektuaali vastutustundest ümbritseva ajaloolise reaalsuse ees ja nii on Mistral tuline hariduse edendaja, kelle soov on vähendada sotsiaalset ebaõiglust Ladina-Ameerikas, ning pühendunud naiste, laste ja põlisrahvaste õiguste eest võitleja. Tervel Ameerika mandril ei ole ainsatki riiki, kus poleks mõnda tema nime kandvat kooli.

Luulekaardi teises nurgas, pealinnas Santiagos paikneb Vicente Huidobro (1893–1948; tõlkinud Mariliin Vassenin) – kosmopoliidist poeet, kes on koos Nerudaga üks Ameerika hispaaniakeelse luule tugisambaid. Tema loomingu keskmeks on keel, see tähendab reaalsusega sidumata lähenemine luulele. Eesmärk on ambitsioonikas – Huidobro soovib keelt kui kunstilist vahendit uuendada, tema luulekäsitlusega käib kaasas esteetiline programm. Huidobrot peetakse hispaaniakeelse avangardismi isaks. Ta asutab Buenos Aireses kreatsionistliku liikumise, mille manifest kõlab selliselt: „Kunstiteose esimene tingimus on luua, teine on luua ja kolmas on luua“. 1917. aastal ühineb ta murrangulise plahvatusega avangardistlikus Pariisis, kus tutvub Picasso, Apollinaire’i, Grisi, Tzara ja teistega. Kokkupuude kubismi ja dadaismiga rikastab tema luulekäsitlust.

Santiagost liigume riigi lõunaossa, kus sündisid Tšiili luulemaastiku kaks põhihäält: Pablo Neruda ja Nicanor Parra. Pablo Neruda (1904–1973; tõlkinud Carolina Pihelgas) on XX sajandi olulisemaid hispaaniakeelseid luuletajaid ja lahutamatu osa lääne luulekaanonist. Neruda kaasamise tingis muuhulgas soov seada jalule õiglus, sest eesti keeles on tema loomingut avaldatud ühekülgselt ja pealegi poliitiliselt kallutatult, kuna nõukogude ajal kasutas kommunistlik propaganda Neruda nime enda huvides, ning see varjutab ja moonutab teatud määral tema loomingu retseptsiooni. Nerudat peetakse luule kuningas Midaseks, sest kõik, mida ta puudutas, muutus luuleks. Tema looming hõlmab kõige erinevamaid teemasid, ulatudes romantilisest perioodist läbi Ladina-Ameerika sotsiaalse tegelikkuse kuni kõige lihtsamate asjade nagu mais või sibul luulevormi valamiseni:

VAIKUS

Kasvasin üles puu sees

ja mul oleks paljugi rääkida,

aga õppisin nii palju vaikust,

et mul on paljugi vaikida,

just seda saabki teada,

kui ainus rõõm on kasvamine,

kui ainus kirg on kestmine,

kui rikkumatus on ainus töö,

ja aeg on seest kuldne,

kuni teda kutsuvad kõrgused

ja temast saab apelsin.

Nicanor Parra (s. 1914; tõlkinud Helina Aulis) aga on XX sajandi teise poole vahest kaalukaim hispaaniakeelne luuletaja. Parra on Neruda vastandpoolus, ta väljendab oma luules skeptitsismi suure eepika suhtes ja leiab selleks inspiratsiooni turuplatsidelt kogutud keskaegsest lüürikast. Parra on argikõnele läheneva antiluule looja. Sellega hülgab ta lüürilise traditsiooni, mille poeetiline keelekasutus jäi teinekord lugejale kaugeks. Tema antiluulet toidab kõnekeelne sõnakasutus, kafkalik absurd ja chaplinlik huumor. 2014. aastal täitus antipoeedil sada eluaastat ja tema mõju on endiselt tugev:

Ja viimaks noor Rodrigo Lira (1949–1981; tõlkinud Helina Aulis), kes elab kindral Pinocheti sõjaväelise diktatuuri aegses Santiagos. Lira on postmodernse luuletaja kehastus. Tema looming on täielikult autobiograafiline ja iroonia kasutamine jõuab selles äärmuseni; ta ei pea end luuletajaks, küll aga keelega manipuleerijaks. Lira ei näinud oma eluajal ainsagi luulekogu ilmumist, kuigi tal õnnestus oma loomingut tutvustada ülikoolide konkurssidel, ajakirjades, mille eluiga piirdus mõnikord vaid ühe-kahe numbriga, ning luuleõhtutel, mis kujunesid tõelisteks teatrietendusteks. Lira tegi oma luuletustele ise kujunduse – ta nimetas neid vigurtekstideks –, andis neid ise välja ja jagas pärast esinemisi paljundatud lehtedel laiali. Lira oli totaalne parodist, ta parodeeris kõike, kaasa arvatud iseennast, ja eriti kõike, mis esindas mingit liiki võimu.

Kokkuvõttes kuuluvad väljavalitud poeedid kaanonisse valitsevat kirjandusesteetikat uuendava loomega. Nad on kaasaegse Tšiili kirjandusmaastiku alustaladeks ning mõnel juhul terve Ameerika hispaaniakeelse luuletraditsiooni uuendajateks.

Tõlkinud Mari Laan.

Kogumiku koostaja Marcelo Gatica Bravo on luuletaja ning hispaania keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on Hispaania Salamanca ülikooli doktorant Hispaania ja Ladina-Ameerika avangardismi ja postavangardismi erialal. Siinne tutvustus tugineb kogumiku saatetekstidel.

[1] Eesti keeles on Nerudalt minu andmetel ilmunud neli raamatut: „Valik luuletusi“ (tlk Johannes Semper, 1953), „Kivid ja linnud“ (tlk Johannes Semper, 1977), „Tunnistan, et olen elanud“ (tlk Tatjana Hallap, 1983) ja „Los versos del capitán. Kapteni laulud“ (tlk Carolina Pihelgas, 2010).

Raamatuarvustus: Enrique Vila-Matase „Dublinesk“

ELMER KOHANDI

Oma elutööga lõpusirgele jõudnud kirjastaja, endine alkoholi-, nüüdne internetisõltlane Samuel Riba on mures. Mures Suure Kirjanduse allakäigu ja peatse unustusse hääbumise pärast. Ilukirjanduslik düsgraafia, see hävitamatu temaatiline ja stilistiline lapsemeelne dementsus, mis raamatuturgudel enesekindlalt laiutab ja oma rasvaseid huuli limpsib, on toonud Ribale veendumuse, et Kirjandus on surnud, ja mida sa kadunukesega ikka muud teed, kui matad ta maha. Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ on romaan teekonnast Kirjanduse matustele, valitud seltskonnast hoolimata üksildasest ja pikast rännakust Dublinisse ja mööda Dublinit. Mööda linna, pungil kirjanduse kõrgaega meenutavaid varje ja kummitusi, kelle väljailmumine on Ribale eriliselt märgilise tähendusega, kuivõrd matus on ajastatud Bloomsdayle, iga-aastaselt 16. juunil Joyce’i „Odüsseuse“ omaaegset ilmumist tähistavale sündmusele.

Ajastulõpp ja maailmalõpp kõnnivad siin romaanis käsikäes ning Samuel Riba, kes kipub lugema oma elu nagu kirjandusteost, on jõudnud elurännakul sellesse etappi, kus raamatu tagumine kaas on juba sulgumas. Kõik tema senises elus on muutunud või muutumas: oma vana armukest, garanteeritud lohutust pakkuvat ja glamuursele seltskonnaelule seda nii vajalikku tähetolmu riputavat alkoholi, pole Riba puutunud juba sellest ajast, kui kaks aastat varem tõsine terviserike ka haiglavoodisse kupatas; tema naine Celia – kes teda küll truult armastab, kuid on siiski valulikult teadlik meest piinavatest deemonitest, mis temagi meelekindluse proovile panevad – on pöördumas budistlikku usku; tema kirjastusäri – see juba veidi naljakalt lõhnav korjus – on silme alt eemale vaiba alla pühitud, kust see kõigest hoolimata oma endisest eksistentsist mentaalsete aroomipahvakute näol aeg-ajalt märku annab; tema eakad vanemad – kelle selja taga arvab Riba alatasa nägevat oma surnud sugulaste kummitusi, neid uduseid, võõrastavad, kuid vähemalt viisakaid olendeid – on oma eksistentsis tardunud mingisse omalaadsesse halli ja tolmusesse poolunne, mis balansseerib elavate ja surnute riigi vahepeal: kõik see loob siin säärase üleloomuliku aura, mis surma ja kadu intiimselt puudutavatele teostele tihtipeale oma pitseri vajutavad. Ja see vihm, see lakkamatult ja armutult vastu klaasi ja ihu pekslev vihm, mis looritab oma kõikjaloleva kohalolekuga nii reaalse maailma kui selle, mida Riba mõteteis lahti hargneb, ning värvib tausta ühtlaselt halliks nii Barcelonas, kust Riba matuserongkäik mõtteliselt alguse saab, kui ka Dublinis, selles Joyce’ile ja Beckettile kuuluvas unenäolises linnas, seal ainsas kohas maamunal, kus Riba arvates on kohane Kirjandus ja koos sellega Gutenbergi ajastu lõplikult viimasele puhkusele saata.

Teekonda silmitsevad eemalt peale Iiri suurkujude ka muud varjud, nii reaalsed kui ka Vila-Matase sulest sündinud kirjanikud, keda Ribal on olnud au tunda ja väljagi anda, kuid see üks, see toorest andest pulbitsev geenius, see elustav elektrilöök Kirjanduse (ja Riba kirjastusäri) kuhtuvasse südamesse on Riba poolt leidmata, kui teda üldse kunagi olemas oligi. Ehk on ta see Barcelonas aeg-ajalt ootamatult välja ilmuv elektrisinise India stiilis jakiga võõras või too salapärane Mackintoshi vihmamantlis vibalik tüüp Dublini udustel tänavatel? Mine võta kinni. Selles Vila-Matase loodud maailma kirjanduslike viidete, tsitaatide, allhoovuste, vihjete, vandeseltslaslike silmapilgutuste ja salajaste käepigistuste pesumasinatrumlis on kõik võimalik. Nagu raamat lõpulausegi ütleb: „Alati ilmub kuskilt keegi, keda ei oska oodatagi.“ Ja see, vaatamata teost toonivale hallile ja lohutamatule maailmalõpuatmosfäärile, annab siiski lootust, et surm ja sünd käivad lahutamatult käsikäes. Lootust, et Kirjanduse reinkarnatsioon toob kadunukese meile ringiga tagasi, olgugi et mõnel teisel kujul ja mõnes teises kehastuses, mida budistist Celia ehk paremini selgitada oskaks. Lootust, mis võib küll olla lollide lohutus, kuid on ka tihtipeale kõik, mis meil on.

Elmer Kohandi on Tartu Ülikooli hispaania filoloogia magistrant.

Lumi tuiskab, mina laulan. Tõlkija mõtteid Liivi teekonnast Hispaaniasse.

Sildid

eesti kirjandus, Jüri Talvet, Juhan Liiv, Juri Lotman, luuletõlge

Ángela Artero on õpetaja ja tõlkija. Ta on töötanud hispaania keele õppejõuna Kiievi ja Tartu ülikoolides, praegu elab Lõuna-Hispaaanias Almerías ja tegeleb lisaks õpetamisele ka kultuuriürituste korraldamisega. Allpool räägib ta meile oma viimasest tõlkest ühistöös Albert Lázaro-Tinauti ja Jüri Talvetiga – tegemist on esmakordselt hispaania keeles ilmunud Juhan Liivi luuletuste antoloogiaga, mille avaldas Madriidi kirjastus Xorki. Ángela võtab kokku oma nägemuse Eestist enne Liivi tõlkimist ja sellest, kuidas tõlketöö on muutnud tema arusaamist Eesti kultuurist.

Kõik algas ühest küsimusest ja lõpeb plahvatusega Lotmani mõistes … järgnevalt jutustan täpsemalt selle loo …

Piir …

Kui ma pärast mitut aastat Tartu ülikooli hispaania keele õppejõuna Eestist tagasi tulin, naasesin kummalise tundega, ühelt poolt uhkusega tehtud töö üle. Jah, ma aitasin kaasa sellele, et õpitaks minu keelt, minu kultuuri, see oli minu missioon, aga teisalt – mida õppisin mina Eesti kultuuri ja keele kohta? Hästi, mul oli parim õpetaja, Piret Toomet – ma pole kunagi näinud kedagi, kes õpetaks oma keelt nii suure ande ja armastusega. Oli kahju, et ma enda kursuste ja loengutega hõivatult õppimisele vähe aega pühendasin. Alles hiljem, tagasi Hispaanias olles, jätkasin rahulikumalt eesti keele õpinguid. Siin on katkend, milles kirjeldan tunnet, mis valdas mind vahetult enne Tartust lahkumist:

… tunne, mis minusse sellelt maalt lahkudes jäi, oli nukrus läbi elamata jäänu pärast, loori pärast, millisse ma end, veel pimedana, mässisin, seda maad sügavuti tunnetamata. Lahkusin tundega, et ei ole oma kogemust täielikult ära kasutanud. Mäletan, et ühel viimastest Tartu-päevadest istusin pingil ülikooli raamatukogu esisel platsil, Jüri Lotmani monumendi vastas ja see rägastik, see puserdunud struktuur sarnanes paljuski sellele, mida ma tol hetkel tundsin. Seal ma ootan ja miski ei kõnele minuga, või õigemini kõik ütleb mulle: “mälu, intellekt, meeled, teadvus ja alateadvus”, millesse ma ei ole sisenenud, olin seal päevi ja päevi ja ma ei astunudki dialoogi, ma ei liginenud sammugi piirile, siis hakkan aimama tühjust, kiilaspäist Fortunat, sasipundart, loori, ma tunnen tõmmet selle vastu, mis libiseb mul käest, mida ma ei mõista, selle vastu, mis on jäänud lahendamata – võib-olla üks mõistatus, üks saladus: sügav arusaam eesti keelest ja kultuurist.

Kuidas tekib mõte ..

2011. aastal pidin Eestisse tagasi sõitma, et lõpetada oma magistritöö sealse keeleõppe kohta. Tänu sellele ootamatule reisile õnnestus mul esiteks tõlkida Liivi ja teiseks mõtiskleda oma kogemuse üle hispaania keele õpetajana Eestis – mõlemad on aidanud mul seda maad ja rahvast paremini mõista. Ületasin semiootilise piiri, mingil moel õnnestus mul siseneda, ületada sild teise kultuurini. Ja seda kõike tänu Liivile. Mäletan, et üks soovitus, mille üliõpilased (uurimistöö käigus) mulle tulevaste hispaania keele õpetajate jaoks Eestis andsid, oli, et nad loeksid Juhan Liivi, ja see on tõsi – minule ei piisanud vaid kolmest seal elatud aastast, pidin mõne aja möödudes uuesti tagasi tulema, et oma kogemuse üle järele mõelda ja seda analüüsida, ning eelkõige pidin osalema ühises Liivi tõlkimises, tundmaks, et mõistan paremini, et tunnen pisut rohkem seda imelist ja omapärast eesti keelt ja kultuuri. Ja niisugune see kunst on – mõnikord on ta kõige lühem tee, et jõuda ühe rahva olemuseni, tema hingeni.

Küsimus

Mõte tekkis puhtjuhuslikult, Jüri kinkis mulle ingliskeelse Liivi raamatu ja mina küsisin, kas ta luulet hispaania keelde on tõlgitud, ja nii sai kõik alguse. Luuletused „Mets kohas“, „Ta lendab mesipuu poole“, „Talvine tihane“ ja „Üks suu“ (El bosque susurraba, Vuela hacia la colmena, Un paro invernal, Una boca), mis sellesse antoloogiasse kuuluvad, oli juba varem tõlkinud Albert Lázaro-Tinaut, kes Jüri Talveti ja teiste eesti autorite vahendajana on väga kogenud tõlkija ning eesti ja teiste idapoolsete kirjanduste asjatundja. Tema toimetas ka kogu tõlget ning nii Jüri kui Alberti arvamused ja soovitused luuletuste tõlkimisel on olnud hindamatu väärtusega. Kujuteldagu vaid, kui keerukas oli meie kaugkoostöö Tartu, Barcelona ja Almería vahel, kolm aastat kulus mõtte tekkimisest raamatu valmimiseni ja see poleks olnud võimalik Jüri Talveti lõputu kannatlikkuseta, tema ulatuslike teadmisteta Juhan Liivi loomingust ja tema usalduseta meie vastu.

Tõlkeprotsess

Meie eesmärk luuletusi tõlkides oli jääda võimalikult truuks eestikeelse originaali struktuurile ja musikaalsusele, vabastades hispaania keelt artiklitest ja prepositsioonidest, kasutades lühemaid sõnu, nagu oleks tegemist haikudega. Püüdsime alati kui võimalik hoida alles rütmi, säilitada igas värsireas sama palju silpe kui originaalis, et ei kaoks see prosoodia, mille Liiv saavutas paaris ja paaritute värsside vaheldumisega, luues Lorca värssidele sarnase lüürika, oma muusika. Ma usun, et see eesmärk on saavutatud luuletustes nagu „Lauliku talveüksildus“ ja „Järve kaldal, nõmme all“ (La soledad invernal del poeta; Al lago, por el bosque). Kuigi riim ei olnud esmatähtis, õnnestus luuletustes siiski säilitada mõned alliteratsioonid ja häälikukordused. Paradoksaalsel moel oli kõige keerulisem tõlkida kõige lühemaid luuletusi, neid, milles avaldub Liivi huumorimeel või peen iroonia, näiteks „killud“ või luuletus „Aeg“ (Tiempo).

Mida ma õppisin

Björk ütleb intervjuus Arvo Pärdiga heliloojale, et selle muusika annab kuulajale ruumi ja et kuulaja võib koguni elama minna sellesse paika, mis on Pärdi sõnul „puhta ekstaasi jumalik seisund“ ja kus on kuulda kahte häält: üks keeruline ja subjektiivne – pattude hääl – ning teine lihtne ja selge – lunastuse oma. Liivi luuletused annavad samuti lugejale õhku, Liivi dialoogides loodusjõududega sulanduvad lugejad täielikus ühtekuuluvuses metsaga, linnuga, kevadega … see lähedane suhe loodusega, mis on eestlastele nii iseloomulik, on Liivi luules jõuliselt tuntav, see on – kui järgida võrdlust Pärdi muusikaga – lihtne ja selge, objektiivne hääl, lunastav hääl. Samal ajal luuletused, mis räägivad isamaast, on keeruline, subjektiivne hääl, patud, armastus oma maa vastu, aga ka valu, kriitika, iroonia.

Liivi tõlkimine on mulle andnud sügavama teadmise mitte ainult selle Eestiks nimetatud maa elanike keelest, vaid ka nende muusikast, lüürikast, tundlikkusest. Liiv on sild, ta lähendas mind piirile, selle kultuuri tundmisele. Ma ei jõua kunagi Jüri piisavalt tänada usalduse eest Alberti ja minu vastu, et need Juhan Liivi luuletused saaksin rajada endale tee (nagu ütles Borges, kui ta Whitmani tõlkis) hispaania keeles.

Plahvatus

Ja kogu selle protsessi lõpp, selle tulem on raamat. Kõik algas küsimusest ja lõppeb plahvatusega, mõistes plahvatuse all Lotmani järgi kahe kultuuri kokkupõrget. Nüüd on nende uude keskkonda sukeldunud värsside saatus ennustamatu, ettenägematu, raamat muutub mõtlevaks mehhanismiks, mis liigub omapäi uues semiosfääris, hispaania kultuuris, lootuses, et lugejad annavad tekstile lugemisega jätkuvalt elu, luues uusi tähendusi, avardades kunsti kui elusa organismi dünaamikat.

Lõpetuseks kaks tõlkenäidet hispaaniakeelsest Juhan Liivist.

La soledad invernal del poeta („Lauliku talveüksildus“)

La nieve cae, mi voz canta,

Un aire triste canto,

la nieve gira en el viento,

las penas en mi pecho.

 

La nieve cae, mi voz canta,

un aire triste canto,

crece la nieve en el jardín,

dentro de mí el dolor.

 

La nieve cae, mi voz canta,

un aire triste canto,

canto hasta ser enterrado,

bajo la nieve quedo.

 

Música („Muusika“)

En algún lugar del mundo escondida,
la armonía primera existe.
Está en la furia del infinito,
en las órbitas lejanas,
en la soberbia del sol,
en las flores, en los bosques,
en la canción de cuna
o en el sollozo.
En algún lugar se ha de encontrar
la inmortalidad, la armonía primera.
¿Cómo si no se colma
nuestra alma
con su música?

 

2014. aasta Cervantese preemia laureaat Juan Goytisolo

Sildid

Cervantese preemia, Juan Goytisolo, kirjanduspreemiad

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Värske Cervantese preemia laureaat, Hispaania vabatahtlik eksiilkirjanik Juan Goytisolo, on nn 20. sajandi keskpaiga põlvkonna üks silmapaistvamaid esindajaid. Ligi 60 aastat on meest peetud suureks kirjanikuks ja kodumaa kriitikuks, kelle pika karjääri jooksul on ilmunud mitukümmend edukat ilukirjanduslikku ning autobiograafilist teost, samuti esseesid ning artikleid. Ta on olnud vali moraalne ja poliitiline hääl ning üks vähestest autoritest, kes on edukalt suutnud ühendada Euroopat islamimaailmaga. Praegu on Goytisolo kodukohaks Marrakech, linn Marokos, kus mees apelsinipuude all vanaduspõlve naudib.

Goytisolo sündis 6. jaanuaril 1931. aastal Barcelonas konservatiivses aristokraatlikus perekonnas kolmanda lapsena neljast. Tema isa (kemikaalifirma juhataja) oli baski päritolu ning ema katalaan. Hispaania kodusõja ajal (1936-1939) elas pere ühes Kataloonia mägikülas. Kui Juan oli kõigest seitsmene, hukkus tema ema frankistide korraldatud õhurünnaku käigus. Poisi isa, kes vihkas kommuniste, jäi aga Francole truuks ning võeti vabariiklaste poolt vangi, jättes pere nii kahe leeri risttulle. Kui Goytisolo oli umbes kaheksane, kasutas emapoolne vanaisa teda seksuaalselt ära, mille kohta kirjanik on hiljem autobiograafias öelnud, et tunneb viha asemel vanaisale pigem kaasa, kuna viimane pidi oma homoseksuaalsust alla suruma ning taluma homofoobist poja alandusi. Goytisolode perekonnas olid aga kannatajateks ka naised: Juani ema hukkus sõjas, tädi ja vanaema jäid seniilseks ning surid hullumajas. Küll aga pärisid Juan ning tema kaks venda emapoolselt suguvõsalt kirjanikuande: vanemast vennast José Agustínist sai luuletaja ning nooremast, Luisist, romaanikirjanik. Juani agnostitsism, marksistlikud kalduvused ning seksuaalne ambivalentsus (milles ta kordagi vanaisa ei süüdistanud) tekitasid vastuolusid sügavalt katoliikliku isaga, kes suri aastal 1964, nägemata poja kapist välja tulekut. (Jaggi, 2000)

Goytisolo, kes peab end autodidaktiks, õppis Barcelona ja Madridi ülikoolides õigust. Esimese romaani „Osavad käed“ (Juegos de manos) kirjutas mees 21aastasena, raamat ilmus kaks aastat hiljem (1954) ning Goytisolo sai selle eest Nadali preemia (vanim kirjandusauhind Hispaanias). Järgmisel aastal ilmus romaan „Lein Paradiisis“ (Duelo en el Paraíso, 1955). Eemale tõugatud kõigest hispaaniapärasest, kolis Goytisolo 1956. aastal Pariisi. Töötades lugejana kirjastuses Gallimar, andis ta nõu, milliseid hispaaniakeelseid raamatuid avaldada, puutudes nii kokku ka selliste Ladina-Ameerika buumikirjanike nagu Cabrera Infante ja Manuel Puigi teostega. (Jaggi, 2000) Tänu oma naisele (Monique Lange), kes oli samuti kirjanik ja toimetaja, sai Goytisolo tundma selliseid kirjanikke nagu Luis Buñuel, Sartre, de Beauvoir, Guy Debord, Camus, Marguerite Duras ja Jean Genet. Viimasest sai ka mehe moraalne, mitte niiväga kirjanduslik mentor. (Tennant, 2014) Vahemikus 1969-1975 oli ta kirjanduse õppejõud California, Bostoni ja New Yorgi ülikoolides, viis läbi uurimusi ning avaldas 19. sajandi heterodokse kirjaniku, José María Blanco White’i antoloogia, ilmselge sooviga rünnata frankistlikku režiimi, mis kirjaniku teoseid keelas. Töökoht kirjastuses tegi Goytisolost ühe mõjukama hispaania intellektuaali välismaal, kes panustas regulaarselt ka kodumaisesse ajakirjandusse, eriti ajalehte El País, kuhu ta korrespondeeris Bosnia ja Tšetšeenia sõdadest. Pärast naise surma aastal 1996 kolis mees Marokosse.

Kokku on Juan Goytisolo avaldanud üle neljakümne raamatu, nende hulgas näiteks romaanid „Peod“ (Fiestas, 1957), „Mõõn“ (La resaca, 1958; eesti keeles ilmunud 1964 Tatjana Hallapi tõlkes) ja „Saar“ (La isla, 1961), mis räägib kõrgema seltskonna elust. Kui mehe varasemad teosed on stiililt realistlikud, siis alates 70ndatest muutub tema ilukirjanduslik looming pigem modernistlikuks. Vahemikus 1966-75 ilmub „Álvaro Mendiola“ triloogia, kuhu kuuluvad Señas de identidad (1966), Reivindicación del conde don Julián (1970) ja Juan sin Tierra (1975). Loomulikult olid need kuni Franco surmani Hispaanias keelatud (Tennant, 2014). Hilisemast ajast on ilmunud veel näiteks Carajicomedia (2000), Telón de boca (2003) ja El exiliado de aquí y de allá (2008). Reisikirjadest on tuntud „Níjari väljad” (Los campos de Níjar, 1960) ja kirjanduskriitilistest teostest „Romaani probleemid“ (Problemas de la novela, 1959), samuti on ilmunud mitmed esseekogud, mälestuskogud (Memorias, 2002), reportaažid (Cuaderno de Sarajevo, 1993) ja palju muud.

Samuti on Goytisolot pärjatud mitmete preemiatega, sealhulgas 2014. aasta Cervantese preemia, mis antakse üle Cervantese surmapäeval 23. aprillil.

Aastal 2012 teatas kirjanik, et jätab ilukirjanduse sinnapaika, kuna on öelnud kõik, mida soovib, ja ei kavatse vaid raha või toimetajate pärast kirjutada – seepärast avaldab edaspidi vaid luulet ja esseesid (Mora, 2012)

Viited:

Eesti keeles on ilmunud  “Mõõn” (1964, Ajalehtede-ajakirjade kirjastus), tõlkija Tatjana Hallap.

Jaggi, M. (12.08.2000). Scourge of the new Spain. The Guardian. Kättesaadav: http://www.theguardian.com/books/2000/aug/12/internationalwriting.books

Mora, R. (08.09.2012). Juan Goytisolo recibe el Premio Formentor con Carlos Fuentes en el recuerdo. El País. Kättesaadav: http://cultura.elpais.com/cultura/2012/09/08/actualidad/1347118141_478405.html

Tennant, J. S. (2014). Interview with Juan Goytisolo. The White Review. Kättesaadav: http://www.thewhitereview.org/interviews/interview-with-juan-goytisolo/

 

 

Raamatututvustus: Mercè Rodoreda “Teemandi väljak” eesti keeles

Sildid

Hispaania kodusõda, katalaani kirjandus

MARIANNE-LIIS KÄÄRID Kataloonia naiskirjaniku Mercè Rodoreda 1962. aastal ilmunud „Teemandi väljak“ on jõuliselt kirjutatud lugu naiivsest kondiitripoe müüjannast, kes keset 1936. aastal puhkenud Hispaania kodusõda üritab keerulistes ühiskondlikes ning isiklikes oludes hakkama saada. Kõik saab alguse ühel peol Teemandi väljakul, kus noor Natàlia tutvub Quimeti nimelise noormehega, kes juba esimesel kohtumisel lubab, et aasta pärast saab neiust tema kuninganna. Järgnebki abielu, ühise kodu loomine ning lapsed, kuid kõik ei ole nii roosiline, kuna tegu on üpris ettearvamatu mehega. Sõja saabudes lahkub Quimet rindele ning naise ülesandeks, trotsides nälga ning vaesust, jääb hoolitseda korteri, kahe lapse ning mitmekümne tuvi eest, kelles mees kunagi rikkust nägi. Rodoreda romaani peetakse üheks mõjukamaks katalaani keeles kirjutatud teoseks, mida on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde (väikekeele puhul on see suur saavutus). Lisaks sellele, et „Teemandi väljak“ sai kriitikutelt väga positiivset tagasisidet, hindas teost väga kõrgelt ka Gabriel García Márquez, nimetades seda kõige kaunimaks romaaniks, mis on pärast kodusõda Hispaanias ilmunud. [1] Eesti keeles ilmus raamat Maria Kalli tõlkes aastal 2014.

Mercè Rodoreda sündis 1908. aastal Barcelonas katalaanimeelses perekonnas, kus tütarlapse suureks mõjutajaks oli emapoolne vanaisa, kellelt päris armastuse katalaani keele (kodus loeti rahvalikku ja isamaalist luulet), teatri ja lillede vastu. Aastal 1928 abiellus Rodoreda oma onuga ning peagi sündis ka naise ainus laps: poeg Jordi. Et põgeneda õnnetust abielust ning sellega kaasnevast rutiinist, hakkas naine kirjutama lühijutte. Esimene romaan „Kas ma olen aus naine“ ilmus aastal 1932 (samal ajal võttis Rodoreda ette ka lahutuse). Laiemalt tuntuks sai naine aga psühholoogilise romaaniga „Aloma“ (1938), mis pälvis ka Joan Crexellsi nimelise kirjandusauhinna. 1939. aastal põgenes Rodoreda (nagu ka paljud teised katalaani intellektuaalid) kodusõja eest Prantsusmaale. Hispaania kodusõda (1936-1939) oli katalaani kultuuri jaoks katastroofi algus: Franco režiim üritas Katalooniat ülejäänud Hispaaniaga ühte liita ning keelt sootuks kaotada, katalaanikeelsed trükised keelati esialgu täielikult ning need said ilmuda vaid eksiilis või põranda all. Alates aastast 1954 elas Rodoreda Šveitsis, Genfis, kus algas tema loominguline kõrgaeg. Just Genfis kirjutas naine „Teemandi väljaku“ (selleks ajaks lubati Hispaanias piiratud hulgal välja anda ka katalaanikeelset kirjandust). Sõja- ja paguluskogemusel on naise loomingus tähtis koht: pagulusperioodi peetakse tema eneseleidmise ajaks. Antud perioodi lõpust pärinevad ka romaanid „Kameeliate tänav“ ja „Aed mere ääres“. Katalooniasse naases Rodoreda 1972. aastal, lõpetas seal romaanid „Purunenud peegel“ ja „Reisid ja lilled“ ning kirjutas viimase eluajal avaldatud romaani „Nii palju sõda“. Viimane romaan „Surm ja kevad“ jäi lõpetamata. Rodoreda suri 1983. aastal Gironas.

„Teemandi väljak“ on peategelase Natàlia sisemonoloog, mis kajastab elu sõjale eelneval ja järgneval ajal Barcelonas. See on otsekui neiu teadvuse vool, kus kõike (nii ümbritsevat kui ka sisemisi tundeid), kirjeldatakse võimalikult lihtsalt ja igapäevaselt. Vaatluse all on Natàlia kujunemislugu kergeusklikust noorest neiust eneseteadlikuks ning iseseisvaks naiseks. Romaani alguses võiks Natàliat eelkõige kirjeldada sõnadega naiivne ja allaheitlik. Kuigi tal on juba peigmees olemas, läheb pikemalt mõtlemata kaasa tundmatu noormehe võrgutamisega ning viimase survel lõpetab ka käimasoleva suhte (kuigi tunneb end seetõttu halvasti). On ilmselge, et Quimet suudab suurema vaevata naiivse neiu oma tahtmist tegema panna. Kindlasti mängib rolli ka fakt, et Natàlial puuduvad vanemlikud eeskujud: neiu ema on surnud ning isaga ta väga läbi ei käi – nii ei saa noor naine kelleltki eriti nõu küsida. Vastasel juhul ta võib-olla ei satuks Quimeti tallaaluseks (viimane peab näiteks kohe alguses neiule loengu meeste ja naiste õigustest, st et meestel on õigus reeglid luua ja naistel õigus neid järgida). Lugedes ei teki muljet suurest armastusest, pigem mängib rolli Natàlia üksildus (väidetavalt ongi Rodoreda teoste peategelased ränkade sisekonfliktidega naised, kelle põhiprobleemiks on justnimelt üksildus) ning Quimeti staatus ühiskonnas: hakkaja mees isikliku äriga, kellel on raha ja tutvusi. Kuigi mees on parajalt armukade ning tujukas, tülisid tuleb ette tihti ja mõttetute asjade pärast, jõuavad noored õige pea pulmadeni ning sünnib ka esimene laps, Antoni. Sel hetkel saab ilmsiks kogu teose kaunis kurbus, mida võrdlemisi harva raamatutest leida võib. Natàlia talub oma kapriisse mehe soove ja tujusid (näiteks lahkub töölt kondiitriärist Quimeti armukadeduse tõttu) ning on vaikselt leppinud tõsiasjaga, et selliseks kogu elu jääbki. Kõik naisesse puutuv on nii nukker: ta kirjeldab oma kurbuse kokku litsumist pisikeseks palliks, mille saaks alla neelata ning takistada nii selle murekuuli naasmist soontesse. Ühel hetkel alustab Quimet tuvila loomisega (kõik saab alguse ühest haavatud tuvist, kelle mees otsustab terveks ravida). Kui tavaliselt on tuvid rahu ja õnne sümbol, siis antud loos toovad nad pigem kaasa tüli ja veel rohkem kurbust, sest õige pea vallutab umbes neljakümnepealine tuvila kogu korteri ning lindude eest hoolitsemine jääb Natàlia niigi väsinud õlgadele.

Poolteist aastat pärast poja sündi lisandub perre ka tütar Rita. Kui varem oli Natàlia pigem abitu ning haavatav, siis nüüd on ta juba tunduvalt vanemaks ja targemaks saanud. Nähes, et mehe puiduäri on raskustes, läheb Natàlia uuesti tööle, sedakorda koduabilisena. Kuna Quimet tegeleb oma asjadega, peab naine sobitama laste eest hoolitsemise ning tööl käimise, mis ei ole sugugi lihtne, ning üha rohkem kurdab ta sisimas väsimuse üle, millest ei saa kellelegi rääkida. Ikka veel täidab ta ainult teiste soove, eelkõige Quimeti omi, jättes enda vajadused tahaplaanile, kuigi vahel harva julgeb ta juba mehele vastu rääkida. On näha Natàlia kujunemist üha iseseisvamaks naiseks, erinevalt sellest noorest neiust, kellel puudus igasugune isiklik arvamus ja soov. Näiteks otsutab ta ühel hetkel, et tuvidega on nüüd kõik ning hakkab salaja lindude pesasid rüüstama, kartmata isegi Quimeti reaktsiooni. Naise kujunemisloo tipp on aga see, kui Quimet otsustab lahkuda rindele ning Natàlia jääb üksi hoolitsema kahe lapse eest. Nullpunkt saabub siis, kui ainsa lahendusena näljast ja viletsusest näeb Natàlia laste ning enda mürgitamist, mis omamoodi oleks tegelikult päris sangarlik tegu, kuna ta ei suuda enam laste piinlemist pealt vaadata. Viimasel hetkel aga naise õnn pöördub ning kõikidele raskustele vaatamata suudab ta päästa nii oma laste kui ka enese tuleviku. Kui enne abiellumist ei elanud Natàlia õieti kellegi jaoks, siis pärast oma mehe ning veel hiljem ainult oma laste jaoks ning naiivsevõitu neiust saab väga tugev naine ja ema.

„Teemandi väljak“ on kaasahaarav lugu ühe noore naise elust enne ning pärast sõda ning muidugi selle ajal. Peategelane Natàlia kirjeldab kõike oma ümber ja sees nii ausalt ja tõetruult kui võimalik ning see vast teebki romaani nii populaarseks. Ta mõistab, et elus on tõuse ja mõõnu, häid ja halbu aegu – nendega tuleb leppida ja keskenduda olulisele, see tähendab kodule ja perekonnale. Kuigi raamat on täis kirjeldusi tema ja lähedaste kodudest, naabruskonna tänavatest, toidupoe riiulitest (Natàlia märkab väga hästi detaile), üldse igapäevasest elust, siis oma tunnetest räägib naine harva. Sellest hoolimata on need lugejatele arusaadavad. Ta ei lasku poliitikasse, vaid räägib lihtsalt ja selgelt loo oma elust ja tegemistest, mida saadab nii märkimisväärne periood Hispaania ajaloos. Itaalia kirjanik Antonio Tabucchi on öelnud, et „Teemandi väljak“ on kõige mõjuvam Hispaania kodusõja koledusi kirjeldav romaan just sellepärast, et kodusõda käib, kuid sellest peaaegu ei räägita. [1] Márquez, G. G. (1983). ¿Sabe usted quién era Mercè Rodoreda?. El País. Kättesaadav: http://elpais.com/diario/1983/05/18/opinion/422056813_850215.html.

Belén Gopegui „Öökomitee“

CONSUELO RUBIO

Belén Gopegui üllatab meid oma viimase teosega – sotsiaalse põnevusromaaniga, milles segunevad krimižanr ja selgelt antikapitalistlik hoiak –, naastes lüürilisema stiili juurde, millega ta paistis silma oma esikromaanis „Kaardiskaala“ (La escala de los mapas, 1993). See poeetiline joon, mille ta tundus alates oma kolmandast romaanist olevat hüljanud, vastandub selliste teoste nagu „Vallutada õhku“ (La conquista del aire, 1997) ja „Tõelus“ (Lo real, 2007) karmima, kahe jalaga maa peal seisva tooniga, mis pühendus inimsuhete kujutamisele selliselt, et nende materiaalne ja dialektiline sisemus spontaanselt nähtavale ilmub. Seljataha on jäänud ka autori paar sissepõiget noortekirjandusse – „Lumivalgekese isa“ (El padre de Blancanieves, 2007) ja „Soov olla punkar“ (Deseo de ser punk, 2009) –, žanri, mille jälgi võib leida ka romaanis „Öökomitee“ (El comité de la noche, 2014), eelkõige Elenka, ühe peategelase elukaaslase õetütre tegelaskujus.

Huvitaval kombel – samamoodi nagu eelmises romaanis, mida ma käesolevas blogis arvustasin, Elvira Navarro teoses „Töötav naine“ – kasutab ka Gopegui kahe jutustaja häält, mis väljendavad kaht selgelt eristuvat ja kummagi peategelase nimega tähistatud osa. Autor mängib väga kavalalt perspektiiviga: samal ajal kui Álex, esimene hääl, avab romaani kaasaegses ärevas Madridis, kõneledes esimeses isikus, ilmub Carla kolmandas isikus – tema tegelaskuju loob salapärane palgaline kirjutaja, kes kohtub Carlaga kommunikatsioonibüroos ülitäpselt mõõdetud kohtumistel, et anda seejärel kirjalikult aru oma kliendi seikluslikest rännakutest. Ilma kahtluseta on taolise narratiivse triki kasutamine teose üks suuremaid õnnestumisi, kuna lisab loole psühholoogilist sügavust ning on samal ajal eksperimenteerimist nautijate jaoks kirjanduslikuks piruetiks.

Üritamata siinkohal teose sündmustikku ette rääkida, piisab märkimisest, et Álex on töötu arst, kes elab tütrega Hispaania pealinna heidutavades oludes. Tundes häbi väljavaate ees naasta vanematekoju, hakkab ta läbi käima sotsiaalse õigluse eest võitleva aktivistide hämara rühmitusega, kes pakub naisele võimalust anda oma elule mõte, kaasates ta üleeuroopalisse plaani, mis üritab peatada inimvere ning hemoderivaatidega kaubitsemise õitsengut. Carla on aga hispaanlannast laboriassistent, kes satub Bratislavasse, asub tööle hemo- ja plasmaderivaatidega tegelevas ravimifirmas ning leiab end segatuna vandenõusse, liberaliseerimaks inimplasmakaubandust Slovakkias. Päeval, mil naise ülemus Gustav hakkab teda šantažeerima, kasutades ära mõjuvõimu, mis tal on Michali (Carla armastatu) õetütre Elenka kiiremaks opereerimiseks, saab alguse loo psühholoogiline intriig, mille käigus ilmub välja Álex, küberõigusnõudjate rühmituse poolt vana Ida-Euroopa südamesse saadetud ingel, kes mässib Carla eetiliste ning eksistentsiaalsete kõhkluste võrku, mis on omased parimale kriminaalpõnevikule. Seda kõike tänapäevaste üleeuroopaliste suhete taustal, kui külma sõja lõpust on möödunud küll palju aastaid, ent see mõjutab sellegipoolest jutustuse maastikku ja paatost.

Gopegui on taas ilma kahtlusteta kirjutanud ühiskonnakriitilise romaani, täis moraalseid mõtisklusi, jäädes nii truuks endale ning valmistamata pettumust oma järgijatele. Häirivaks on, nagu tema puhul tavaline, kalduvus ühekülgsusele, demagoogiline sõnavaling või fanaatiline jutlus, mida kindlasti oleks võinud näha rõhutatuna selles viimases töös tänu ärevale sotsiaalmajanduslikule olukorrale, millest romaan ainest on saanud, nördinute liikumisele ja kokku tulnud rahvaliikumiste ning poliitilise spektri vasakpoolses äärmuses olevale kriisile lahendust otsivate valikute rohkusele.

Tõlkinud Marianne-Liis Käärid

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.