Kes on kangelane? Javier Cercase “Salamise sõdurid”

Sildid

Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, Javier Cercas, Salamise sõdurid

MAARIAN TIIT

“Salamise sõdurid” on austusavaldus rahvuslikule ajaloolisele mälule. Cercas püüab oma teose vahendusel osutada tähelepanu mälule ja mäletamisele – vajadusele kõnelda kodusõjast ja selle kangelastest mahavaikimise asemel, sest nagu teada, allasurutud valu ja ebaõiglus ei kao iseenesest, vaid tuleb millegagi lunastada. Antud juhul on kirjaniku hääl see, mis äratab ellu (unustatud) kangelase(d) ja selle kaudu taasluuakse mälu.

“Salamise sõdurid” on rikkalikult kihiline ja mitmetahuline teos, mille paljudest teemadest intrigeerivaim on ehk arutlus selle üle, kes ikkagi on kangelane. Teos on üles ehitatud kodusõja lõpupäevil aset leidnud dramaatilisele sündmusele, mille peategelane, falangistliku ideoloogia rajaja ja poeet/kirjanik Rafael Sánchez Mazas pääseb imekombel vabariiklaste korraldatud mahalaskmisest eluga. Intrigeerivaks muudab selle sündmuse asjaolu, et Mazase tagaotsinguil leiab üks lihtsõdur ta asupaiga, kuid mingil seletamatul põhjusel otsustab Mazast mitte välja anda. Teose minategelane (kes sündmusest tõsiselulise jutustuse vormib) on juhtunust lummatud ning püüab leida vastuseid küsimusele, mis ajendas sõdurit sellisel viisil käituma. Kas võis olla tegemist inimliku kaastundega mehe suhtes, kes hirmus ja ahastuses juba oma kurba lõppu ootas? Sellele küsimusele otsest vastust ei tulegi, kuid selge on selles situatsioonis see, kes osutub kangelaseks – seesama lihtne sõdur vabariiklaste poolelt, kes kummaliselt rahulikul ja väärikal moel Mazase saatuse otsustab.
Hilisemas minategelase (Javier Cercase) ja Roberto Bolaño vahelises intervjuus väljendab viimane oma mõtteid kangelastemaatikal. Tšiili kirjanik arvab, et kangelane ei ole see, kes tapab, vaid see, kes ei tapa või laseb ennast tappa (Cercas 2015: 148), vihjates nõnda Salvador Allendele, kes oma elu enese käe läbi lõpetas seoses Augusto Pinocheti sõjaväelise riigipöördega. Lisaks rõhutab Bolaño kangelasliku käitumise instinktiivsust: “Tegelikult ma arvan, et kangelase käitumises on peaaegu alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset – midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku” (Cercas 2015: 149). Siin väljendub huvitav mõte kangelase ja korraliku inimese vastandumisest. Korralik inimene on keegi, kes järgib reegleid, elab elu seaduspäraselt, ei söandaks normist kõrvale kalduda. Kangelasel on aga julgus teistest eristuda, kui situatsioon seda nõuab ja südamehääl on õige. Seetõttu asetub tundmatu (?) sõdur kangelase positsioonile – ta ei tapa, vaid päästab ning kindlasti
eristub ta tugevalt teistest väekaaslastest, kes korralikult kuuletuvad ja käske täidavad, kui ületab tavapärase käitumise piiri ühel instinktiivsel hullus- või inspiratsioonihetkel, kui ta kaastundest, sõgedusest või ükskõiksusest toimib nii nagu ta toimib.
Teisalt on kangelaslikkus suhteliselt mõõdetav omadus – kellele kangelane, kellele reetja, äraandja või desertöör. Vaatepunktide erisus (ühel pool sinised, teisel pool punased) omistab erineva väärtuse ka kangelasele. Siiski, kui üldinimlikkus ja headus saab võitu poliitilistest hoiakutest, saab abistajast kangelane. Mazas jõuab peale kolmepäevast ellujäämiskatsumust metsas lahke pererahvani, kes ei esita liigselt küsimusi, pakub süüa ja kindlat öömaja. Sel perioodil kohtub ta ka kolme noore väejooksikuga, keda hakkab kutsuma metsasõpradeks, sest nende abiga elab ta üle kriitilise ajavahemiku kuni Franco vägede tulekuni. Siin saab otsustavaks muidugi kahtlemine või pettumine poliitilises ideoloogias, mille eest võideldakse – see võimaldab osapoolte lähendamist.

Mazase imeline pääsemine surmast meenutab teataval määral filmis “Das Leben der Anderen” (2006) aset leidnud situatsiooni, kus Stasi agent, kelle tööks on teiste elude jälgimine ja seejärel ebasündsate või kompromiteerivate asitõendite hankimine, et riigile kahjulikud isikud elimineerida. Tema viimaseks projektiks on ühe kirjaniku ja tema elukaaslase jälgimine, kuid protsessi käigus, ning kahtluste süvenedes riigi režiimi õigsuses, tärkab temas inimlikkus ja kaastunne kirjaniku suhtes, kelle elu ta ühel
kriitilisel momendil päästab, riskides iseenda karjääri ja eluga, kuid jäädes anonüümseks. Alles hiljem õnnestub kirjanikul oma päästeingli isik kindlaks teha ja kuigi ta otsustab vältida otsest kontakti kunagise agendiga, kirjutab ta tänutundes tema kangelaslikkusest raamatu. Siin võib näha paralleeli nii mitmeski punktis Mazasele elu kinkinud sõduriga. Esmalt kahtlemine oma poliitilistes vaadetes (Mazase loo puhul võisid sõduril need ka puududa), teiseks julgus ja valmidus tegutseda “õigesti”, kolmandaks soov jääda oma heateo juures anonüümseks ja vähetähtsaks – kangelastele tihtipeale ei lähe nende teod väliselt korda, nendega ei hoobelda. Selliseid narratiive võib ajaloost, kirjandusest, elust leida muidugi lademetes, kuid psühholoogilises mõttes jääb haaravaks küsimus, mis paneb inimest otsustaval hetkel niivõrd irratsionaalselt ja “õigesti” käituma, et temast kellegi jaoks heeros kujundada.

“Salamise sõdurite” kolmandas osas jõuab minategelane otsitava võtmefiguurini, kes asetub viimase pusletükina kogu loo tervikusse. Pidades Mirallest Mazase kangelaseks, sõidab Javier rongiga Dijoni, et Mirallesega juttu vesta ja oma avastusele kinnitust saada. Lugejale üllatuslikult ei tule aga mingit kinnitust ega väite ümberlükkamist. Igaüks võib kogu loole sobiva lõpu mõelda. Lõpuks saab “Salamise sõduritest” apoteoos unustatud kangelastele. Miralles kõneleb oma sõjamälestustest, langenud kaasvõitlejate nimedest, mis kellelegi enam korda ei lähe ega midagi ütle, nende sangarlusest looritatuna kurbusesse: “Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud” (Cercas 2015: 199). Seni, kuni Miralles elab ja nende nimesid iga päev meenutab, elavad nad edasi, klammerduvad elu külge või ehk ei ole tema see, kes neid mäletab, vaid nemad hoiavad temast kinni, et mitte päriselt surnud olla (Cercas 2015: 201).

Miralles vihjab ka Franco diktatuuri lõppedes alanud “vaikivale ajastule”, mille tulemusena tema ja ta rindekaaslased unustusse paisati ning mis on tema sõprade ja kaaslaste surma mõttetuks muutnud. Sest lisaks nimede unustamisele on unustatud ka põhjused, mille eest võideldes sõdurid üldse surid. Surid nõnda, et polnud saanud tunda veel oma naiste ja laste armastust päikesevalgusest küllastunud toas. Jäänud ilma elu ilusamatest hetkedest, surid nad kõik liiga noorelt, jättes Mirallese üksi elavate kirja. Unustus tekitab trotsi ja pettumust ja seetõttu pole Miralles esiti üldsegi nii avatud, et vanadest sõjasündmustest pajatada. Lõpuni välja jääb selgusetuks Mazase päästnud isik.

Kui pöörduda tagasi teose pealkirja juurde, siis viitab see Kreeka ja Pärsia vägede peetud merelahingule Salamise saare juures (480 eKr). Kreeklased, olles suures arvulises vähemuses, suutsid pärslaste vägesid lüüa ning seega nende agressiooni peatada. Seetõttu on Salamise lahingut peetud ka Lääne tsivilisatsiooni hukatusest päästmiseks. Kreeklased on selles kontekstis ilmselged kangelased. Ka Cercas viitab salkkonnale sõduritele, kes viimsel tunnil tsivilisatsiooni päästavad (vihjates tegelikkuses Mirallesele, neljale maurile ja ühele neegrile), kuigi see tsitaat pärineb filosoofia esifalangistidelt José Antonio Primo de Riveralt ja Rafael Sánchez Mazaselt, kes soovides ise kangelased olla, selleks kunagi ei saanud. Kui poeedid on need, kes sõja võidavad, siis Hispaania tegelikkuses kaotab. Kangelased unustatakse, kuid üleminekuajajärgselt tuuakse nad taas esile, selleks et julgelt kõnelda unarusse jäetud teemadest, selleks et esile tuua Mirallese sarnaseid karaktereid ja nende üleelamisi, sest on ju täiesti võimalik, et tema oligi see sõdur, kes 29. jaanuaril 1939 Mazasele elu otsustas kinkida.

Javier Cercas, “Salamise sõdurid”. Toledo kirjastus 2015. Tõlkinud Mari Laan

Maarian Tiit on Tallinna Ülikooli üliõpilane
Kasutatud kirjandus
• Cercas, Javier. Salamise sõdurid. Toledo kirjastus. 2015
• Laan, Mari. Javier Cercas, (tõsieluline) kirjandus ja mäletamine Hispaania moodi.
Keskus. 10/02/2016. Kasutatud 05.03.2017. http://kes-kus.ee/javier-cercastosieluline-kirjandus-ja-maletamine-hispaania-moodi/
• French, Philip. The Lives of Others. The Guardian: Film. 15/04/2007. Kasutatud 05.03.2017. https://www.theguardian.com/film/2007/apr/15/thriller.worldcinema

Raamatututvustus: Enrique Vila-Matase „Pariisile ei tule iial lõppu“

Sildid

Enrique Vila-Matas, Hispaania kirjandus, Pariis

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Enrique Vila-Matase, 1948. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjaniku autobiograafiline teos „Pariisile ei tule iial lõppu“ (París no se acaba nunca) ilmus juba aastal 2003, eesti keeles on raamat kättesaadav aga möödunud aasta lõpust (2014) ning seda Kai Aareleiu tõlkes. Tegu on ühe tuntuma, auhinnatuma ning tõlgituma (teosed ilmunud 35 keeles) hispaania kirjanikuga, kelle loomingusse kuuluvad nii romaanid, lühiproosa, esseistika, kriitika, artiklid ajalehtedes kui ka kirjanike elulood. Mehe tuntumate teoste hulgast võib nimetada näiteks järgmised: „Kaasaskantava kirjanduse lühiajalugu“ (Historia abreviada de la literatura portátil, 1985), „Bartleby ja seltskond“ (Bartleby y compañía, 2000), „Montano tõbi“ (Mal de Montano, 2002), „Doktor Pasavento“ (Doctor Pasavento, 2005), „Dublinesk“ (Dublinesca, 2010), „Dylani vaim“ (El aire de Dylan, 2012) ja „Kassel ei mõista loogikat“ (Kassel no invita a la lógica, 2014). Tasub märkida, et romaan „Dublinesk“ ilmus eesti keeles samuti möödunud aasta lõpus Triin Lõbusa tõlkes.

Vaadeldes lähemalt Vila-Matase 2003. aastal ilmunud „Pariisile ei tule iial lõppu“, võib öelda, et tegu on autobiograafilise meenutusega (kuid mitte heietusega) autori noorusajast, täpsemalt aastatest 1974-1976, kui mees elas Pariisis kirjanik Marguerite Durasi katusekambris ning nägi ränka vaeva oma esimese romaani (tegelikkuses teise), „Õpetatud mõrvar“ kirjutamisega, püüdes samal ajal areneda nii algaja kirjaniku kui ka isiksusena. Tegelikult segunevad teoses minevik ja olevik, kuna tegu on meenutusega: loo algul sõidab Vila-Matas naisega kuuks ajaks Pariisi, et teha märkmeid irooniliseks tagasivaateks seal veedetud kahele noorusaastale, et sellest omakorda kõneleda irooniateemalisel sümpoosionil Barcelonas, mis kannaks pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu“. Olgu öeldud, et pealkiri on võetud Ernest Hemingway romaani „Pidu sinus eneses“ viimasest peatükist. Sellest tulenevalt saabki teose läbivateks teemadeks pidada irooniat, Hemingwayd ning eneseotsinguid.

Iroonia on Vila-Matase teoses tõesti üheks läbivaks motiiviks. Nagu juba eespool öeldud, saab raamat alguse sellest, et kirjanik peab esinema irooniateemalisel sümpoosionil, mille jaoks teeb iroonilise tagasivaate noorusaastatele. Aareleid on hispaanlase sõnad tõlkinud nii: „Iroonial, mida mina harrastan, pole mitte mingit pistmist irooniaga, mis võrsub masendusest – noorest peast olin piisavalt tobedas masenduses. Mulle meeldib seda sorti iroonia, mida mina nimetan heatahtlikuks, kaastundlikuks, selline, mida leidub näiteks Cervantese parimates kirjatükkides.“ (lk 8) See mõttetera võtab päris hästi kokku kogu teose õhkkonna: kuigi kirjanik väidab, et erinevalt Hemingwayst, kes oli Pariisis „väga vaene ja väga õnnelik“, oli tema väga vaene ja väga õnnetu, ei ole teos absoluutselt masendav ega kurva alatooniga. Vastupidi, hoolimata kõigest negatiivsest (raha ei ole, naist ei ole, raamatu kirjutamine ei suju, tulevik on ebaselge) suudab mees säilitada lootuse ning vaatab maailma läbi huumoriprisma, visates ikka ja jälle muhelema panevat nalja: näiteks kuidas ta üüris „sümboolse“ summa eest katusekambrit (loe: vältis üüri maksmist), et enne Pariisist lahkumist seista silmitsi rohkem kui neljakümne aasta jooksul kogunenud elektriarvete tasumisega. Kõlama jääb mõte, et enda üle naermine tuleb ainult kasuks, sest elu ei saa liialt tõsiselt võtta.

Hemingway mängib samuti teoses olulist rolli. Tegu on nimelt Vila-Matase lapsepõlveiidoliga, kellest inspireerituna satubki noormees Pariisi, lootuses samasugust kirjanikuelu elada kui tema iidol raamatus „Pidu sinus eneses“. Vaatluse all olevast romaanist käib läbi nii mõnigi Hemingway teos, mida parajalt lühidalt analüüsitakse: „Kass vihma käes“, „Kilimandžaaro lumi“, „Vanamees ja meri“. Kuid Hemingway pole kaugeltki ainus kirjanik, kes mainimist väärib, samuti võib lugeda nii mõndagi huvitavat sellistest kirjanikest nagu Graham Greene, Marguerite Duras, Perec, Joyce, Cortázar, Borges, samuti käivad läbi mitmed viited kinokunstile. Üldse on Vila-Matase teostes väga palju viiteid ajaloosündmustele, tuntud isikutele ja kohtadele, muusikale, filmidele, kirjatükkidele jne. Kindlasti märkaks teistkordsel lugemisel nii mõndagi uut ja põnevat, mis esimesel korral võis kahe silma vahele jääda.

Rääkides aga eneseotsingutest, siis selle sõnaga võiks vast kirjeldada igat autobiograafilist teost. Antud loo puhul otsib Vila-Matas end nii kirjaniku kui ka lihtsalt inimesena. Algaja kirjaniku tee on arusaadavalt keeruline, õnneks tulevad siinkohal mehele appi sõbrad-tuttavad, kes lahkelt nõu jagavad. Teatud mõttes võib raamatu analüüsimiseks appi võtta Marguerite Durasi poolt noorele kirjamehele edastatud nõuanded, mis võiksid romaanide kirjutamisel kasulikud olla, nende hulgas näiteks tegelased, tõepära, kogemus, dialoog, keeleregister. Mingil määral võiks neid pidada alapealkirjadeks, kuna teose käigus üritab noor Vila-Matas märksõnu enda jaoks lahti mõtestada, neist aru saada ning seejärel kirjutamisel kasutada. Tundub, et antud nõuanded tulevad kasuks: loo lõpus saab romaan valmis ning Vila-Matas peab nentima: „Sellele suvele võib tulla lõpp, ja tulebki. Maailm võib langeda rusudesse, ja langebki. Kuid minu noorusele, kuid Pariisile ei tule iial lõppu.“ (lk 12)

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on äärmiselt kaasahaarava ning lõbusa autobiograafilise meenutusega ühe hispaania särava kirjaniku noorusaastatest Pariisis, mis kujutab noore mehe eneseotsinguid ja -leidmisi läbi teiste kunstiinimeste ja -teoste. Kuna „Pariisile ei tule iial lõppu“ on täis kõiksugu viiteid, tasub seda kindlasti lugeda kindluse mõttes rohkem kui korra, lõbus ajaviide on garanteeritud. Kasutades Jonathan Beckmani mõtet: „Pariisile ei tule iial lõppu, nii kirjutas Hemingway. Kahjuks „Pariisile ei tule iial lõppu“ on kõigest 200 lehekülge pikk. Ma jäin rahule, kuid samas lootma, et see kaasahaarav jutuvestja oleks lõpmatult jätkanud.“[1]

Katkendit raamatust saab lugeda siit: http://kultuur.err.ee/v/kultuurileht/loomingu_raamatukogu/8a98741f-0c63-4e19-9521-bf431f8731f0

Marianne-Liis Käärid on TÜ hispaania filoloogia magistrant.

[1] Beckman, J. (2014). Duras’s Lodger. Literary Review. Kättesaadav: http://www.enriquevilamatas.com/pdf/ParisLiteraryReview2014.pdf

Juba jälle kodusõjast? Almudena Grandese „Episoodid” – tundelisi pildikesi sõjast ja sõjajärgsetest aastatest

Sildid

Almudena Grandes, Benito Pérez Galdós, Franco diktatuur, Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Ühes siinsetest blogiarvustustest viskas Valeria Luiselli nalja healt romaanikirjanikult eeldatava omaduse, “pika hingetõmbe” üle. Selle puudumist ei saa kuidagi ette heita Almudena Grandese „Lõputu sõja episoodidele”, millele autor on pühendunud alates 2010. aastast, kui ilmus „Inés ja rõõm”, alapealkirjaga „Hispaania rahvaliidu väed ja Aráni oru vallutamine, Lleida Püreneed, 19.-27. oktoober 1944”. Tegemist on Galdósi „Rahvuslike episoodide” traditsiooni järgiva ettevõtmisega, mis samamoodi asetub ajalooromaani ja tundekirjanduse ristumispunkti. Nii nagu Benito Pérez Galdós paigutab oma „Episoodid” kahe väga konkreetse sündmuse vahele (1805. aasta Trafalgari lahingust kuni kindral Martínez Campose riigipöördeni 1874. aastal), on ka Grandese ambitsioonikas narratiivne teekond – kui see kord lõpule jõuab – kavandatud hõlmama kuut köidet alates 1944. aastast kuni niinimetatud 25 rahuaasta lõpuni 1964. aastal.

Samuti nagu vanameister Galdós oma XIX sajandi romaanides, mängib ka Almudena ajalooliste isikutega, keda ta kas esitabki sellistena või siis loob uuesti ja annab neile näo justkui oleksid nad fiktiivsed tegelased. Ja vastupidi – autor mõtleb välja tegelasi, kellele ta annab niivõrd realistlikku kuju, et neid võiks hõlpsasti pidada ajaloolisteks. Samuti eksperimenteerib Grandes erinevate, sageli põimuvate vaatepunktidega, loomaks kaleidoskoopilisi, rikastatud ja kaheldamatult kaasaegseid kujutisi. Nii on romaanis „Inés ja rõõm” lugu jaotatud kolmeks osaks, millest esimese jutustab Madriidis vabariiklaste poolel tegutsenud minategelane Inés, kes nüüd on varjul oma venna, Falangi partei Lleida provintsi delegaadi juures, ja saab Püreneede raadio kaudu teada, et üks geriljade organiseeritud rühm Jesús Monzóni juhtimisel valmistub käivitama operatsiooni „Hispaania rekonkista”, et vallutada kõigepealt Aráni org ja kuulutada Prantsusmaal Viellas välja vabariiklik valitsus.

Parimate vesternite väärilise põgenemise tulemusena (hobustega ja puha) jõuab Inés mägedesse ja temast saab geriljade kokk-kondiiter. Hispaania Vabariigi sõjaväge esindava vastupanuliikumise üks liikmetest on Galán, kes räägib romaani teises osas oma kirglikust romaanist Manolitaga Lleida Püreneedes. Sealt viib elutee nad mõlemad Toulouse´i, kus restoran Casa Inés (Inési juures) saab hiljem Prantsusmaale pagenud hispaania kommunistide vältimatuks pidepunktiks. Viimases osas paigutab kolmas, kõiketeadva autori hääl Inési ja Galáni armulood nii viljakasse ajaloolisse raamistikku, et sealt tärkab lõputult spekulatsioone, millesse Grandes sukeldub ilma igasuguse piiritundeta, punudes ja lahti harutades hüpoteese selle kohta, mis võis noil aastail juhtuda selliste ajalooliste tegelaste eraelus nagu Jesús Monzón ja Carmen de Pedro, Dolores Ibárruri (ehk Pasionaria) ja Francisco Antón, või koguni Santiago Carrillo.

„Episoodide” lõimelõngad on ajaloolised ja autor, kes pole mitte asjata ajaloolase haridusega, on hoolega töötanud arhiividest ja raamatukogudest, kirjandusest ja kinost leitud allikatega ning lisanud neile seejärel fantaasiasädeme, mis vormib ülitäpse eruditsiooni jutustuseks. Teine köide, „Jules Verne´i lugeja”, alapealkirjaga “Cencerro gerilja ja kolm terroriaastat, Jaén, Sierra Sur, 1947-1949”, keskendub kolmele aastale, mille jooksul Franco diktatuur surus jõhkralt maha vastupanu maapiirkondades. Romaani lõpuni muutumatuna püsiv vaatepunkt kuulub Jaéni provintsis asuva Fuensanta de Martose linnakese sandarmi pojale Ninole. Nino on väga lühikest kasvu ja seetõttu saadavad vanemad, kes kardavad, et tal ei ole sandarmeeriakorpusega ühinemiseks piisavalt pikkust, poja õppima masinakirjutajaks.

„Jules Verne´i lugeja” on kaheldamatult arenguromaan, aga seda peaaegu vastupidises tähenduses: lugu räägib sellest, kuidas Ninol õnnestub sandarmiks mitte saada, kusjuures otsustav roll selles on enese samastamisel oma vanematest erinevate figuuridega. Need tegelased avavad poisile tee avaramasse maailma, mis ei ole nii väiklane, kuri ja julm kui tema koduks olevas kasarmus, kus isa viib läbi arreteerimisi, ülekuulamisi ja peksmisi. Üks nendest tegelastest, Portugaallane Pepe, on nagu Galdósi teoste Gabrielillo de Araceli: tegelaskuju, kes esinedes – olgugi põgusalt – kõikides „Episoodides”, on ühendavaks niidiks, millele lükitakse kõik romaaniseeria helmed.

Pepe, vaba mees, kes elab, sööb ja magab nii nagu talle meeldib ja kus talle meeldib, elab pisut linnast väljas oma hütis ja võtab Nino enda hoole alla. Pepe ei ole mässaja nagu Tomás Villén ehk Cencerro – legendaarne tegelane ja Nino iidol –, kes koos käputäie mässulistega on läinud metsa elama ja jätkab võitlust fašismi vastu. Teisalt saab poiss – samuti tänu Portugallase vahendusele – kokku ümbritsevast väga erineva sotsiaalse päritoluga donja Elenaga, kes elab nüüd kõigest ilma jäänuna koos oma lapselastega linnast väljas. Just tema avardab lõputult Nino seni ahast silmapiiri, laenates talle ükshaaval Jules Verne´i romaane, mida proua hoiab puuviljakastidest ehitatud riiulitel oma kolmesajaköitelises raamatukogus.

Viimases osas, kasutades manöövrit, millele nii mõningi kriitik on jätnud kiitust avaldamata, paljastab autor, et Ninol on lihast ja luust prototüüp nimega Cristino Pérez – ülikooli õppejõud ning Grandese ja tema samuti kirjanikust abikaasa Luis García Montero sõber. Romaan, mille algidee sündis reisil mööda endist Maroko protektoraati, kus Cristino rääkis, et tema isa oli olnud sandarm ühes Jaéni mäestiku linnakeses, ja tuletas meelde kohutavaid mälestusi lapsepõlves „kolmeks terroriaastaks” kutsutud perioodil kuuldust ja nähtust, lõpeb kokkuvõttega Péreze enda eluteest, mis viib ta hiljem Granada ülikooli, Hispaania kommunistlikku parteisse ja koguni vangikongi.

„Manolita kolm pulma” ilmus – või õigemini lendas otse menukite edetabeli esimestele kohtadele – märtsis. Taas kord räägib raamat Almudena enda sõnade kohaselt sellest, mis juhtub „kui surelikud kehad ristuvad surematu ajalooga”. Seekord on Manolita Perales täiesti tavaline tüdruk, kes, seistes silmitsi kodusõjajärgse Madridi viletsusega, peab pärast isa mahalaskmist ja kasuema vangistamist üksi hakkama saama oma kolme väiksema õe-vennaga. Vanem vend, noorte sotsialistide ühenduse liige, elab põrandaalust elu ühes flamenkobaaris ja plaanib tänu kusagilt kätte saadud trükimasinatele levitada kommunistlikku propagandat.

Masinad aga ei hakka tööle ja noorteühendus vajab ühe Porlier`s vangis istuva töölise abi. Seepärast palub vend, et Manolita etendaks abiellumist, mis võimaldab vangikambrisse sisse pääseda. Manolita ei tea aga, et koostööks nõusolekut andes ta mitte ainult ei loobu oma varasemast hüüdnimest “preili Minuga-Ärge-Arvestage”, vaid ka seob end mehega, kes tulevikus saab talle väga oluliseks. Jutustus on jaotatud omavahel põimunud episoodideks ja Manolita vahetu vaatepunkt vastandub jutustusega kolmandas isikus, kus Grandes saab jutustatavate saatuste tundeküllusest emotsionaalselt eemalduda.

Nii nagu varasemates köidetes, särab autori sulg ka siin kõrvaltegelaste galeriid maalides, kuhu selles raamatus kuuluvad sellised hingeminevad tegelased nagu avalikult homoseksuaalne ja Manolita venda Toñitosse kõrvuni armunud Francisco Román alias La Palmera; äge ja metsik flamenkotantsija Eladia alias Carmelilla de Jerez, keda omakorda ajab taga Toñito; või Antonio de Hoyos y Vinent – ogar vabameelne markii ja paadunud anarhist, kes oma lahutamatu monokliga tekitab huvi, millise ajaloolise isiku pealt ta küll maha on kirjutatud.

Kokkuvõttes – võtke hingetõmbeaega ja lugege “Episoode”. Te ei kahetse.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Kõrvalekalletest ja äärealadest – Elvira Navarro romaan „Töötav naine”

Sildid

Elvira Navarro, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Võimatu on vastu seista kiusatusele kajastada Elvira Navarro (sündinud 1978 Huelvas) uut romaani, mis on kirjanduskriitikuile ja –arvustajaile alates ilmumisest käesoleva aasta jaanuaris ohtralt ainest pakkunud. 2004. aastal Madridi linnavalitsuse noorte kirjanike konkursi võitjana tuntuks saanud Navarrolt on varem ilmunud kaks romaani: „Talvine linn” (La ciudad en invierno, 2007) ja „Õnnelik linn” (La ciudad feliz, 2011). Random House´is avaldatud uues romaanis „Töötav naine” (La trabajadora) ilmutab Navarro taas kiindumust häiriva, tahtlikult alasti kistud keskkonna ja keelekasutuse vastu, mis juhatavad lugeja inetutesse ja räpastesse äärelinnadesse. Need äärealad on taustaks sealsete – oma keskkonna vääriliste – asukate heitlustele, mis annavad võimaluse uurida nii majandussüsteemile alistumise mehhanisme kui terve mõistuse piire. Tänapäeva Madridi äärelinnade tühermaad tähistavad arvatavalt patoloogilisi meeleseisundeid ja annavad aluse seada Navarro looming ühte ritta selliste Hispaania autoritega nagu Belén Gopegui või Isaac Rosa.

„Töötav naine” koosneb kahest hästi eristuvast, ühe ja sama jutustaja vahendatud osast (lisaks lühike, kolmandaks osaks tituleeritud epiloog), mille peategelased on aga erinevad. Esimeses osas räägib suures kirjastuskorporatsioonis korrektorina töötav Elisa – kes näeb oma töötingimusi suurte sammudega halvemuse poole liikumas, kuni on sunnitud kolima magalarajooni korterisse ja seal ühe toa allüürile andma – oma korterikaaslase jutustatud veidrat lugu. Punapäise Susana hääl kõlab jõuliselt ja kisub lugeja vastupandamatult kaasa juba hetkest, mil ta raamatu neljandas reas nähtavale ilmub ja kuulutab, kuidas ta Madridi saabununa ajalehe kaudu värvikas sõnastuses oma fantaasiatele rahuldust otsima asus. Enne seda on Elisa napilt kolmel real tutvustanud end lihtsalt korterikaaslase kuulajana ja vastuste üleskirjutajana, jättes enesele seega kõrvalosa ja rahuldudes kursiiviga märgistatud ja sulgusse surutud hakitud rütmiga. Peadpööritava mängu kestel, mille osalisteks on kaks väga lähestikku monoloogi pidavat häält, mis aga kunagi tõelise dialoogini ei jõua, heidame pilgu Susana paarikümne aasta tagusesse ebaharilikku ellu: psühhoosist taastudes viib sundkäitumine ta elava ööeluga Huertase tänava baaridesse kohtamistele kõiksugu marginaalsemat sorti fauna esindajatega, kes vastavad tema ajalehes ilmunud tutvumiskuulutusele. Susanat sellel rännakul saates lööb meile näkku kaheksakümnendate aastate ja tolleaegse boheemluse lõhn, mis on praegugi aimatav kohvikute päevinäinud sisustuses Plaza Mayori lähistel, kus peategelane ühetoalises madalalaelises mikrokorteris vireleb. Susana valib kõigi kandidaatide seast välja Fabio – homoseksuaalse kääbuskasvulise Mehhiko illegaali, kes on võimeline uskumatuteks erootilisteks vägitükkideks. Hiljem, romaani teises pooles, kus kuju võtab Elisa isik, leiame eest juba neljakümnendates Susana, kes on äsja pärast pikka Utrechtis viibimist tagasi jõudnud ja kellele Elisa ühise sõbra Germáni vahendusel toa üürib. Nüüd hakkab Susana tööturu vintsutustest räsitud ja juba niigi ärevushoogudele kalduva Elisa tasakaalutust õhutama; Elisa ei oska leppida teadmatusega oma läbitungimatu korterikaaslase minevikust ja isegi olevikust ning vajub pooleldi dementsesse olekusse. Lõpuks avastavad peategelased ühendustee oma sundmõtete vahel, mis osutuvad teineteist täiendavaks ja sobituvad Madridi äärelinna apokalüptilisse keskkonda, kus naised koos ringi jalutavad: Susana kleebib ajakirjade väljalõigetest linnakaarte kokku, Elisa uitab sihitult mööda vaeste linnaosade tolmuseid tänavaid, pugedes sisse endise Carabancheli vangla või XIII sajandi kabeli müüripragude vahelt, ja punnitab, et oma jalutuskäike kaheldava väärtusega kirjanduslikuks materjaliks vormida.

Kokkuvõttes on tegemist napi stiiliga, julge, ühtaegu vaoshoitud ja samas groteskse romaaniga, mis on keelelt kohati lüüriline, kohati terav ja okkaline, ning paigutab autori Hispaania nüüdiskirjanduse raudvara sekka.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Kes on katalaani kirjanik?

Sildid

Hispaania kirjandus, katalaani kirjandus, Kataloonia, raamatumessid

MIRJAM JOHANNES

Kataloonia iseseisvuse küsimus on juba üle aasta Hispaania päevapoliitikas läbiv teema ning seda, kas ja kuidas see laheneb, on targem mitte ennustada. Ning nagu ikka juhtub, ei saa kultuuri ja kultuuripoliitikat „suurest“ poliitikast kuidagi lahus hoida. Katalaanide iseseisvuspüüdluse taustal tasub kõigil korra mõelda, mis teeb ühest rahvast rahva ja eristab seda teistest? Kas see on keel? Kultuur? Eluviis? Riigipiir? Definitsioone on palju ja erinevaid. Kultuuriteoreetik Benedict Anderson on kirjeldanud rahvaid kui ettekujutatud kogukondi. Neid pole olemas, need eksisteerivad ainult meie ettekujutuses ja keelel oli selle idee kujunemises suur roll. Just rahvakeelsete trükiste levik tõi kaasa rahvuse kontseptsiooni leviku. Rahvakeelsus muutis need kõigile kättesaadavaks-loetavaks ning tekkisid suured lugejaskonnad. Kuid see, mis pani need lugejaskonnad end kujutlema virtuaalsete tervikutena, ei olnud keel, vaid narratiiv. Keel oli vahend ja narratiiv oli kogemus, mida need üksteisest kauged lugejaskonnad jagasid. Lähtudes Andersonist, on rahvus illusioon, mille tekkes on suurem roll lool kui keelel, milles see jutustatud on. Mis on seega katalaani kirjandus? Rahvuskirjanduse definitsioonist lähtudes on see kirjutatud katalaani keeles ja mõeldud katalaani lugejatele. Moodsamast kultuuriteooriast lähtudes ei ole aga katalaani keel katalaani kirjanduse defineerimisel esmajärguline. Tunduvalt olulisem kriteerium on, et teos peegeldaks katalaani ühiskonda ja annaks oma panuse natsiooni narratiivi.

Esmapilgul võib tunduda, et katalaani kirjanduse defineerimine on päevakorral vaid õpikute-antoloogiate koostamisel ja raamatukogu riiulite nimetamisel. Tegelikult on see aga väga tähtis ka kultuuripoliitika ja rahastamise seisukohast. Katalaani kirjanduse jaoks on erinevad promoüritused, nagu raamatumessid ja festivalid, suure tähtsusega. Ühes raamatute ja nende autoritega tutvustatakse seal ju ka oma maad ja kultuuri, mis ühe riigita rahva jaoks on vaieldamatult oluline. Seda üllatavam oli kõigi jaoks, et Institut Ramon Llull, katalaani kultuuri instituut, mille eesmärgiks on tutvustada katalaani keelt ja kultuuri maailmas, saatis ühele sellisele üritusele teiste hulgas ka autorid, kes kirjutavad hispaania keeles.

Pariisi raamatusalong on igaaastane üritus, mis jääb Euroopas suuruselt alla vaid Frankfurdi ja Londoni raamatumessidele. 2013. aasta kevadel oli salongi aukülaliseks Barcelona ja sealne kirjandus. Institut Ramon Llulli otsusele saata Barcelonat esindama ka hispaania keeles kirjutavaid Barcelona kirjanikke reageeriti väga erinevalt. Delegatsioon koosnes 24 autorist, kellest 13 kirjutasid katalaani keeles, 7 hispaania keeles ja 4 olid koomiksiautorid. Hispaania meedia võttis selle uudise avasüli vastu ja rääkis kakskeelse kirjandusmudeli suuredust. Katalaanikeelsetes väljaannetes leidus nii tuliseid kriitikuid kui neid, kelle arust Barcelona esindamine multikultuurse ja rahvusvahelisena oli igati asjakohane.

Mis tegi võimalikuks selle, et kutsutute hulgas olid ka hispaania keeles kirjutavad autorid? Paljude kriitikute arvates õppis Institut Ramon Llull skandaalist, mille põhjustas 2007. aasta Frankfurdi raamatumessile saadetud delegatsioon. Katalaani kirjandus oli messi aukülaliseks ja korraldajate meelehärmiks saatis Institut Ramon Llull Frankfurti vaid katalaanikeelsed autorid. Üritus, mis oleks pidanud olema katalaani kirjanduse ja kultuuri suuruse manifest, sai skandaalimaigu juurde ja palju olulist tutvustamistööd jäi tegemata. Teiseks põhjuseks on nähtavasti Pariisi raamatusalongi formaat. Kutsutuks oli Barcelona kirjandus, mis võimaldas mängida Barcelona linna metropoli kuvandiga ning võrrelda ennast kirjanduslinna Pariisiga.

Viimasena võiks välja tuua, et kakskeelne delegatsioon oli Institut Ramon Llulli kaval kultuuripoliitiline samm. Multikultuurne on pop ja mõjub reklaamile hästi. Kakskeelse mudeli edule tuginedes on Institut Ramon Llullil nii mõndagi ette heita Cervantese instituudile. Kui katalaani kirjandus hõlmab sealseid hispaania keeles kirjutavaid autoreid, sest nad panustavad Kataloonia kui terviku kujutamisesse, peaks sama kehtima ka hispaania kirjanduse kohta. Tänapäeva raamatuturul ei saa messide tähtsust alahinnata – just seal sõlmivad kirjastused tähtsaid lepinguid ja loovad uusi kontakte. Sellepärast on katalaani kirjandusele (ja mis seal salata ka kirjastustele) oluline, et kui Cervantese instituut kusagile hispaania kultuuri esindajaid saadab, kaasataks ka katalaani keeles kirjutavaid autoreid. Katalaani, baski ja galeegi keeles kirjutatud teostel on samaväärne roll Hispaania reaalsuse ja mitmetahulisuse portreteerimisel kui hispaaniakeelsetel. Siit ka paradoks, et keegi kunagi ei kritiseeri Cervantese instituuti Hispaania vähemuskeeltes kirjutavate autorite välja jätmise eest, samas kui, nagu eelnevalt märgitud, Institut Ramon Llull sai Frankfurdi raamatulaada aegu kõvasti sugeda.

Pariisi raamatusalong on näide sellest, kuidas Kataloonia töötab kultuuritandril oma uue rahvusvahelise kuvandi kallal. Kakskeelse Barcelona delegatsiooni sõnumiks võib muuhulgas pidada ka seda, et hispaaniakeelne kultuur ei kaoks iseseisvas Kataloonias kuhugi. Hispaaniakeelsete autorite omaksvõtmine oleks lihtsam, sest nende näol oleks tegemist ametliku vähemusega, mitte pealesurutud enamusega. Praegu paiknevad need kirjanikud omalaadses identiteedi vaakumis – katalaanide jaoks on tegemist hispaania kirjanikega ning hispaanlaste jaoks katalaanidega.

Eelkõige võiks siit aga kõrva taha panna üht: muutuvas maailmas on rahvuslikku kuuluvust üha raskem määrata. Kanada kirjanik Antonio D’Alfonso pakub oma teoses „Etnilisuse kaitseks“ välja, et kui indiviidil on soov ühe ühiskonna elus osaleda, sinna kuuluda ja panustada, on igati alust teda sinna kuuluvaks pidada. Rahvuseks võib pidada inimrühma, kes on teinud koos suuri tegusid ja kellel on soov ka tulevikus koos midagi suurt korda saata. Seega, kui üks hispaania keeles kirjutav kirjanik peab ennast katalaaniks ja tema teosed peegeldavad katalaani ühiskonda, ei ole põhjust teda sellest välja arvata. Lähtudes sellest põhimõttest peaksid vähemalt Euroopa rahvad oma kirjanduse piire uuesti kompama ja defineerima. Miks? Sest kirjanduses on jõudu köita üheks narratiiviks sotsiaalsed ja keelelised erinevused, kirjandusel ja kultuuril üldisemalt on jõudu teha midagi, mida integratsioonipoliitika ei suuda.

Mirjam Johannes on Barcelona ülikooli kognitiivse keeleteaduse magistrant. Oma Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös käsitles ta Katalaani kirjanduse kakskeelsust 2013. aasta Pariisi raamatusalongi näitel.

Õiendamata arved – Benjamín Prado romaanist „Arveteõiendamine”

Sildid

Benjamín Prado, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Mul oli plaan kirjutada arvustus 1990ndate keskel avaldatud romaanidega (Raro, 1995 ja Nunca le des la mano a un pistolero zurdo, 1996) tuntuks saanud luuletaja ja romaanikirjaniku Benjamín Prado viimase raamatu kohta. Osutus aga võimatuks rääkida möödunud aastal ilmunud „Arveteõiendamisest” (Ajuste de cuentas), heitmata pilku tagasi ja asetamata Prado värskeimat teost Hispaania lähiajaloo triloogia – nagu autor ise seda nimetab – raamistikku. Kirjanik on ajakirjanduses tunnistanud, et tema eesmärk oli visandada omamoodi fresko Hispaania kodusõja ja tänase päeva vahele jäävast ajajärgust ning teha seda kolme erinevates žanrides kirjutatud romaaniga. Esimeseks neist oli n.ö. ajalooline romaan „Kurjad inimesed” (Mala gente que camina, 2006), mis räägib vabariiklaste laste kuritegelikest röövimistest ja ümbervahetamistest kodusõjajärgsel perioodil. Järgmisena ilmunud „spiooniromaani” „Operatsioon Gladio” (Operación Gladio, 2011) keskmeks on CIA ja teiste NATO liikmesriikide salateenistuste toetusel tegutseva Euroopa kommunistlike parteide vastu suunatud võrgustikuga seotud uurimine ning triloogia kolmandaks osaks on juba nimetatud „Arveteõiendamine”, mis peaks žanrilt olema seiklusromaan ja mis Prado esialgu küllastumiseni korratud lubadusele vaatamata ei arene mitte Ladina-Ameerikas, vaid tänapäeva põrgulikus Hispaanias majanduskriisi, korruptsiooni, musta äri, lõhkevate mullide ja kõigest sellest põhjustatud inimlike draamade kaose ja majandusliku viletsuse kontekstis.

Kolme erineva iseloomuga romaani läbivaks niidiks on peategelase, autori alter ego Juan Urbano elukäik, kes esialgu töötab õpetajana ja hiljem võtab end koolitööst vabaks, et tegutseda tuntud päevalehe kolumnistina, kirjanikuna ja uuriva ajakirjanikuna. „Arveteõiendamises” on Urbano sarnaselt haletsusväärses olukorras tööturu veel kuue miljoni ohvriga jõudnud väga kehva seisu ning võlgade, hüpoteegi ja muude hädade küüsi sattununa nõustub ta müüma oma sulemeheoskused äri- ja pangamagnaadile Martín Duquele, kes võtab temaga ühendust fiktiivse biograafia kirjutamise eesmärgil (vahelüliks Duque sekretär Beatriz Escandón, justkui õpikust maha kirjutatud femme fatale ja samal ajal salapäraselt kirglik koeraarmastaja). See Cádizist pärit self made man on paljude lugejate silmis suure tõenäosusega koopia Mario Condest, kelle eluloos on palju kokkulangevusi Duque karjääriga, aga samuti (nagu Prado ise on kinnitanud) teistest Hispaania tuntud finantshaidest nagu Javier de la Rosa või Mariano Rubio. Osalt motiveerituna va kõlisevast, mis võimaldaks rahalistest raskustest välja tulla, osalt lummatuna magnaadi sekretäri väljapeetud ilust, osalt põnevusest, mida tellitud lugu äratab, sukeldub Juan Urbano spekulatsioonide, ühinemiste, ülevõtmiste, omastamiste, hapude aktivate, maksupettuste, kapitali väljavoolu, lõputute reetmiste ja ebalojaalsuse ning teiste neoliberaalsete avantüüride labürinti, mis määravad tema portreteeritava elukäigu. Seistes oma avastuste tulemusena silmitsi hirmsa moraalse dilemmaga, rüütab antikangelane Urbano end lõpuks kangelaslikkusega ja annab metafoorse lõuahaagi majandussurutisele ja selle orjusele.

Kui püüan vastata küsimusele, miks võiks olla hädavajalik seda raamatut lugeda, pean pöörduma tagasi seeria kahe eelmise romaani „Kurjad inimesed” ja „Operatsioon Gladio” juurde. Kuigi tegemist on kolme lõpetatud ja üksteisest täiesti sõltumatu looga, moodustavad nad kahtlemata üsna sidusa terviku, omamoodi mõtiskluse sõjahaavade ja sõjajärgsete aastate, üleminekuaja võitude ja lüüasaamiste ning kogu eelnenu jäetud armide üle Hispaania kõige vahetumas olevikus. Kõigis kolmes teoses on nii nõrkusi kui õnnestumisi. Möödalaskmiste hulka võib arvata pikad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad kunstlikena, kamufleeritud monoloogidena; peategelase didaktilise, õpetajaliku ja poliitiliselt erapooliku (et mitte öelda sektantliku) hoiaku, mille taha on mitte just eriti tagasihoidlikult varjunud autor ise ja mis võib üle visata ka kõige progressiivsemal lugejal, ning autori tuntud oskuse puistada leheküljed täis paradokse, aforisme, kõnekäände, tsitaate ja teisi sõnamänge, mis mõnikord omadega kraavi sõidab, kui keel muutub pingutatuks, retoorika naeruväärselt väänatuks ja läägeks. Teisel kaalukausil on aga Benjamín Prado loomingu hinnatuimate firmamärkide seas kahtlemata tema võime paigutada ühe fiktsiooni sisse matrjoškadena teisi („Arveteõiendamises” on see viidud äärmuseni, kuna samal ajal ilmus teine raamatuke Qué escondes en la mano, kuhu on koondatud seitse romaanis väga visandlikult esitatud juttu, mida peategelane ei jõua lõpetada) ning autori vaieldamatu oskus põimida ajalookirjandust (või uurivat ajakirjandust) ja fantaasiat, luues nii hübriidse, parimas tähenduses modernse žanri, mida tema kaasaegsed harrastavad vähe või üldse mitte ning mis kaasaegse Hispaania proosakirjanduse uinuval panoraamil pakub tavapärasest rohkem uudsust ja kaasaelamist.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Hispanistika areng Eestis

Sildid

Ain Kaalep, Aita Kurfeldt, Aleks Sepp, Arthur-Robert Hone, Hispaania kirjandus, hispanistika, Jüri Talvet, retseptsioon, Ricardo Mateo, tõlkimine

LIISA KONSAP

Hispaania ja Eesti diplomaatide omavahelistel kohtumistel armastatakse rõhutada, et hoolimata asukohast Euroopa eri otstes, on Hispaania ja Eesti olnud alati suured sõbrad ja liitlased, kuid sisuliselt olid riikidevahelised suhted poliitilisel ja diplomaatilisel tasemel olnud kuni XX sajandi lõpuni üpris piiratud, mistõttu jäid ka kultuurilised kontaktid mõnevõrra ebajärjekindlaiks, sõltudes siinmail väikse rühma hispaania keele ja kultuuri entusiastide pühendumisest. Ometigi on Hispaania ja sealne kultuur, ilmselt suures osas ka tänu oma ahvatlevatele klimaatilistele oludele, ka siinsele rahvale reisisihtpunktina aina armsamaks saanud. Reisimine aga teatavasti avardab maailmapilti, mistõttu on avardunud ka arusaam Hispaaniast kui monoliitsest kultuurist, mille sümbolitena meenuvad eelkõige flamenko, härjavõitlus või tuuleveskitega võitlev Don Quijote.

Huvitaval kombel on ka Eesti hispanistika arengus mänginud olulist rolli just reisimine: 1913. aastal külastas Hispaaniat Friedebert Tuglas, kelle hilisem sellekohane teos „Teekond Hispaania“ (1918) toona ka Eesti kultuurielus palju tähelepanu äratas, avades paljude tolleaegsete kultuuritegelaste ees täiesti uue, lummava maailma. Esimese Eesti Vabariigi ajal jäid Hispaania kultuur ja kirjandus teiste Lääne-Euroopa omadega võrreldes siiski tahaplaanile, pigem keskenduti inglise ja prantsuse kultuuriruumidele, mille kõrval jäid püsima ka juba ajalooliselt olulised vene ja saksa mõjud. Seega on hispanistika Eestis ajaloolisest vaatepunktist suhteliselt uus nähtus, mis arvestades Eesti rahvuskultuuri noorust on ka üpris loomulik.

Nagu paljude teiste kultuuride ja kirjanduste retseptsioonide puhul Eestis on ka hispanistika algusaegadest olnud probleemiks napp arv keeletundjaid, kel oleks oskusi, aega, aga ka tahtmist kirjanduse tõlkimise kaudu hispaania kultuuri eestlastele lähendada. Seetõttu tehti esimesed tõlked Hispaania kirjandusest kolmandate, eelkõige saksa ja vene keelte vahendusel. Esimese hispaania keelest tehtud otsetõlke autoriks on Aleks Sepp, kes 1934. a tõlkis eesti keelde tol ajal väga populaarse Blasco Ibáñeze romaani „Neetud maa“ (La barraca). Oluliseks tähiseks Hispaania kirjanduse eestindamise ajaloos on aastad 1939/40, mil Eesti Kirjanduse Seltsi publikatsioonina avaldati kahes jaos Miguel de Cervantese maailmakirjanduse suurteose „Don Quijote“ esimene osa Aita Kurfeldti tõlkes, kes oli Cervantese elu ja loomingu juurde sattunud silmapaistva latinisti ja romanisti Karl Reitavi õhutusel.

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioon tõid kaasa ka tugeva ideoloogilise kontrolli tõlketoodangu üle. Kuigi mitte kogu Lääne kirjandust ei tembeldatud automaatselt dekadentlikuks, oli tõlkimise rõhuasetus aastatel 1940–1968 selgelt vene ja teiste nõukogude rahvaste kirjandusliku loomingu kasuks. Hispaania keelest eestindati sel perioodil vaid kaheksa teost.

Eesti hispanistikat piiranud keeletundjate nappus sai pisut leevendust, kui (ainsa välismaalasest) õppejõuna asus Tartu Ülikooli tööle Arthur-Robert Hone (1915–1972), kes romaani filoloogina hakkas soovijatele õpetama ka hispaania keelt. Samal ajal tõusis hispaania keelest tõlkijate seas esile Ain Kaalep, kelle mahukas tõlkeloomingus, mille geograafiline ulatus hõlmab nii Euroopat, Ameerikat, Aasiat kui Aafrikat, on tähtsal kohal Hispaania ja teiste Pürenee poolsaare rahvaste luuletajate loomingu tõlked. Kõige enam on Ain Kaalep tõlkinud XX sajandi poeesiat, kusjuures eriliselt tõuseb esile Federico García Lorca loomingu tutvustamine eesti lugejaile. Lisaks Ain Kaalepile hakkas luulet tõlkima Jaan Kaplinski. Koostöös Ain Kaalepiga eestindasid nad katkendeid hispaania keskaegsest kangelaseeposest „Laul minu Cidist“ (Cantar de Mio Cid), mis kaasati ka 1962. aastal ilmunud „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogiasse“.

Toimusid ka edusammud hispaania keele õpetamises. Kuigi ülikooli tasandil korraline õpetus puudus, hakati hispaania keele kursusi korraldama Tallinna Keeltekoolis ning 1970. aastatel Tartusse elama asunud peruulase Ricardo Mateo eestvõtmisel ka ülikoolilinnas. 1979. aastal ilmus Vassili Jugalt esimene eestikeelne „Hispaania keele õpik“ ja 1983. aastal koostatud esimene „Hispaania-eesti sõnaraamat“. Vastupidisest keelesuunast rääkides avaldati 1994. aastal Kaarel Peenra „Eesti-hispaania sõnaraamat“, mida autor kahjuks enne surma 1987. aastal ise lõpetada ei jõudnud ja mille avaldamine aastaid viibis.

Eesti hispanistika kujunemisloos ei saa üle ega ümber Jüri Talveti nimest. Pisukese spekulatsioonina võib isegi väita, et Jüri Talveti panuseta võiks Eesti hispanistika olemata olla, sest tema rolli hispaaniakeelse maailma vahendamisel siinmail on raske üle hinnata. Jüri Talvet on eestindanud nii mitmete oluliste Hispaania autorite nagu Francisco de Quevedo, Baltasar Graciáni, Salvador Espriu ja Vicente Aleixandre kui Ladina-Ameerika kirjanike nagu Gabriel García Márqueze, Mario Vargas Llosa ja Juan Rulfo loomingut. Lisaks viljakale tõlketööle on tema sulest ilmunud arvukalt põhjalikke käsitlusi ja artikleid Hispaania kirjanduse ja kultuuri kohta, millest osad on koondatud ka essee- ja artiklikogumikesse „Hispaania vaim“ (1995) ja „Tõrjumatu äär“ (2005). Samuti on paljud teiste tõlkijate eestindatud teosed varustatud Jüri Talveti sisukate saatesõnadega, milles tõuseb Hispaania kirjandusloo põhjalike teadmiste kõrval esile ka lähenemine vastavatele teemadele maailmakirjanduslikult seisukohalt. Ka on ta oma kirjutistes tähelepanu pööranud Hispaania kirjandus- ja kultuuripildi mitmekesisusele, avaldades kirjutisi katalaani ja galeegi kirjandusest ja aidates nii avardada siinse publiku teadmisi Hispaania kirjanduse mitmepalgelisusest. Just tänu Talveti tegevusele avati 1992. aastal Tartu Ülikoolis esmakordselt Baltimaades hispaania filoloogia eriala, mille lõpetajate hulgast on praeguseks tulnud mitmeid, kes õpetamise, tõlkimise või teadustööde kaudu siinse hispanistika edendamisse panustavad.

Liisa Konsap töötab Tallinnas Hispaania suursaatkonnas. Ta on lõpetanud hispaania filoloogia eriala Tartu Ülikoolis ja kirjaliku tõlke magistrantuuri Tallinna Ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta Hispaania kirjanduse retseptsiooni Eestis aastatel 2001-2010.