Kes on kangelane? Javier Cercase “Salamise sõdurid”

Sildid

Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, Javier Cercas, Salamise sõdurid

MAARIAN TIIT

“Salamise sõdurid” on austusavaldus rahvuslikule ajaloolisele mälule. Cercas püüab oma teose vahendusel osutada tähelepanu mälule ja mäletamisele – vajadusele kõnelda kodusõjast ja selle kangelastest mahavaikimise asemel, sest nagu teada, allasurutud valu ja ebaõiglus ei kao iseenesest, vaid tuleb millegagi lunastada. Antud juhul on kirjaniku hääl see, mis äratab ellu (unustatud) kangelase(d) ja selle kaudu taasluuakse mälu.

“Salamise sõdurid” on rikkalikult kihiline ja mitmetahuline teos, mille paljudest teemadest intrigeerivaim on ehk arutlus selle üle, kes ikkagi on kangelane. Teos on üles ehitatud kodusõja lõpupäevil aset leidnud dramaatilisele sündmusele, mille peategelane, falangistliku ideoloogia rajaja ja poeet/kirjanik Rafael Sánchez Mazas pääseb imekombel vabariiklaste korraldatud mahalaskmisest eluga. Intrigeerivaks muudab selle sündmuse asjaolu, et Mazase tagaotsinguil leiab üks lihtsõdur ta asupaiga, kuid mingil seletamatul põhjusel otsustab Mazast mitte välja anda. Teose minategelane (kes sündmusest tõsiselulise jutustuse vormib) on juhtunust lummatud ning püüab leida vastuseid küsimusele, mis ajendas sõdurit sellisel viisil käituma. Kas võis olla tegemist inimliku kaastundega mehe suhtes, kes hirmus ja ahastuses juba oma kurba lõppu ootas? Sellele küsimusele otsest vastust ei tulegi, kuid selge on selles situatsioonis see, kes osutub kangelaseks – seesama lihtne sõdur vabariiklaste poolelt, kes kummaliselt rahulikul ja väärikal moel Mazase saatuse otsustab.
Hilisemas minategelase (Javier Cercase) ja Roberto Bolaño vahelises intervjuus väljendab viimane oma mõtteid kangelastemaatikal. Tšiili kirjanik arvab, et kangelane ei ole see, kes tapab, vaid see, kes ei tapa või laseb ennast tappa (Cercas 2015: 148), vihjates nõnda Salvador Allendele, kes oma elu enese käe läbi lõpetas seoses Augusto Pinocheti sõjaväelise riigipöördega. Lisaks rõhutab Bolaño kangelasliku käitumise instinktiivsust: “Tegelikult ma arvan, et kangelase käitumises on peaaegu alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset – midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku” (Cercas 2015: 149). Siin väljendub huvitav mõte kangelase ja korraliku inimese vastandumisest. Korralik inimene on keegi, kes järgib reegleid, elab elu seaduspäraselt, ei söandaks normist kõrvale kalduda. Kangelasel on aga julgus teistest eristuda, kui situatsioon seda nõuab ja südamehääl on õige. Seetõttu asetub tundmatu (?) sõdur kangelase positsioonile – ta ei tapa, vaid päästab ning kindlasti
eristub ta tugevalt teistest väekaaslastest, kes korralikult kuuletuvad ja käske täidavad, kui ületab tavapärase käitumise piiri ühel instinktiivsel hullus- või inspiratsioonihetkel, kui ta kaastundest, sõgedusest või ükskõiksusest toimib nii nagu ta toimib.
Teisalt on kangelaslikkus suhteliselt mõõdetav omadus – kellele kangelane, kellele reetja, äraandja või desertöör. Vaatepunktide erisus (ühel pool sinised, teisel pool punased) omistab erineva väärtuse ka kangelasele. Siiski, kui üldinimlikkus ja headus saab võitu poliitilistest hoiakutest, saab abistajast kangelane. Mazas jõuab peale kolmepäevast ellujäämiskatsumust metsas lahke pererahvani, kes ei esita liigselt küsimusi, pakub süüa ja kindlat öömaja. Sel perioodil kohtub ta ka kolme noore väejooksikuga, keda hakkab kutsuma metsasõpradeks, sest nende abiga elab ta üle kriitilise ajavahemiku kuni Franco vägede tulekuni. Siin saab otsustavaks muidugi kahtlemine või pettumine poliitilises ideoloogias, mille eest võideldakse – see võimaldab osapoolte lähendamist.

Mazase imeline pääsemine surmast meenutab teataval määral filmis “Das Leben der Anderen” (2006) aset leidnud situatsiooni, kus Stasi agent, kelle tööks on teiste elude jälgimine ja seejärel ebasündsate või kompromiteerivate asitõendite hankimine, et riigile kahjulikud isikud elimineerida. Tema viimaseks projektiks on ühe kirjaniku ja tema elukaaslase jälgimine, kuid protsessi käigus, ning kahtluste süvenedes riigi režiimi õigsuses, tärkab temas inimlikkus ja kaastunne kirjaniku suhtes, kelle elu ta ühel
kriitilisel momendil päästab, riskides iseenda karjääri ja eluga, kuid jäädes anonüümseks. Alles hiljem õnnestub kirjanikul oma päästeingli isik kindlaks teha ja kuigi ta otsustab vältida otsest kontakti kunagise agendiga, kirjutab ta tänutundes tema kangelaslikkusest raamatu. Siin võib näha paralleeli nii mitmeski punktis Mazasele elu kinkinud sõduriga. Esmalt kahtlemine oma poliitilistes vaadetes (Mazase loo puhul võisid sõduril need ka puududa), teiseks julgus ja valmidus tegutseda “õigesti”, kolmandaks soov jääda oma heateo juures anonüümseks ja vähetähtsaks – kangelastele tihtipeale ei lähe nende teod väliselt korda, nendega ei hoobelda. Selliseid narratiive võib ajaloost, kirjandusest, elust leida muidugi lademetes, kuid psühholoogilises mõttes jääb haaravaks küsimus, mis paneb inimest otsustaval hetkel niivõrd irratsionaalselt ja “õigesti” käituma, et temast kellegi jaoks heeros kujundada.

“Salamise sõdurite” kolmandas osas jõuab minategelane otsitava võtmefiguurini, kes asetub viimase pusletükina kogu loo tervikusse. Pidades Mirallest Mazase kangelaseks, sõidab Javier rongiga Dijoni, et Mirallesega juttu vesta ja oma avastusele kinnitust saada. Lugejale üllatuslikult ei tule aga mingit kinnitust ega väite ümberlükkamist. Igaüks võib kogu loole sobiva lõpu mõelda. Lõpuks saab “Salamise sõduritest” apoteoos unustatud kangelastele. Miralles kõneleb oma sõjamälestustest, langenud kaasvõitlejate nimedest, mis kellelegi enam korda ei lähe ega midagi ütle, nende sangarlusest looritatuna kurbusesse: “Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud” (Cercas 2015: 199). Seni, kuni Miralles elab ja nende nimesid iga päev meenutab, elavad nad edasi, klammerduvad elu külge või ehk ei ole tema see, kes neid mäletab, vaid nemad hoiavad temast kinni, et mitte päriselt surnud olla (Cercas 2015: 201).

Miralles vihjab ka Franco diktatuuri lõppedes alanud “vaikivale ajastule”, mille tulemusena tema ja ta rindekaaslased unustusse paisati ning mis on tema sõprade ja kaaslaste surma mõttetuks muutnud. Sest lisaks nimede unustamisele on unustatud ka põhjused, mille eest võideldes sõdurid üldse surid. Surid nõnda, et polnud saanud tunda veel oma naiste ja laste armastust päikesevalgusest küllastunud toas. Jäänud ilma elu ilusamatest hetkedest, surid nad kõik liiga noorelt, jättes Mirallese üksi elavate kirja. Unustus tekitab trotsi ja pettumust ja seetõttu pole Miralles esiti üldsegi nii avatud, et vanadest sõjasündmustest pajatada. Lõpuni välja jääb selgusetuks Mazase päästnud isik.

Kui pöörduda tagasi teose pealkirja juurde, siis viitab see Kreeka ja Pärsia vägede peetud merelahingule Salamise saare juures (480 eKr). Kreeklased, olles suures arvulises vähemuses, suutsid pärslaste vägesid lüüa ning seega nende agressiooni peatada. Seetõttu on Salamise lahingut peetud ka Lääne tsivilisatsiooni hukatusest päästmiseks. Kreeklased on selles kontekstis ilmselged kangelased. Ka Cercas viitab salkkonnale sõduritele, kes viimsel tunnil tsivilisatsiooni päästavad (vihjates tegelikkuses Mirallesele, neljale maurile ja ühele neegrile), kuigi see tsitaat pärineb filosoofia esifalangistidelt José Antonio Primo de Riveralt ja Rafael Sánchez Mazaselt, kes soovides ise kangelased olla, selleks kunagi ei saanud. Kui poeedid on need, kes sõja võidavad, siis Hispaania tegelikkuses kaotab. Kangelased unustatakse, kuid üleminekuajajärgselt tuuakse nad taas esile, selleks et julgelt kõnelda unarusse jäetud teemadest, selleks et esile tuua Mirallese sarnaseid karaktereid ja nende üleelamisi, sest on ju täiesti võimalik, et tema oligi see sõdur, kes 29. jaanuaril 1939 Mazasele elu otsustas kinkida.

Javier Cercas, “Salamise sõdurid”. Toledo kirjastus 2015. Tõlkinud Mari Laan

Maarian Tiit on Tallinna Ülikooli üliõpilane
Kasutatud kirjandus
• Cercas, Javier. Salamise sõdurid. Toledo kirjastus. 2015
• Laan, Mari. Javier Cercas, (tõsieluline) kirjandus ja mäletamine Hispaania moodi.
Keskus. 10/02/2016. Kasutatud 05.03.2017. http://kes-kus.ee/javier-cercastosieluline-kirjandus-ja-maletamine-hispaania-moodi/
• French, Philip. The Lives of Others. The Guardian: Film. 15/04/2007. Kasutatud 05.03.2017. https://www.theguardian.com/film/2007/apr/15/thriller.worldcinema

Advertisements

Hakuna matata ehk õnnelikult üks päev korraga Minevik ja olevik Elorriaga romaanis „Tramm Šiša Pangmale”

Sildid

baski kirjandus, Kurt Vonnegut, Loomingu Raamatukogu, Unai Elorriaga

 

HEIJA-LIIS RISTIKIVI

Kõige tähtsam asi, mida ma Tralfamadorel õppisin, on see, et kui inimene sureb, on see ainult n ä i l i n e. Tegelikult on ta mineviku ajas veel täiesti elus, ja seepärast on suur rumalus tema matustel nutta. Kõik hetked – nii minevik, olevik kui ka tulevik – on alati eksisteerinud ja eksisteerivad edaspidigi. Tralfamadoorlased võivad vaadelda mõnd osa Kaljumägedest. Nad oskavad näha, kuivõrd jäävad on kõik hetked, ja nad võivad vaadelda iga hetke, mis neid huvitab. Meil siin Maal on lihtsalt selline illusioon, et hetked järgnevad üksteisele nagu pärlid kees, ja kui hetk on möödas, on ta möödas igaveseks.

Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”

Vonnegut „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” (lk 29)

 

„Kuulake: Billy Pilgrimit on tabanud ajataju kaotus.” (Vonnegut 2003: 27)

Nagu Billy Pilgrim, uitab Lucas Elorriaga romaanis „Tramm Šiša Pangmale” ringi, ilma et aja möödumine mängiks mingit olulist rolli. Minevik on praegu, tulevik on praegu. Olevik on praegu. Arvatakse, et laps ei tunneta emaüsas aega lineaarsena – on vaid üksainus kestev olevik. See on teistsugune maailmataju kui lineaarne aeg, millega me harjunud oleme. Nii nagu näiteks idamaades või põlisrahvastel, kelle jaoks sündmuste puhul on tähtis sündmus ise ning õppetund, mille see meile annab, mitte selle toimumise aeg. Sündmusi reastatakse olulisuse põhjal, mitte ajalises järjestuses. Erinevatest religioonidest, sh kristlusest ja new age liikumisest tuntud igavese praeguse mõiste peaks õpetama meid elama praeguses hetkes ja mingis mõttes tundub ka Elorriaga romaan edastavat sedasama sõnumit.

Me kohtame kaasajal sageli uskumust, et kõik igavikulised ja sügavad mõtted on juba sõnastatud, meil jääb üle kirjutada vaid lihtsatest asjadest, mis sünnivad meie ümber: „the Great books’ve been written. the Great sayings have all been said/I am about t’ sketch You a picture of what goes on around here sometimes” (Dylan, 1965). Kui Billy Pilgrim oli II Maailmasõja üle elanud sõduri nihilistlik karikatuur, siis Elorriaga romaanis sõda peaaegu ei puudutata. Ehk on see veel liiga äsjane haav, et seda meenutada. Ent Vonneguti ja Elorriaga stiili sarnasus on lummav: Vonneguti õlakehitus „Eks ta ole” võiks vabalt kuuluda ka Elorriaga romaani peategelase sõnavarasse. Mitte et talle midagi korda ei läheks, ta lihtsalt ei komplitseeri maailma ning sündmusi ülemäära, vaid võtab neid niisugustena, nagu nad on. Kui Marcusel on nende korteris hea, siis ei näe ei Maria ega Lucas mingit probleemi selles, et noormees jääbki nende juurde elama – neil ongi üks tuba üle ju.

Kui lineaarne aeg on nagu üks pikk teekond surmani, siis kestvas olevikus ei oma surm tähtsust. See tuleb kindlasti kunagi (ja tõenäoliselt üsna pea, sest tegelased ei ole enam noored), ent see ei ole siht. See on samasugune fakt nagu kõik teised. Palju keerulisem on kodutee leidmise probleem, kui sa ei mäleta enam, kust sa tulid või kuhu minna tahtsid. Politseinik on see, keda huvitab, kuhu sa teel oled, mitte sina ise. Hakuna matata – ela ja ole õnnelik. Kuhu sa lähed, ei olegi tähtis, kui ilm on soe ja jalutada päris mõnus. Ja sa kaod televiisorisse, olümpiamängudesse, üle kaheksatuhandestesse mägedesse, sest need on olulised. Need täidavad sinu kestva oleviku ja muudavad selle õnnelikuks.

Kust ta on tulnud ja kuhu ta nüüd minema peaks?

Aga kas see on üldse oluline?

Palju olulisem näib küsimus: „Maria, kas me oleme täna juba õhtust söönud?” (Elorriaga 2005: 21)

Või ehk tuleks läheneda teistpidi: Lucas on inimene, kes tasahaaval kuhtub ega tee enam reaalsusel ja mälestustel vahet. Võib-olla tunneb lugeja hoopis ängistust surma eelõhtut tunnetades? Vonneguti teoseid on tohutult palju analüüsitud ning sageli kuulutatakse, et autor mõistab sellega hukka sõja ning kirjeldab traumeeriva kogemuse mõttetust. Coleman (2008: 685) selgitab: „Billy Pilgrim’s experiences need not be interpreted as experiences of time travel; rather one might suspect that he cannot make sense of temporal relations. He seems unable to answer these questions: Out of what do these experiences arise? Through what are they occurring? Toward what are they going?”

Kas selline tõlgendus on aga üldse õigustatud – teoretiseerimine, mida autor oma stilistiliste võtetega öelda tahab? Kas me võime omistada autorile ideid, autori tekstile tähendusi ning kuulutada neid ainuõigeks? Kui Billy Pilgrim ise oma kogemustele õlgu kehitab, kas psühhoanalüütiliste kirjutiste laviin, mis „Tapamaja, korpus viis” avaldamisele järgnes, on üldse midagi väärt? Või kas Elorriaga puhul võiksime anda hinnanguid „kohutav vananemine”, „tulevikuta elu”, „autor tahab öelda, et…”, ilma et oleksime kunagi autori mõtteid kuulnud või näinud? Meil on ainult tekst – tekst ise. Tekst ise ei ütle kordagi, et surm on kohutav. Me loeme ridade vahelt. Me oleme harjunud lugema ridade vahelt, sest me oleme harjunud, et otse öelda ei tohi. Me oleme harjunud, et kirjandus ütleb ümber, ütleb vihjamisi. Aga mis siis, kui autorit ei piira tsensuur? Mis siis, kui autor ütlebki lihtsalt seda, mida me tekstist loeme? Otsekoheselt, keerutamata, vihjamata? Kui autor kirjutabki ainult ridade peale, reavahed aga jätab tühjaks, nõnda nagu laps, kes on veel siiras ega oska keerutada, vihjata, taktitundeliselt ümber öelda?

Võib-olla kõlab selline lähenemine naiivsena, aga ka sellest ei ole midagi. Vanainimese lapselik trammivaimustus paistab samuti naiivne, aga ehk on selles hoopiski sügavamat elutarkust kui meeleheitlikus alltekstide ja lisatähenduste otsimises. Kõik sügavamõtteline on juba öeldud, me saame jutustada ainult asjust, mis meie ümber mõnikord juhtuvad. See, mis on meie ümber, ongi tähtis. See inimene meie kõrval, keda võib-olla füüsiliselt enam ei olegi, aga see ei muuda teda meie jaoks vähem reaalseks. See hetk, milles me elame, aeg, mis meil on praegu, sest eilne oli eile ja homset me ette ei näe. Ehk on vanainimese pisut naivistlikus ja ülimalt otsekoheses kestvas olevikus hoopiski raske tõde: siin ja praegu on see hetk, milles me elame. See on lõpmata kestev olevik ja siin on meil vaja olla õnnelik. Kahetseda pole midagi, keelata pole vaja midagi. Me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on oma veidrused ja rõõmud, head ja vead, soovid ja isud. Kedagi ei tohi sellepärast hukka mõista.

„Võib juhtuda, et elu viimasel päeval näeme televiisorist pesupulbri reklaami ja see ängistab meid rohkem kui vikat või muu tavaline sümbol, sest me teame, et pesupulbri reklaamid kestavad edasi, aga meie ei kesta.” (Elorriaga 2005: 39) Nõnda tuleb ju välja, et pesupulbri reklaamid ongi igavikulise oleviku kehastus – aga miks ka mitte?

Kunagi väga ammustel aegadel usuti Läänemaailmas kõigil loodusnähtusel olevat hing, mida on võimalik mõjutada. Usuti, et jumalus põhjustab äikest, teine maavärinaid, kolmas sõidab kaarikuga iga päev üle taeva, vedades päikest. Mõistuse kultiveerimise tagajärjel hakati uskuma, et kõrgem tahe kuulub ühele Jumalale, kes nõnda-öelda käseb, poob ja laseb. Kui loodusnähtused said teaduslikud seletused, vajusid need arusaamad unustusse ning Jumal sai südametunnistuse juhtimise funktsiooni. Tema peamine omadus on igavikulisus. Aga võib-olla on ka igavikulisus hoopiski pragmaatilisem. Pesupulbri reklaamid on ju igikestvad, miks ei peaks me suutma igavikulisust selgitada samuti mõistusega, nõnda nagu väga suur osa nähtustest on mõistuse (ja füüsika ning keemia) abiga ära seletatud?

Mõned asjad lihtsalt on niisugused, nagu nad on. Neist ei ole vaja otsida sügavamat tähendust, sest seda lihtsalt ei ole. Seda polegi vaja. Elu elamiseks on vaja mõnikord süüa ja mõnikord rohtu võtta, mõnikord käia õega seal, kuhu õde sind karjatab, mõnikord vaadata spordivõistlusi ja mõnikord lugeda üle kaheksatuhandeste ajakirja (sest unistused peavad inimesel ikkagi olema). Ja kui sul on siin hea, miks sa peaksid siit siis ära minema?

See lihtsus, asjalikkus, sirgjoonelisus tundub 21. sajandi Euroopas nii kohutavalt revolutsiooniline idee. Kui sissemurdjat ei visatagi välja, vaid pakutakse hoopis talle ulualust, on see ju pehmelt öeldes hämmastav? Ja järgmisel hetkel enam mitte. Inimene harjub. Kõigega. Lucas harjub Marcusega, Marcus harjub Lucasega. Kõik on hästi. See tundub pisut niisugune taoistliku kulgemise idee sarnane mõte, aga taoism on meie kultuuris siiski äärmuslik. Lucas ei ole äärmuslik. Lucas elab oma elu sellisena, nagu tema elu on ja äärmuslikkusele kõige lähemal on tema huvi üle kaheksatuhande meetri kõrguste mägede vastu.

See on mäss kella ülemvõimu vastu. Tralfamadoorlased ei imestaks selle üle, et Lucas trammi ootab, kuigi trammi juba viiskümmend aastat enam ei käi. Praegu on lihtsalt see hetk, kui trammi ei saa tulla, sest trammiliiklust ei ole, aga see ei tähenda, et trammi ei võiks oodata, sest igikestvas olevikus on kõik hetked üheaegsed. Järgmisel hetkel võib mittelineaarses ajas olla see moment, kui tuleb tramm. Iial ei või teada. Tralfamadoorlasi ajab kell naerma. Kas tralfamadoorlane on lihtsalt teine sõna Alzheimeri kohta? Võimalik, aga Alzheimer ei ole pooltki nii meeldiv mõte kui kohtumine tulnukatega, kellele leinamine tundub leebelt öeldes naljakas komme, sest kui inimene on surnud, on ta lihtsalt parasjagu kehvas seisus.

Elorriaga romaanis tralfamadoorlasi ei ole, aga Lucase ajataju on sama kadunud nagu Billy Pilgrimil. Ta elab oma maailmas, kus ei ole aega – teda külastavad inimesed nii minevikust kui olevikust ja õnneks on tal õde, kes ei sunni teda sellest oma maailmast välja tulema. Õde, kelle jaoks ei ole tähtis, et Lucas tajuks maailma nii, nagu kõigil teistel kombeks. Õnneks on Lucasel Marcus, kes temaga vestleb (teda hulluks tembeldamata). Nende kooslus on nii äraütlemata kodune ja armas, nende kooslusse ei sobikski mitte kuidagi ajaga võidujooksmine. Nõnda kulgevad nad üheskoos mõnusasti päevast päeva. Surmani. Aga see viimatinimetatu ei ole tähtis. Kõike, mida me peame jõudma enne surma ära teha, võime me teha oma kujutlusvõime abil. Ja isegi, kui me ei näe jalgrattureid, keda me enne surma oleksime tahtnud näha, ei ole see maailma lõpp. Maailma lõppu ei ole olemas. Surm ei määra midagi, elu on siin ja praegu ja see on tore.

Eks ta ole.

Kasutatud kirjandus

Coleman, M. 2008. The Meaninglessness of Coming Unstuck in Time. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, vol 44, no 4, lk 681 – 698. Saadaval: http://www.jstor.org/stable/40321290 [tsiteeritud: 11.05.2016]

Dylan, B. 1965. Bringing It All Back Home (liner notes). Saadaval: http://bobdylan.com/albums/bringing-it-all-back-home/ [tsiteeritud 14.05.2016]

Elorriaga, U. 2005. Tramm Šiša Pangmale. Lõbus, T. (tõlk). Loomingu Raamatukogu 33/34. Tallinn: SA Kultuurileht.

Vonnegut, K. 2003. Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (Sunnitud tants surmaga). Raud, V. (tõlk). Tallinn: Tänapäev.

Heija-Liis Ristikivi on sõprade seas tuntud kui bibliomaan. Viimased 10 aastat on ta tegutsenud vabakutselise tõlkijana, sel kevadel lõpetas TLÜs hispaania keele ja kultuuri bakalaureuse. Tema lõputöö analüüsis Venezuela telenovela tõlget eesti keelde. 

Raamatuarvustus: Enrique Vila-Matase „Dublinesk“

ELMER KOHANDI

Oma elutööga lõpusirgele jõudnud kirjastaja, endine alkoholi-, nüüdne internetisõltlane Samuel Riba on mures. Mures Suure Kirjanduse allakäigu ja peatse unustusse hääbumise pärast. Ilukirjanduslik düsgraafia, see hävitamatu temaatiline ja stilistiline lapsemeelne dementsus, mis raamatuturgudel enesekindlalt laiutab ja oma rasvaseid huuli limpsib, on toonud Ribale veendumuse, et Kirjandus on surnud, ja mida sa kadunukesega ikka muud teed, kui matad ta maha. Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ on romaan teekonnast Kirjanduse matustele, valitud seltskonnast hoolimata üksildasest ja pikast rännakust Dublinisse ja mööda Dublinit. Mööda linna, pungil kirjanduse kõrgaega meenutavaid varje ja kummitusi, kelle väljailmumine on Ribale eriliselt märgilise tähendusega, kuivõrd matus on ajastatud Bloomsdayle, iga-aastaselt 16. juunil Joyce’i „Odüsseuse“ omaaegset ilmumist tähistavale sündmusele.

Ajastulõpp ja maailmalõpp kõnnivad siin romaanis käsikäes ning Samuel Riba, kes kipub lugema oma elu nagu kirjandusteost, on jõudnud elurännakul sellesse etappi, kus raamatu tagumine kaas on juba sulgumas. Kõik tema senises elus on muutunud või muutumas: oma vana armukest, garanteeritud lohutust pakkuvat ja glamuursele seltskonnaelule seda nii vajalikku tähetolmu riputavat alkoholi, pole Riba puutunud juba sellest ajast, kui kaks aastat varem tõsine terviserike ka haiglavoodisse kupatas; tema naine Celia – kes teda küll truult armastab, kuid on siiski valulikult teadlik meest piinavatest deemonitest, mis temagi meelekindluse proovile panevad – on pöördumas budistlikku usku; tema kirjastusäri – see juba veidi naljakalt lõhnav korjus – on silme alt eemale vaiba alla pühitud, kust see kõigest hoolimata oma endisest eksistentsist mentaalsete aroomipahvakute näol aeg-ajalt märku annab; tema eakad vanemad – kelle selja taga arvab Riba alatasa nägevat oma surnud sugulaste kummitusi, neid uduseid, võõrastavad, kuid vähemalt viisakaid olendeid – on oma eksistentsis tardunud mingisse omalaadsesse halli ja tolmusesse poolunne, mis balansseerib elavate ja surnute riigi vahepeal: kõik see loob siin säärase üleloomuliku aura, mis surma ja kadu intiimselt puudutavatele teostele tihtipeale oma pitseri vajutavad. Ja see vihm, see lakkamatult ja armutult vastu klaasi ja ihu pekslev vihm, mis looritab oma kõikjaloleva kohalolekuga nii reaalse maailma kui selle, mida Riba mõteteis lahti hargneb, ning värvib tausta ühtlaselt halliks nii Barcelonas, kust Riba matuserongkäik mõtteliselt alguse saab, kui ka Dublinis, selles Joyce’ile ja Beckettile kuuluvas unenäolises linnas, seal ainsas kohas maamunal, kus Riba arvates on kohane Kirjandus ja koos sellega Gutenbergi ajastu lõplikult viimasele puhkusele saata.

Teekonda silmitsevad eemalt peale Iiri suurkujude ka muud varjud, nii reaalsed kui ka Vila-Matase sulest sündinud kirjanikud, keda Ribal on olnud au tunda ja väljagi anda, kuid see üks, see toorest andest pulbitsev geenius, see elustav elektrilöök Kirjanduse (ja Riba kirjastusäri) kuhtuvasse südamesse on Riba poolt leidmata, kui teda üldse kunagi olemas oligi. Ehk on ta see Barcelonas aeg-ajalt ootamatult välja ilmuv elektrisinise India stiilis jakiga võõras või too salapärane Mackintoshi vihmamantlis vibalik tüüp Dublini udustel tänavatel? Mine võta kinni. Selles Vila-Matase loodud maailma kirjanduslike viidete, tsitaatide, allhoovuste, vihjete, vandeseltslaslike silmapilgutuste ja salajaste käepigistuste pesumasinatrumlis on kõik võimalik. Nagu raamat lõpulausegi ütleb: „Alati ilmub kuskilt keegi, keda ei oska oodatagi.“ Ja see, vaatamata teost toonivale hallile ja lohutamatule maailmalõpuatmosfäärile, annab siiski lootust, et surm ja sünd käivad lahutamatult käsikäes. Lootust, et Kirjanduse reinkarnatsioon toob kadunukese meile ringiga tagasi, olgugi et mõnel teisel kujul ja mõnes teises kehastuses, mida budistist Celia ehk paremini selgitada oskaks. Lootust, mis võib küll olla lollide lohutus, kuid on ka tihtipeale kõik, mis meil on.

Elmer Kohandi on Tartu Ülikooli hispaania filoloogia magistrant.

2014. aasta Cervantese preemia laureaat Juan Goytisolo

Sildid

Cervantese preemia, Juan Goytisolo, kirjanduspreemiad

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Värske Cervantese preemia laureaat, Hispaania vabatahtlik eksiilkirjanik Juan Goytisolo, on nn 20. sajandi keskpaiga põlvkonna üks silmapaistvamaid esindajaid. Ligi 60 aastat on meest peetud suureks kirjanikuks ja kodumaa kriitikuks, kelle pika karjääri jooksul on ilmunud mitukümmend edukat ilukirjanduslikku ning autobiograafilist teost, samuti esseesid ning artikleid. Ta on olnud vali moraalne ja poliitiline hääl ning üks vähestest autoritest, kes on edukalt suutnud ühendada Euroopat islamimaailmaga. Praegu on Goytisolo kodukohaks Marrakech, linn Marokos, kus mees apelsinipuude all vanaduspõlve naudib.

Goytisolo sündis 6. jaanuaril 1931. aastal Barcelonas konservatiivses aristokraatlikus perekonnas kolmanda lapsena neljast. Tema isa (kemikaalifirma juhataja) oli baski päritolu ning ema katalaan. Hispaania kodusõja ajal (1936-1939) elas pere ühes Kataloonia mägikülas. Kui Juan oli kõigest seitsmene, hukkus tema ema frankistide korraldatud õhurünnaku käigus. Poisi isa, kes vihkas kommuniste, jäi aga Francole truuks ning võeti vabariiklaste poolt vangi, jättes pere nii kahe leeri risttulle. Kui Goytisolo oli umbes kaheksane, kasutas emapoolne vanaisa teda seksuaalselt ära, mille kohta kirjanik on hiljem autobiograafias öelnud, et tunneb viha asemel vanaisale pigem kaasa, kuna viimane pidi oma homoseksuaalsust alla suruma ning taluma homofoobist poja alandusi. Goytisolode perekonnas olid aga kannatajateks ka naised: Juani ema hukkus sõjas, tädi ja vanaema jäid seniilseks ning surid hullumajas. Küll aga pärisid Juan ning tema kaks venda emapoolselt suguvõsalt kirjanikuande: vanemast vennast José Agustínist sai luuletaja ning nooremast, Luisist, romaanikirjanik. Juani agnostitsism, marksistlikud kalduvused ning seksuaalne ambivalentsus (milles ta kordagi vanaisa ei süüdistanud) tekitasid vastuolusid sügavalt katoliikliku isaga, kes suri aastal 1964, nägemata poja kapist välja tulekut. (Jaggi, 2000)

Goytisolo, kes peab end autodidaktiks, õppis Barcelona ja Madridi ülikoolides õigust. Esimese romaani „Osavad käed“ (Juegos de manos) kirjutas mees 21aastasena, raamat ilmus kaks aastat hiljem (1954) ning Goytisolo sai selle eest Nadali preemia (vanim kirjandusauhind Hispaanias). Järgmisel aastal ilmus romaan „Lein Paradiisis“ (Duelo en el Paraíso, 1955). Eemale tõugatud kõigest hispaaniapärasest, kolis Goytisolo 1956. aastal Pariisi. Töötades lugejana kirjastuses Gallimar, andis ta nõu, milliseid hispaaniakeelseid raamatuid avaldada, puutudes nii kokku ka selliste Ladina-Ameerika buumikirjanike nagu Cabrera Infante ja Manuel Puigi teostega. (Jaggi, 2000) Tänu oma naisele (Monique Lange), kes oli samuti kirjanik ja toimetaja, sai Goytisolo tundma selliseid kirjanikke nagu Luis Buñuel, Sartre, de Beauvoir, Guy Debord, Camus, Marguerite Duras ja Jean Genet. Viimasest sai ka mehe moraalne, mitte niiväga kirjanduslik mentor. (Tennant, 2014) Vahemikus 1969-1975 oli ta kirjanduse õppejõud California, Bostoni ja New Yorgi ülikoolides, viis läbi uurimusi ning avaldas 19. sajandi heterodokse kirjaniku, José María Blanco White’i antoloogia, ilmselge sooviga rünnata frankistlikku režiimi, mis kirjaniku teoseid keelas. Töökoht kirjastuses tegi Goytisolost ühe mõjukama hispaania intellektuaali välismaal, kes panustas regulaarselt ka kodumaisesse ajakirjandusse, eriti ajalehte El País, kuhu ta korrespondeeris Bosnia ja Tšetšeenia sõdadest. Pärast naise surma aastal 1996 kolis mees Marokosse.

Kokku on Juan Goytisolo avaldanud üle neljakümne raamatu, nende hulgas näiteks romaanid „Peod“ (Fiestas, 1957), „Mõõn“ (La resaca, 1958; eesti keeles ilmunud 1964 Tatjana Hallapi tõlkes) ja „Saar“ (La isla, 1961), mis räägib kõrgema seltskonna elust. Kui mehe varasemad teosed on stiililt realistlikud, siis alates 70ndatest muutub tema ilukirjanduslik looming pigem modernistlikuks. Vahemikus 1966-75 ilmub „Álvaro Mendiola“ triloogia, kuhu kuuluvad Señas de identidad (1966), Reivindicación del conde don Julián (1970) ja Juan sin Tierra (1975). Loomulikult olid need kuni Franco surmani Hispaanias keelatud (Tennant, 2014). Hilisemast ajast on ilmunud veel näiteks Carajicomedia (2000), Telón de boca (2003) ja El exiliado de aquí y de allá (2008). Reisikirjadest on tuntud „Níjari väljad” (Los campos de Níjar, 1960) ja kirjanduskriitilistest teostest „Romaani probleemid“ (Problemas de la novela, 1959), samuti on ilmunud mitmed esseekogud, mälestuskogud (Memorias, 2002), reportaažid (Cuaderno de Sarajevo, 1993) ja palju muud.

Samuti on Goytisolot pärjatud mitmete preemiatega, sealhulgas 2014. aasta Cervantese preemia, mis antakse üle Cervantese surmapäeval 23. aprillil.

Aastal 2012 teatas kirjanik, et jätab ilukirjanduse sinnapaika, kuna on öelnud kõik, mida soovib, ja ei kavatse vaid raha või toimetajate pärast kirjutada – seepärast avaldab edaspidi vaid luulet ja esseesid (Mora, 2012)

Viited:

Eesti keeles on ilmunud  “Mõõn” (1964, Ajalehtede-ajakirjade kirjastus), tõlkija Tatjana Hallap.

Jaggi, M. (12.08.2000). Scourge of the new Spain. The Guardian. Kättesaadav: http://www.theguardian.com/books/2000/aug/12/internationalwriting.books

Mora, R. (08.09.2012). Juan Goytisolo recibe el Premio Formentor con Carlos Fuentes en el recuerdo. El País. Kättesaadav: http://cultura.elpais.com/cultura/2012/09/08/actualidad/1347118141_478405.html

Tennant, J. S. (2014). Interview with Juan Goytisolo. The White Review. Kättesaadav: http://www.thewhitereview.org/interviews/interview-with-juan-goytisolo/

 

 

Belén Gopegui „Öökomitee“

CONSUELO RUBIO

Belén Gopegui üllatab meid oma viimase teosega – sotsiaalse põnevusromaaniga, milles segunevad krimižanr ja selgelt antikapitalistlik hoiak –, naastes lüürilisema stiili juurde, millega ta paistis silma oma esikromaanis „Kaardiskaala“ (La escala de los mapas, 1993). See poeetiline joon, mille ta tundus alates oma kolmandast romaanist olevat hüljanud, vastandub selliste teoste nagu „Vallutada õhku“ (La conquista del aire, 1997) ja „Tõelus“ (Lo real, 2007) karmima, kahe jalaga maa peal seisva tooniga, mis pühendus inimsuhete kujutamisele selliselt, et nende materiaalne ja dialektiline sisemus spontaanselt nähtavale ilmub. Seljataha on jäänud ka autori paar sissepõiget noortekirjandusse – „Lumivalgekese isa“ (El padre de Blancanieves, 2007) ja „Soov olla punkar“ (Deseo de ser punk, 2009) –, žanri, mille jälgi võib leida ka romaanis „Öökomitee“ (El comité de la noche, 2014), eelkõige Elenka, ühe peategelase elukaaslase õetütre tegelaskujus.

Huvitaval kombel – samamoodi nagu eelmises romaanis, mida ma käesolevas blogis arvustasin, Elvira Navarro teoses „Töötav naine“ – kasutab ka Gopegui kahe jutustaja häält, mis väljendavad kaht selgelt eristuvat ja kummagi peategelase nimega tähistatud osa. Autor mängib väga kavalalt perspektiiviga: samal ajal kui Álex, esimene hääl, avab romaani kaasaegses ärevas Madridis, kõneledes esimeses isikus, ilmub Carla kolmandas isikus – tema tegelaskuju loob salapärane palgaline kirjutaja, kes kohtub Carlaga kommunikatsioonibüroos ülitäpselt mõõdetud kohtumistel, et anda seejärel kirjalikult aru oma kliendi seikluslikest rännakutest. Ilma kahtluseta on taolise narratiivse triki kasutamine teose üks suuremaid õnnestumisi, kuna lisab loole psühholoogilist sügavust ning on samal ajal eksperimenteerimist nautijate jaoks kirjanduslikuks piruetiks.

Üritamata siinkohal teose sündmustikku ette rääkida, piisab märkimisest, et Álex on töötu arst, kes elab tütrega Hispaania pealinna heidutavades oludes. Tundes häbi väljavaate ees naasta vanematekoju, hakkab ta läbi käima sotsiaalse õigluse eest võitleva aktivistide hämara rühmitusega, kes pakub naisele võimalust anda oma elule mõte, kaasates ta üleeuroopalisse plaani, mis üritab peatada inimvere ning hemoderivaatidega kaubitsemise õitsengut. Carla on aga hispaanlannast laboriassistent, kes satub Bratislavasse, asub tööle hemo- ja plasmaderivaatidega tegelevas ravimifirmas ning leiab end segatuna vandenõusse, liberaliseerimaks inimplasmakaubandust Slovakkias. Päeval, mil naise ülemus Gustav hakkab teda šantažeerima, kasutades ära mõjuvõimu, mis tal on Michali (Carla armastatu) õetütre Elenka kiiremaks opereerimiseks, saab alguse loo psühholoogiline intriig, mille käigus ilmub välja Álex, küberõigusnõudjate rühmituse poolt vana Ida-Euroopa südamesse saadetud ingel, kes mässib Carla eetiliste ning eksistentsiaalsete kõhkluste võrku, mis on omased parimale kriminaalpõnevikule. Seda kõike tänapäevaste üleeuroopaliste suhete taustal, kui külma sõja lõpust on möödunud küll palju aastaid, ent see mõjutab sellegipoolest jutustuse maastikku ja paatost.

Gopegui on taas ilma kahtlusteta kirjutanud ühiskonnakriitilise romaani, täis moraalseid mõtisklusi, jäädes nii truuks endale ning valmistamata pettumust oma järgijatele. Häirivaks on, nagu tema puhul tavaline, kalduvus ühekülgsusele, demagoogiline sõnavaling või fanaatiline jutlus, mida kindlasti oleks võinud näha rõhutatuna selles viimases töös tänu ärevale sotsiaalmajanduslikule olukorrale, millest romaan ainest on saanud, nördinute liikumisele ja kokku tulnud rahvaliikumiste ning poliitilise spektri vasakpoolses äärmuses olevale kriisile lahendust otsivate valikute rohkusele.

Tõlkinud Marianne-Liis Käärid

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Raamatututvustus: Enrique Vila-Matase „Pariisile ei tule iial lõppu“

Sildid

Enrique Vila-Matas, Hispaania kirjandus, Pariis

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Enrique Vila-Matase, 1948. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjaniku autobiograafiline teos „Pariisile ei tule iial lõppu“ (París no se acaba nunca) ilmus juba aastal 2003, eesti keeles on raamat kättesaadav aga möödunud aasta lõpust (2014) ning seda Kai Aareleiu tõlkes. Tegu on ühe tuntuma, auhinnatuma ning tõlgituma (teosed ilmunud 35 keeles) hispaania kirjanikuga, kelle loomingusse kuuluvad nii romaanid, lühiproosa, esseistika, kriitika, artiklid ajalehtedes kui ka kirjanike elulood. Mehe tuntumate teoste hulgast võib nimetada näiteks järgmised: „Kaasaskantava kirjanduse lühiajalugu“ (Historia abreviada de la literatura portátil, 1985), „Bartleby ja seltskond“ (Bartleby y compañía, 2000), „Montano tõbi“ (Mal de Montano, 2002), „Doktor Pasavento“ (Doctor Pasavento, 2005), „Dublinesk“ (Dublinesca, 2010), „Dylani vaim“ (El aire de Dylan, 2012) ja „Kassel ei mõista loogikat“ (Kassel no invita a la lógica, 2014). Tasub märkida, et romaan „Dublinesk“ ilmus eesti keeles samuti möödunud aasta lõpus Triin Lõbusa tõlkes.

Vaadeldes lähemalt Vila-Matase 2003. aastal ilmunud „Pariisile ei tule iial lõppu“, võib öelda, et tegu on autobiograafilise meenutusega (kuid mitte heietusega) autori noorusajast, täpsemalt aastatest 1974-1976, kui mees elas Pariisis kirjanik Marguerite Durasi katusekambris ning nägi ränka vaeva oma esimese romaani (tegelikkuses teise), „Õpetatud mõrvar“ kirjutamisega, püüdes samal ajal areneda nii algaja kirjaniku kui ka isiksusena. Tegelikult segunevad teoses minevik ja olevik, kuna tegu on meenutusega: loo algul sõidab Vila-Matas naisega kuuks ajaks Pariisi, et teha märkmeid irooniliseks tagasivaateks seal veedetud kahele noorusaastale, et sellest omakorda kõneleda irooniateemalisel sümpoosionil Barcelonas, mis kannaks pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu“. Olgu öeldud, et pealkiri on võetud Ernest Hemingway romaani „Pidu sinus eneses“ viimasest peatükist. Sellest tulenevalt saabki teose läbivateks teemadeks pidada irooniat, Hemingwayd ning eneseotsinguid.

Iroonia on Vila-Matase teoses tõesti üheks läbivaks motiiviks. Nagu juba eespool öeldud, saab raamat alguse sellest, et kirjanik peab esinema irooniateemalisel sümpoosionil, mille jaoks teeb iroonilise tagasivaate noorusaastatele. Aareleid on hispaanlase sõnad tõlkinud nii: „Iroonial, mida mina harrastan, pole mitte mingit pistmist irooniaga, mis võrsub masendusest – noorest peast olin piisavalt tobedas masenduses. Mulle meeldib seda sorti iroonia, mida mina nimetan heatahtlikuks, kaastundlikuks, selline, mida leidub näiteks Cervantese parimates kirjatükkides.“ (lk 8) See mõttetera võtab päris hästi kokku kogu teose õhkkonna: kuigi kirjanik väidab, et erinevalt Hemingwayst, kes oli Pariisis „väga vaene ja väga õnnelik“, oli tema väga vaene ja väga õnnetu, ei ole teos absoluutselt masendav ega kurva alatooniga. Vastupidi, hoolimata kõigest negatiivsest (raha ei ole, naist ei ole, raamatu kirjutamine ei suju, tulevik on ebaselge) suudab mees säilitada lootuse ning vaatab maailma läbi huumoriprisma, visates ikka ja jälle muhelema panevat nalja: näiteks kuidas ta üüris „sümboolse“ summa eest katusekambrit (loe: vältis üüri maksmist), et enne Pariisist lahkumist seista silmitsi rohkem kui neljakümne aasta jooksul kogunenud elektriarvete tasumisega. Kõlama jääb mõte, et enda üle naermine tuleb ainult kasuks, sest elu ei saa liialt tõsiselt võtta.

Hemingway mängib samuti teoses olulist rolli. Tegu on nimelt Vila-Matase lapsepõlveiidoliga, kellest inspireerituna satubki noormees Pariisi, lootuses samasugust kirjanikuelu elada kui tema iidol raamatus „Pidu sinus eneses“. Vaatluse all olevast romaanist käib läbi nii mõnigi Hemingway teos, mida parajalt lühidalt analüüsitakse: „Kass vihma käes“, „Kilimandžaaro lumi“, „Vanamees ja meri“. Kuid Hemingway pole kaugeltki ainus kirjanik, kes mainimist väärib, samuti võib lugeda nii mõndagi huvitavat sellistest kirjanikest nagu Graham Greene, Marguerite Duras, Perec, Joyce, Cortázar, Borges, samuti käivad läbi mitmed viited kinokunstile. Üldse on Vila-Matase teostes väga palju viiteid ajaloosündmustele, tuntud isikutele ja kohtadele, muusikale, filmidele, kirjatükkidele jne. Kindlasti märkaks teistkordsel lugemisel nii mõndagi uut ja põnevat, mis esimesel korral võis kahe silma vahele jääda.

Rääkides aga eneseotsingutest, siis selle sõnaga võiks vast kirjeldada igat autobiograafilist teost. Antud loo puhul otsib Vila-Matas end nii kirjaniku kui ka lihtsalt inimesena. Algaja kirjaniku tee on arusaadavalt keeruline, õnneks tulevad siinkohal mehele appi sõbrad-tuttavad, kes lahkelt nõu jagavad. Teatud mõttes võib raamatu analüüsimiseks appi võtta Marguerite Durasi poolt noorele kirjamehele edastatud nõuanded, mis võiksid romaanide kirjutamisel kasulikud olla, nende hulgas näiteks tegelased, tõepära, kogemus, dialoog, keeleregister. Mingil määral võiks neid pidada alapealkirjadeks, kuna teose käigus üritab noor Vila-Matas märksõnu enda jaoks lahti mõtestada, neist aru saada ning seejärel kirjutamisel kasutada. Tundub, et antud nõuanded tulevad kasuks: loo lõpus saab romaan valmis ning Vila-Matas peab nentima: „Sellele suvele võib tulla lõpp, ja tulebki. Maailm võib langeda rusudesse, ja langebki. Kuid minu noorusele, kuid Pariisile ei tule iial lõppu.“ (lk 12)

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on äärmiselt kaasahaarava ning lõbusa autobiograafilise meenutusega ühe hispaania särava kirjaniku noorusaastatest Pariisis, mis kujutab noore mehe eneseotsinguid ja -leidmisi läbi teiste kunstiinimeste ja -teoste. Kuna „Pariisile ei tule iial lõppu“ on täis kõiksugu viiteid, tasub seda kindlasti lugeda kindluse mõttes rohkem kui korra, lõbus ajaviide on garanteeritud. Kasutades Jonathan Beckmani mõtet: „Pariisile ei tule iial lõppu, nii kirjutas Hemingway. Kahjuks „Pariisile ei tule iial lõppu“ on kõigest 200 lehekülge pikk. Ma jäin rahule, kuid samas lootma, et see kaasahaarav jutuvestja oleks lõpmatult jätkanud.“[1]

Katkendit raamatust saab lugeda siit: http://kultuur.err.ee/v/kultuurileht/loomingu_raamatukogu/8a98741f-0c63-4e19-9521-bf431f8731f0

Marianne-Liis Käärid on TÜ hispaania filoloogia magistrant.

[1] Beckman, J. (2014). Duras’s Lodger. Literary Review. Kättesaadav: http://www.enriquevilamatas.com/pdf/ParisLiteraryReview2014.pdf

Juba jälle kodusõjast? Almudena Grandese „Episoodid” – tundelisi pildikesi sõjast ja sõjajärgsetest aastatest

Sildid

Almudena Grandes, Benito Pérez Galdós, Franco diktatuur, Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Ühes siinsetest blogiarvustustest viskas Valeria Luiselli nalja healt romaanikirjanikult eeldatava omaduse, “pika hingetõmbe” üle. Selle puudumist ei saa kuidagi ette heita Almudena Grandese „Lõputu sõja episoodidele”, millele autor on pühendunud alates 2010. aastast, kui ilmus „Inés ja rõõm”, alapealkirjaga „Hispaania rahvaliidu väed ja Aráni oru vallutamine, Lleida Püreneed, 19.-27. oktoober 1944”. Tegemist on Galdósi „Rahvuslike episoodide” traditsiooni järgiva ettevõtmisega, mis samamoodi asetub ajalooromaani ja tundekirjanduse ristumispunkti. Nii nagu Benito Pérez Galdós paigutab oma „Episoodid” kahe väga konkreetse sündmuse vahele (1805. aasta Trafalgari lahingust kuni kindral Martínez Campose riigipöördeni 1874. aastal), on ka Grandese ambitsioonikas narratiivne teekond – kui see kord lõpule jõuab – kavandatud hõlmama kuut köidet alates 1944. aastast kuni niinimetatud 25 rahuaasta lõpuni 1964. aastal.

Samuti nagu vanameister Galdós oma XIX sajandi romaanides, mängib ka Almudena ajalooliste isikutega, keda ta kas esitabki sellistena või siis loob uuesti ja annab neile näo justkui oleksid nad fiktiivsed tegelased. Ja vastupidi – autor mõtleb välja tegelasi, kellele ta annab niivõrd realistlikku kuju, et neid võiks hõlpsasti pidada ajaloolisteks. Samuti eksperimenteerib Grandes erinevate, sageli põimuvate vaatepunktidega, loomaks kaleidoskoopilisi, rikastatud ja kaheldamatult kaasaegseid kujutisi. Nii on romaanis „Inés ja rõõm” lugu jaotatud kolmeks osaks, millest esimese jutustab Madriidis vabariiklaste poolel tegutsenud minategelane Inés, kes nüüd on varjul oma venna, Falangi partei Lleida provintsi delegaadi juures, ja saab Püreneede raadio kaudu teada, et üks geriljade organiseeritud rühm Jesús Monzóni juhtimisel valmistub käivitama operatsiooni „Hispaania rekonkista”, et vallutada kõigepealt Aráni org ja kuulutada Prantsusmaal Viellas välja vabariiklik valitsus.

Parimate vesternite väärilise põgenemise tulemusena (hobustega ja puha) jõuab Inés mägedesse ja temast saab geriljade kokk-kondiiter. Hispaania Vabariigi sõjaväge esindava vastupanuliikumise üks liikmetest on Galán, kes räägib romaani teises osas oma kirglikust romaanist Manolitaga Lleida Püreneedes. Sealt viib elutee nad mõlemad Toulouse´i, kus restoran Casa Inés (Inési juures) saab hiljem Prantsusmaale pagenud hispaania kommunistide vältimatuks pidepunktiks. Viimases osas paigutab kolmas, kõiketeadva autori hääl Inési ja Galáni armulood nii viljakasse ajaloolisse raamistikku, et sealt tärkab lõputult spekulatsioone, millesse Grandes sukeldub ilma igasuguse piiritundeta, punudes ja lahti harutades hüpoteese selle kohta, mis võis noil aastail juhtuda selliste ajalooliste tegelaste eraelus nagu Jesús Monzón ja Carmen de Pedro, Dolores Ibárruri (ehk Pasionaria) ja Francisco Antón, või koguni Santiago Carrillo.

„Episoodide” lõimelõngad on ajaloolised ja autor, kes pole mitte asjata ajaloolase haridusega, on hoolega töötanud arhiividest ja raamatukogudest, kirjandusest ja kinost leitud allikatega ning lisanud neile seejärel fantaasiasädeme, mis vormib ülitäpse eruditsiooni jutustuseks. Teine köide, „Jules Verne´i lugeja”, alapealkirjaga “Cencerro gerilja ja kolm terroriaastat, Jaén, Sierra Sur, 1947-1949”, keskendub kolmele aastale, mille jooksul Franco diktatuur surus jõhkralt maha vastupanu maapiirkondades. Romaani lõpuni muutumatuna püsiv vaatepunkt kuulub Jaéni provintsis asuva Fuensanta de Martose linnakese sandarmi pojale Ninole. Nino on väga lühikest kasvu ja seetõttu saadavad vanemad, kes kardavad, et tal ei ole sandarmeeriakorpusega ühinemiseks piisavalt pikkust, poja õppima masinakirjutajaks.

„Jules Verne´i lugeja” on kaheldamatult arenguromaan, aga seda peaaegu vastupidises tähenduses: lugu räägib sellest, kuidas Ninol õnnestub sandarmiks mitte saada, kusjuures otsustav roll selles on enese samastamisel oma vanematest erinevate figuuridega. Need tegelased avavad poisile tee avaramasse maailma, mis ei ole nii väiklane, kuri ja julm kui tema koduks olevas kasarmus, kus isa viib läbi arreteerimisi, ülekuulamisi ja peksmisi. Üks nendest tegelastest, Portugaallane Pepe, on nagu Galdósi teoste Gabrielillo de Araceli: tegelaskuju, kes esinedes – olgugi põgusalt – kõikides „Episoodides”, on ühendavaks niidiks, millele lükitakse kõik romaaniseeria helmed.

Pepe, vaba mees, kes elab, sööb ja magab nii nagu talle meeldib ja kus talle meeldib, elab pisut linnast väljas oma hütis ja võtab Nino enda hoole alla. Pepe ei ole mässaja nagu Tomás Villén ehk Cencerro – legendaarne tegelane ja Nino iidol –, kes koos käputäie mässulistega on läinud metsa elama ja jätkab võitlust fašismi vastu. Teisalt saab poiss – samuti tänu Portugallase vahendusele – kokku ümbritsevast väga erineva sotsiaalse päritoluga donja Elenaga, kes elab nüüd kõigest ilma jäänuna koos oma lapselastega linnast väljas. Just tema avardab lõputult Nino seni ahast silmapiiri, laenates talle ükshaaval Jules Verne´i romaane, mida proua hoiab puuviljakastidest ehitatud riiulitel oma kolmesajaköitelises raamatukogus.

Viimases osas, kasutades manöövrit, millele nii mõningi kriitik on jätnud kiitust avaldamata, paljastab autor, et Ninol on lihast ja luust prototüüp nimega Cristino Pérez – ülikooli õppejõud ning Grandese ja tema samuti kirjanikust abikaasa Luis García Montero sõber. Romaan, mille algidee sündis reisil mööda endist Maroko protektoraati, kus Cristino rääkis, et tema isa oli olnud sandarm ühes Jaéni mäestiku linnakeses, ja tuletas meelde kohutavaid mälestusi lapsepõlves „kolmeks terroriaastaks” kutsutud perioodil kuuldust ja nähtust, lõpeb kokkuvõttega Péreze enda eluteest, mis viib ta hiljem Granada ülikooli, Hispaania kommunistlikku parteisse ja koguni vangikongi.

„Manolita kolm pulma” ilmus – või õigemini lendas otse menukite edetabeli esimestele kohtadele – märtsis. Taas kord räägib raamat Almudena enda sõnade kohaselt sellest, mis juhtub „kui surelikud kehad ristuvad surematu ajalooga”. Seekord on Manolita Perales täiesti tavaline tüdruk, kes, seistes silmitsi kodusõjajärgse Madridi viletsusega, peab pärast isa mahalaskmist ja kasuema vangistamist üksi hakkama saama oma kolme väiksema õe-vennaga. Vanem vend, noorte sotsialistide ühenduse liige, elab põrandaalust elu ühes flamenkobaaris ja plaanib tänu kusagilt kätte saadud trükimasinatele levitada kommunistlikku propagandat.

Masinad aga ei hakka tööle ja noorteühendus vajab ühe Porlier`s vangis istuva töölise abi. Seepärast palub vend, et Manolita etendaks abiellumist, mis võimaldab vangikambrisse sisse pääseda. Manolita ei tea aga, et koostööks nõusolekut andes ta mitte ainult ei loobu oma varasemast hüüdnimest “preili Minuga-Ärge-Arvestage”, vaid ka seob end mehega, kes tulevikus saab talle väga oluliseks. Jutustus on jaotatud omavahel põimunud episoodideks ja Manolita vahetu vaatepunkt vastandub jutustusega kolmandas isikus, kus Grandes saab jutustatavate saatuste tundeküllusest emotsionaalselt eemalduda.

Nii nagu varasemates köidetes, särab autori sulg ka siin kõrvaltegelaste galeriid maalides, kuhu selles raamatus kuuluvad sellised hingeminevad tegelased nagu avalikult homoseksuaalne ja Manolita venda Toñitosse kõrvuni armunud Francisco Román alias La Palmera; äge ja metsik flamenkotantsija Eladia alias Carmelilla de Jerez, keda omakorda ajab taga Toñito; või Antonio de Hoyos y Vinent – ogar vabameelne markii ja paadunud anarhist, kes oma lahutamatu monokliga tekitab huvi, millise ajaloolise isiku pealt ta küll maha on kirjutatud.

Kokkuvõttes – võtke hingetõmbeaega ja lugege “Episoode”. Te ei kahetse.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Kõrvalekalletest ja äärealadest – Elvira Navarro romaan „Töötav naine”

Sildid

Elvira Navarro, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Võimatu on vastu seista kiusatusele kajastada Elvira Navarro (sündinud 1978 Huelvas) uut romaani, mis on kirjanduskriitikuile ja –arvustajaile alates ilmumisest käesoleva aasta jaanuaris ohtralt ainest pakkunud. 2004. aastal Madridi linnavalitsuse noorte kirjanike konkursi võitjana tuntuks saanud Navarrolt on varem ilmunud kaks romaani: „Talvine linn” (La ciudad en invierno, 2007) ja „Õnnelik linn” (La ciudad feliz, 2011). Random House´is avaldatud uues romaanis „Töötav naine” (La trabajadora) ilmutab Navarro taas kiindumust häiriva, tahtlikult alasti kistud keskkonna ja keelekasutuse vastu, mis juhatavad lugeja inetutesse ja räpastesse äärelinnadesse. Need äärealad on taustaks sealsete – oma keskkonna vääriliste – asukate heitlustele, mis annavad võimaluse uurida nii majandussüsteemile alistumise mehhanisme kui terve mõistuse piire. Tänapäeva Madridi äärelinnade tühermaad tähistavad arvatavalt patoloogilisi meeleseisundeid ja annavad aluse seada Navarro looming ühte ritta selliste Hispaania autoritega nagu Belén Gopegui või Isaac Rosa.

„Töötav naine” koosneb kahest hästi eristuvast, ühe ja sama jutustaja vahendatud osast (lisaks lühike, kolmandaks osaks tituleeritud epiloog), mille peategelased on aga erinevad. Esimeses osas räägib suures kirjastuskorporatsioonis korrektorina töötav Elisa – kes näeb oma töötingimusi suurte sammudega halvemuse poole liikumas, kuni on sunnitud kolima magalarajooni korterisse ja seal ühe toa allüürile andma – oma korterikaaslase jutustatud veidrat lugu. Punapäise Susana hääl kõlab jõuliselt ja kisub lugeja vastupandamatult kaasa juba hetkest, mil ta raamatu neljandas reas nähtavale ilmub ja kuulutab, kuidas ta Madridi saabununa ajalehe kaudu värvikas sõnastuses oma fantaasiatele rahuldust otsima asus. Enne seda on Elisa napilt kolmel real tutvustanud end lihtsalt korterikaaslase kuulajana ja vastuste üleskirjutajana, jättes enesele seega kõrvalosa ja rahuldudes kursiiviga märgistatud ja sulgusse surutud hakitud rütmiga. Peadpööritava mängu kestel, mille osalisteks on kaks väga lähestikku monoloogi pidavat häält, mis aga kunagi tõelise dialoogini ei jõua, heidame pilgu Susana paarikümne aasta tagusesse ebaharilikku ellu: psühhoosist taastudes viib sundkäitumine ta elava ööeluga Huertase tänava baaridesse kohtamistele kõiksugu marginaalsemat sorti fauna esindajatega, kes vastavad tema ajalehes ilmunud tutvumiskuulutusele. Susanat sellel rännakul saates lööb meile näkku kaheksakümnendate aastate ja tolleaegse boheemluse lõhn, mis on praegugi aimatav kohvikute päevinäinud sisustuses Plaza Mayori lähistel, kus peategelane ühetoalises madalalaelises mikrokorteris vireleb. Susana valib kõigi kandidaatide seast välja Fabio – homoseksuaalse kääbuskasvulise Mehhiko illegaali, kes on võimeline uskumatuteks erootilisteks vägitükkideks. Hiljem, romaani teises pooles, kus kuju võtab Elisa isik, leiame eest juba neljakümnendates Susana, kes on äsja pärast pikka Utrechtis viibimist tagasi jõudnud ja kellele Elisa ühise sõbra Germáni vahendusel toa üürib. Nüüd hakkab Susana tööturu vintsutustest räsitud ja juba niigi ärevushoogudele kalduva Elisa tasakaalutust õhutama; Elisa ei oska leppida teadmatusega oma läbitungimatu korterikaaslase minevikust ja isegi olevikust ning vajub pooleldi dementsesse olekusse. Lõpuks avastavad peategelased ühendustee oma sundmõtete vahel, mis osutuvad teineteist täiendavaks ja sobituvad Madridi äärelinna apokalüptilisse keskkonda, kus naised koos ringi jalutavad: Susana kleebib ajakirjade väljalõigetest linnakaarte kokku, Elisa uitab sihitult mööda vaeste linnaosade tolmuseid tänavaid, pugedes sisse endise Carabancheli vangla või XIII sajandi kabeli müüripragude vahelt, ja punnitab, et oma jalutuskäike kaheldava väärtusega kirjanduslikuks materjaliks vormida.

Kokkuvõttes on tegemist napi stiiliga, julge, ühtaegu vaoshoitud ja samas groteskse romaaniga, mis on keelelt kohati lüüriline, kohati terav ja okkaline, ning paigutab autori Hispaania nüüdiskirjanduse raudvara sekka.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Õiendamata arved – Benjamín Prado romaanist „Arveteõiendamine”

Sildid

Benjamín Prado, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Mul oli plaan kirjutada arvustus 1990ndate keskel avaldatud romaanidega (Raro, 1995 ja Nunca le des la mano a un pistolero zurdo, 1996) tuntuks saanud luuletaja ja romaanikirjaniku Benjamín Prado viimase raamatu kohta. Osutus aga võimatuks rääkida möödunud aastal ilmunud „Arveteõiendamisest” (Ajuste de cuentas), heitmata pilku tagasi ja asetamata Prado värskeimat teost Hispaania lähiajaloo triloogia – nagu autor ise seda nimetab – raamistikku. Kirjanik on ajakirjanduses tunnistanud, et tema eesmärk oli visandada omamoodi fresko Hispaania kodusõja ja tänase päeva vahele jäävast ajajärgust ning teha seda kolme erinevates žanrides kirjutatud romaaniga. Esimeseks neist oli n.ö. ajalooline romaan „Kurjad inimesed” (Mala gente que camina, 2006), mis räägib vabariiklaste laste kuritegelikest röövimistest ja ümbervahetamistest kodusõjajärgsel perioodil. Järgmisena ilmunud „spiooniromaani” „Operatsioon Gladio” (Operación Gladio, 2011) keskmeks on CIA ja teiste NATO liikmesriikide salateenistuste toetusel tegutseva Euroopa kommunistlike parteide vastu suunatud võrgustikuga seotud uurimine ning triloogia kolmandaks osaks on juba nimetatud „Arveteõiendamine”, mis peaks žanrilt olema seiklusromaan ja mis Prado esialgu küllastumiseni korratud lubadusele vaatamata ei arene mitte Ladina-Ameerikas, vaid tänapäeva põrgulikus Hispaanias majanduskriisi, korruptsiooni, musta äri, lõhkevate mullide ja kõigest sellest põhjustatud inimlike draamade kaose ja majandusliku viletsuse kontekstis.

Kolme erineva iseloomuga romaani läbivaks niidiks on peategelase, autori alter ego Juan Urbano elukäik, kes esialgu töötab õpetajana ja hiljem võtab end koolitööst vabaks, et tegutseda tuntud päevalehe kolumnistina, kirjanikuna ja uuriva ajakirjanikuna. „Arveteõiendamises” on Urbano sarnaselt haletsusväärses olukorras tööturu veel kuue miljoni ohvriga jõudnud väga kehva seisu ning võlgade, hüpoteegi ja muude hädade küüsi sattununa nõustub ta müüma oma sulemeheoskused äri- ja pangamagnaadile Martín Duquele, kes võtab temaga ühendust fiktiivse biograafia kirjutamise eesmärgil (vahelüliks Duque sekretär Beatriz Escandón, justkui õpikust maha kirjutatud femme fatale ja samal ajal salapäraselt kirglik koeraarmastaja). See Cádizist pärit self made man on paljude lugejate silmis suure tõenäosusega koopia Mario Condest, kelle eluloos on palju kokkulangevusi Duque karjääriga, aga samuti (nagu Prado ise on kinnitanud) teistest Hispaania tuntud finantshaidest nagu Javier de la Rosa või Mariano Rubio. Osalt motiveerituna va kõlisevast, mis võimaldaks rahalistest raskustest välja tulla, osalt lummatuna magnaadi sekretäri väljapeetud ilust, osalt põnevusest, mida tellitud lugu äratab, sukeldub Juan Urbano spekulatsioonide, ühinemiste, ülevõtmiste, omastamiste, hapude aktivate, maksupettuste, kapitali väljavoolu, lõputute reetmiste ja ebalojaalsuse ning teiste neoliberaalsete avantüüride labürinti, mis määravad tema portreteeritava elukäigu. Seistes oma avastuste tulemusena silmitsi hirmsa moraalse dilemmaga, rüütab antikangelane Urbano end lõpuks kangelaslikkusega ja annab metafoorse lõuahaagi majandussurutisele ja selle orjusele.

Kui püüan vastata küsimusele, miks võiks olla hädavajalik seda raamatut lugeda, pean pöörduma tagasi seeria kahe eelmise romaani „Kurjad inimesed” ja „Operatsioon Gladio” juurde. Kuigi tegemist on kolme lõpetatud ja üksteisest täiesti sõltumatu looga, moodustavad nad kahtlemata üsna sidusa terviku, omamoodi mõtiskluse sõjahaavade ja sõjajärgsete aastate, üleminekuaja võitude ja lüüasaamiste ning kogu eelnenu jäetud armide üle Hispaania kõige vahetumas olevikus. Kõigis kolmes teoses on nii nõrkusi kui õnnestumisi. Möödalaskmiste hulka võib arvata pikad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad kunstlikena, kamufleeritud monoloogidena; peategelase didaktilise, õpetajaliku ja poliitiliselt erapooliku (et mitte öelda sektantliku) hoiaku, mille taha on mitte just eriti tagasihoidlikult varjunud autor ise ja mis võib üle visata ka kõige progressiivsemal lugejal, ning autori tuntud oskuse puistada leheküljed täis paradokse, aforisme, kõnekäände, tsitaate ja teisi sõnamänge, mis mõnikord omadega kraavi sõidab, kui keel muutub pingutatuks, retoorika naeruväärselt väänatuks ja läägeks. Teisel kaalukausil on aga Benjamín Prado loomingu hinnatuimate firmamärkide seas kahtlemata tema võime paigutada ühe fiktsiooni sisse matrjoškadena teisi („Arveteõiendamises” on see viidud äärmuseni, kuna samal ajal ilmus teine raamatuke Qué escondes en la mano, kuhu on koondatud seitse romaanis väga visandlikult esitatud juttu, mida peategelane ei jõua lõpetada) ning autori vaieldamatu oskus põimida ajalookirjandust (või uurivat ajakirjandust) ja fantaasiat, luues nii hübriidse, parimas tähenduses modernse žanri, mida tema kaasaegsed harrastavad vähe või üldse mitte ning mis kaasaegse Hispaania proosakirjanduse uinuval panoraamil pakub tavapärasest rohkem uudsust ja kaasaelamist.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.