Ángela Artero on õpetaja ja tõlkija. Ta on töötanud hispaania keele õppejõuna Kiievi ja Tartu ülikoolides, praegu elab Lõuna-Hispaaanias Almerías ja tegeleb lisaks õpetamisele ka kultuuriürituste korraldamisega. Allpool räägib ta meile oma viimasest tõlkest ühistöös Albert Lázaro-Tinauti ja Jüri Talvetiga – tegemist on esmakordselt hispaania keeles ilmunud Juhan Liivi luuletuste antoloogiaga, mille avaldas Madriidi kirjastus Xorki. Ángela võtab kokku oma nägemuse Eestist enne Liivi tõlkimist ja sellest, kuidas tõlketöö on muutnud tema arusaamist Eesti kultuurist.
Kõik algas ühest küsimusest ja lõpeb plahvatusega Lotmani mõistes … järgnevalt jutustan täpsemalt selle loo …
Piir …
Kui ma pärast mitut aastat Tartu ülikooli hispaania keele õppejõuna Eestist tagasi tulin, naasesin kummalise tundega, ühelt poolt uhkusega tehtud töö üle. Jah, ma aitasin kaasa sellele, et õpitaks minu keelt, minu kultuuri, see oli minu missioon, aga teisalt – mida õppisin mina Eesti kultuuri ja keele kohta? Hästi, mul oli parim õpetaja, Piret Toomet – ma pole kunagi näinud kedagi, kes õpetaks oma keelt nii suure ande ja armastusega. Oli kahju, et ma enda kursuste ja loengutega hõivatult õppimisele vähe aega pühendasin. Alles hiljem, tagasi Hispaanias olles, jätkasin rahulikumalt eesti keele õpinguid. Siin on katkend, milles kirjeldan tunnet, mis valdas mind vahetult enne Tartust lahkumist:
… tunne, mis minusse sellelt maalt lahkudes jäi, oli nukrus läbi elamata jäänu pärast, loori pärast, millisse ma end, veel pimedana, mässisin, seda maad sügavuti tunnetamata. Lahkusin tundega, et ei ole oma kogemust täielikult ära kasutanud. Mäletan, et ühel viimastest Tartu-päevadest istusin pingil ülikooli raamatukogu esisel platsil, Jüri Lotmani monumendi vastas ja see rägastik, see puserdunud struktuur sarnanes paljuski sellele, mida ma tol hetkel tundsin. Seal ma ootan ja miski ei kõnele minuga, või õigemini kõik ütleb mulle: “mälu, intellekt, meeled, teadvus ja alateadvus”, millesse ma ei ole sisenenud, olin seal päevi ja päevi ja ma ei astunudki dialoogi, ma ei liginenud sammugi piirile, siis hakkan aimama tühjust, kiilaspäist Fortunat, sasipundart, loori, ma tunnen tõmmet selle vastu, mis libiseb mul käest, mida ma ei mõista, selle vastu, mis on jäänud lahendamata – võib-olla üks mõistatus, üks saladus: sügav arusaam eesti keelest ja kultuurist.
Kuidas tekib mõte ..
2011. aastal pidin Eestisse tagasi sõitma, et lõpetada oma magistritöö sealse keeleõppe kohta. Tänu sellele ootamatule reisile õnnestus mul esiteks tõlkida Liivi ja teiseks mõtiskleda oma kogemuse üle hispaania keele õpetajana Eestis – mõlemad on aidanud mul seda maad ja rahvast paremini mõista. Ületasin semiootilise piiri, mingil moel õnnestus mul siseneda, ületada sild teise kultuurini. Ja seda kõike tänu Liivile. Mäletan, et üks soovitus, mille üliõpilased (uurimistöö käigus) mulle tulevaste hispaania keele õpetajate jaoks Eestis andsid, oli, et nad loeksid Juhan Liivi, ja see on tõsi – minule ei piisanud vaid kolmest seal elatud aastast, pidin mõne aja möödudes uuesti tagasi tulema, et oma kogemuse üle järele mõelda ja seda analüüsida, ning eelkõige pidin osalema ühises Liivi tõlkimises, tundmaks, et mõistan paremini, et tunnen pisut rohkem seda imelist ja omapärast eesti keelt ja kultuuri. Ja niisugune see kunst on – mõnikord on ta kõige lühem tee, et jõuda ühe rahva olemuseni, tema hingeni.
Küsimus
Mõte tekkis puhtjuhuslikult, Jüri kinkis mulle ingliskeelse Liivi raamatu ja mina küsisin, kas ta luulet hispaania keelde on tõlgitud, ja nii sai kõik alguse. Luuletused „Mets kohas“, „Ta lendab mesipuu poole“, „Talvine tihane“ ja „Üks suu“ (El bosque susurraba, Vuela hacia la colmena, Un paro invernal, Una boca), mis sellesse antoloogiasse kuuluvad, oli juba varem tõlkinud Albert Lázaro-Tinaut, kes Jüri Talveti ja teiste eesti autorite vahendajana on väga kogenud tõlkija ning eesti ja teiste idapoolsete kirjanduste asjatundja. Tema toimetas ka kogu tõlget ning nii Jüri kui Alberti arvamused ja soovitused luuletuste tõlkimisel on olnud hindamatu väärtusega. Kujuteldagu vaid, kui keerukas oli meie kaugkoostöö Tartu, Barcelona ja Almería vahel, kolm aastat kulus mõtte tekkimisest raamatu valmimiseni ja see poleks olnud võimalik Jüri Talveti lõputu kannatlikkuseta, tema ulatuslike teadmisteta Juhan Liivi loomingust ja tema usalduseta meie vastu.
Tõlkeprotsess
Meie eesmärk luuletusi tõlkides oli jääda võimalikult truuks eestikeelse originaali struktuurile ja musikaalsusele, vabastades hispaania keelt artiklitest ja prepositsioonidest, kasutades lühemaid sõnu, nagu oleks tegemist haikudega. Püüdsime alati kui võimalik hoida alles rütmi, säilitada igas värsireas sama palju silpe kui originaalis, et ei kaoks see prosoodia, mille Liiv saavutas paaris ja paaritute värsside vaheldumisega, luues Lorca värssidele sarnase lüürika, oma muusika. Ma usun, et see eesmärk on saavutatud luuletustes nagu „Lauliku talveüksildus“ ja „Järve kaldal, nõmme all“ (La soledad invernal del poeta; Al lago, por el bosque). Kuigi riim ei olnud esmatähtis, õnnestus luuletustes siiski säilitada mõned alliteratsioonid ja häälikukordused. Paradoksaalsel moel oli kõige keerulisem tõlkida kõige lühemaid luuletusi, neid, milles avaldub Liivi huumorimeel või peen iroonia, näiteks „killud“ või luuletus „Aeg“ (Tiempo).
Mida ma õppisin
Björk ütleb intervjuus Arvo Pärdiga heliloojale, et selle muusika annab kuulajale ruumi ja et kuulaja võib koguni elama minna sellesse paika, mis on Pärdi sõnul „puhta ekstaasi jumalik seisund“ ja kus on kuulda kahte häält: üks keeruline ja subjektiivne – pattude hääl – ning teine lihtne ja selge – lunastuse oma. Liivi luuletused annavad samuti lugejale õhku, Liivi dialoogides loodusjõududega sulanduvad lugejad täielikus ühtekuuluvuses metsaga, linnuga, kevadega … see lähedane suhe loodusega, mis on eestlastele nii iseloomulik, on Liivi luules jõuliselt tuntav, see on – kui järgida võrdlust Pärdi muusikaga – lihtne ja selge, objektiivne hääl, lunastav hääl. Samal ajal luuletused, mis räägivad isamaast, on keeruline, subjektiivne hääl, patud, armastus oma maa vastu, aga ka valu, kriitika, iroonia.
Liivi tõlkimine on mulle andnud sügavama teadmise mitte ainult selle Eestiks nimetatud maa elanike keelest, vaid ka nende muusikast, lüürikast, tundlikkusest. Liiv on sild, ta lähendas mind piirile, selle kultuuri tundmisele. Ma ei jõua kunagi Jüri piisavalt tänada usalduse eest Alberti ja minu vastu, et need Juhan Liivi luuletused saaksin rajada endale tee (nagu ütles Borges, kui ta Whitmani tõlkis) hispaania keeles.
Plahvatus
Ja kogu selle protsessi lõpp, selle tulem on raamat. Kõik algas küsimusest ja lõppeb plahvatusega, mõistes plahvatuse all Lotmani järgi kahe kultuuri kokkupõrget. Nüüd on nende uude keskkonda sukeldunud värsside saatus ennustamatu, ettenägematu, raamat muutub mõtlevaks mehhanismiks, mis liigub omapäi uues semiosfääris, hispaania kultuuris, lootuses, et lugejad annavad tekstile lugemisega jätkuvalt elu, luues uusi tähendusi, avardades kunsti kui elusa organismi dünaamikat.
Lõpetuseks kaks tõlkenäidet hispaaniakeelsest Juhan Liivist.
La soledad invernal del poeta („Lauliku talveüksildus“)
La nieve cae, mi voz canta,
Un aire triste canto,
la nieve gira en el viento,
las penas en mi pecho.
La nieve cae, mi voz canta,
un aire triste canto,
crece la nieve en el jardín,
dentro de mí el dolor.
La nieve cae, mi voz canta,
un aire triste canto,
canto hasta ser enterrado,
bajo la nieve quedo.
Música („Muusika“)
En algún lugar del mundo escondida,
la armonía primera existe.
Está en la furia del infinito,
en las órbitas lejanas,
en la soberbia del sol,
en las flores, en los bosques,
en la canción de cuna
o en el sollozo.
En algún lugar se ha de encontrar
la inmortalidad, la armonía primera.
¿Cómo si no se colma
nuestra alma
con su música?