CONSUELO RUBIO
Võimatu on vastu seista kiusatusele kajastada Elvira Navarro (sündinud 1978 Huelvas) uut romaani, mis on kirjanduskriitikuile ja –arvustajaile alates ilmumisest käesoleva aasta jaanuaris ohtralt ainest pakkunud. 2004. aastal Madridi linnavalitsuse noorte kirjanike konkursi võitjana tuntuks saanud Navarrolt on varem ilmunud kaks romaani: „Talvine linn” (La ciudad en invierno, 2007) ja „Õnnelik linn” (La ciudad feliz, 2011). Random House´is avaldatud uues romaanis „Töötav naine” (La trabajadora) ilmutab Navarro taas kiindumust häiriva, tahtlikult alasti kistud keskkonna ja keelekasutuse vastu, mis juhatavad lugeja inetutesse ja räpastesse äärelinnadesse. Need äärealad on taustaks sealsete – oma keskkonna vääriliste – asukate heitlustele, mis annavad võimaluse uurida nii majandussüsteemile alistumise mehhanisme kui terve mõistuse piire. Tänapäeva Madridi äärelinnade tühermaad tähistavad arvatavalt patoloogilisi meeleseisundeid ja annavad aluse seada Navarro looming ühte ritta selliste Hispaania autoritega nagu Belén Gopegui või Isaac Rosa.
„Töötav naine” koosneb kahest hästi eristuvast, ühe ja sama jutustaja vahendatud osast (lisaks lühike, kolmandaks osaks tituleeritud epiloog), mille peategelased on aga erinevad. Esimeses osas räägib suures kirjastuskorporatsioonis korrektorina töötav Elisa – kes näeb oma töötingimusi suurte sammudega halvemuse poole liikumas, kuni on sunnitud kolima magalarajooni korterisse ja seal ühe toa allüürile andma – oma korterikaaslase jutustatud veidrat lugu. Punapäise Susana hääl kõlab jõuliselt ja kisub lugeja vastupandamatult kaasa juba hetkest, mil ta raamatu neljandas reas nähtavale ilmub ja kuulutab, kuidas ta Madridi saabununa ajalehe kaudu värvikas sõnastuses oma fantaasiatele rahuldust otsima asus. Enne seda on Elisa napilt kolmel real tutvustanud end lihtsalt korterikaaslase kuulajana ja vastuste üleskirjutajana, jättes enesele seega kõrvalosa ja rahuldudes kursiiviga märgistatud ja sulgusse surutud hakitud rütmiga. Peadpööritava mängu kestel, mille osalisteks on kaks väga lähestikku monoloogi pidavat häält, mis aga kunagi tõelise dialoogini ei jõua, heidame pilgu Susana paarikümne aasta tagusesse ebaharilikku ellu: psühhoosist taastudes viib sundkäitumine ta elava ööeluga Huertase tänava baaridesse kohtamistele kõiksugu marginaalsemat sorti fauna esindajatega, kes vastavad tema ajalehes ilmunud tutvumiskuulutusele. Susanat sellel rännakul saates lööb meile näkku kaheksakümnendate aastate ja tolleaegse boheemluse lõhn, mis on praegugi aimatav kohvikute päevinäinud sisustuses Plaza Mayori lähistel, kus peategelane ühetoalises madalalaelises mikrokorteris vireleb. Susana valib kõigi kandidaatide seast välja Fabio – homoseksuaalse kääbuskasvulise Mehhiko illegaali, kes on võimeline uskumatuteks erootilisteks vägitükkideks. Hiljem, romaani teises pooles, kus kuju võtab Elisa isik, leiame eest juba neljakümnendates Susana, kes on äsja pärast pikka Utrechtis viibimist tagasi jõudnud ja kellele Elisa ühise sõbra Germáni vahendusel toa üürib. Nüüd hakkab Susana tööturu vintsutustest räsitud ja juba niigi ärevushoogudele kalduva Elisa tasakaalutust õhutama; Elisa ei oska leppida teadmatusega oma läbitungimatu korterikaaslase minevikust ja isegi olevikust ning vajub pooleldi dementsesse olekusse. Lõpuks avastavad peategelased ühendustee oma sundmõtete vahel, mis osutuvad teineteist täiendavaks ja sobituvad Madridi äärelinna apokalüptilisse keskkonda, kus naised koos ringi jalutavad: Susana kleebib ajakirjade väljalõigetest linnakaarte kokku, Elisa uitab sihitult mööda vaeste linnaosade tolmuseid tänavaid, pugedes sisse endise Carabancheli vangla või XIII sajandi kabeli müüripragude vahelt, ja punnitab, et oma jalutuskäike kaheldava väärtusega kirjanduslikuks materjaliks vormida.
Kokkuvõttes on tegemist napi stiiliga, julge, ühtaegu vaoshoitud ja samas groteskse romaaniga, mis on keelelt kohati lüüriline, kohati terav ja okkaline, ning paigutab autori Hispaania nüüdiskirjanduse raudvara sekka.
Tõlkinud Mari Laan
Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.
hargnemised 