2014. aasta Cervantese preemia laureaat Juan Goytisolo

Sildid

Cervantese preemia, Juan Goytisolo, kirjanduspreemiad

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Värske Cervantese preemia laureaat, Hispaania vabatahtlik eksiilkirjanik Juan Goytisolo, on nn 20. sajandi keskpaiga põlvkonna üks silmapaistvamaid esindajaid. Ligi 60 aastat on meest peetud suureks kirjanikuks ja kodumaa kriitikuks, kelle pika karjääri jooksul on ilmunud mitukümmend edukat ilukirjanduslikku ning autobiograafilist teost, samuti esseesid ning artikleid. Ta on olnud vali moraalne ja poliitiline hääl ning üks vähestest autoritest, kes on edukalt suutnud ühendada Euroopat islamimaailmaga. Praegu on Goytisolo kodukohaks Marrakech, linn Marokos, kus mees apelsinipuude all vanaduspõlve naudib.

Goytisolo sündis 6. jaanuaril 1931. aastal Barcelonas konservatiivses aristokraatlikus perekonnas kolmanda lapsena neljast. Tema isa (kemikaalifirma juhataja) oli baski päritolu ning ema katalaan. Hispaania kodusõja ajal (1936-1939) elas pere ühes Kataloonia mägikülas. Kui Juan oli kõigest seitsmene, hukkus tema ema frankistide korraldatud õhurünnaku käigus. Poisi isa, kes vihkas kommuniste, jäi aga Francole truuks ning võeti vabariiklaste poolt vangi, jättes pere nii kahe leeri risttulle. Kui Goytisolo oli umbes kaheksane, kasutas emapoolne vanaisa teda seksuaalselt ära, mille kohta kirjanik on hiljem autobiograafias öelnud, et tunneb viha asemel vanaisale pigem kaasa, kuna viimane pidi oma homoseksuaalsust alla suruma ning taluma homofoobist poja alandusi. Goytisolode perekonnas olid aga kannatajateks ka naised: Juani ema hukkus sõjas, tädi ja vanaema jäid seniilseks ning surid hullumajas. Küll aga pärisid Juan ning tema kaks venda emapoolselt suguvõsalt kirjanikuande: vanemast vennast José Agustínist sai luuletaja ning nooremast, Luisist, romaanikirjanik. Juani agnostitsism, marksistlikud kalduvused ning seksuaalne ambivalentsus (milles ta kordagi vanaisa ei süüdistanud) tekitasid vastuolusid sügavalt katoliikliku isaga, kes suri aastal 1964, nägemata poja kapist välja tulekut. (Jaggi, 2000)

Goytisolo, kes peab end autodidaktiks, õppis Barcelona ja Madridi ülikoolides õigust. Esimese romaani „Osavad käed“ (Juegos de manos) kirjutas mees 21aastasena, raamat ilmus kaks aastat hiljem (1954) ning Goytisolo sai selle eest Nadali preemia (vanim kirjandusauhind Hispaanias). Järgmisel aastal ilmus romaan „Lein Paradiisis“ (Duelo en el Paraíso, 1955). Eemale tõugatud kõigest hispaaniapärasest, kolis Goytisolo 1956. aastal Pariisi. Töötades lugejana kirjastuses Gallimar, andis ta nõu, milliseid hispaaniakeelseid raamatuid avaldada, puutudes nii kokku ka selliste Ladina-Ameerika buumikirjanike nagu Cabrera Infante ja Manuel Puigi teostega. (Jaggi, 2000) Tänu oma naisele (Monique Lange), kes oli samuti kirjanik ja toimetaja, sai Goytisolo tundma selliseid kirjanikke nagu Luis Buñuel, Sartre, de Beauvoir, Guy Debord, Camus, Marguerite Duras ja Jean Genet. Viimasest sai ka mehe moraalne, mitte niiväga kirjanduslik mentor. (Tennant, 2014) Vahemikus 1969-1975 oli ta kirjanduse õppejõud California, Bostoni ja New Yorgi ülikoolides, viis läbi uurimusi ning avaldas 19. sajandi heterodokse kirjaniku, José María Blanco White’i antoloogia, ilmselge sooviga rünnata frankistlikku režiimi, mis kirjaniku teoseid keelas. Töökoht kirjastuses tegi Goytisolost ühe mõjukama hispaania intellektuaali välismaal, kes panustas regulaarselt ka kodumaisesse ajakirjandusse, eriti ajalehte El País, kuhu ta korrespondeeris Bosnia ja Tšetšeenia sõdadest. Pärast naise surma aastal 1996 kolis mees Marokosse.

Kokku on Juan Goytisolo avaldanud üle neljakümne raamatu, nende hulgas näiteks romaanid „Peod“ (Fiestas, 1957), „Mõõn“ (La resaca, 1958; eesti keeles ilmunud 1964 Tatjana Hallapi tõlkes) ja „Saar“ (La isla, 1961), mis räägib kõrgema seltskonna elust. Kui mehe varasemad teosed on stiililt realistlikud, siis alates 70ndatest muutub tema ilukirjanduslik looming pigem modernistlikuks. Vahemikus 1966-75 ilmub „Álvaro Mendiola“ triloogia, kuhu kuuluvad Señas de identidad (1966), Reivindicación del conde don Julián (1970) ja Juan sin Tierra (1975). Loomulikult olid need kuni Franco surmani Hispaanias keelatud (Tennant, 2014). Hilisemast ajast on ilmunud veel näiteks Carajicomedia (2000), Telón de boca (2003) ja El exiliado de aquí y de allá (2008). Reisikirjadest on tuntud „Níjari väljad” (Los campos de Níjar, 1960) ja kirjanduskriitilistest teostest „Romaani probleemid“ (Problemas de la novela, 1959), samuti on ilmunud mitmed esseekogud, mälestuskogud (Memorias, 2002), reportaažid (Cuaderno de Sarajevo, 1993) ja palju muud.

Samuti on Goytisolot pärjatud mitmete preemiatega, sealhulgas 2014. aasta Cervantese preemia, mis antakse üle Cervantese surmapäeval 23. aprillil.

Aastal 2012 teatas kirjanik, et jätab ilukirjanduse sinnapaika, kuna on öelnud kõik, mida soovib, ja ei kavatse vaid raha või toimetajate pärast kirjutada – seepärast avaldab edaspidi vaid luulet ja esseesid (Mora, 2012)

Viited:

Eesti keeles on ilmunud  “Mõõn” (1964, Ajalehtede-ajakirjade kirjastus), tõlkija Tatjana Hallap.

Jaggi, M. (12.08.2000). Scourge of the new Spain. The Guardian. Kättesaadav: http://www.theguardian.com/books/2000/aug/12/internationalwriting.books

Mora, R. (08.09.2012). Juan Goytisolo recibe el Premio Formentor con Carlos Fuentes en el recuerdo. El País. Kättesaadav: http://cultura.elpais.com/cultura/2012/09/08/actualidad/1347118141_478405.html

Tennant, J. S. (2014). Interview with Juan Goytisolo. The White Review. Kättesaadav: http://www.thewhitereview.org/interviews/interview-with-juan-goytisolo/

 

 

Elena Poniatowska – 2013. aasta Cervantese preemia laureaat

Sildid

Cervantese preemia, Elena Poniatowska, kirjanduspreemiad, Mehhiko kirjandus, Toledo kirjastus, uued tõlketeosed

MARI LAAN

Igal aastal 23. aprillil – Cervantese surmapäeval – antakse Hispaanias üle hispaaniakeelse kirjanduse tähtsaim auhind Cervantese preemia. Tänavu pälvis selle Mehhiko kirjanik Elena Poniatowska (1932).

Preemia annab hispaaniakeelse kirjanduspärandi rikastamise eest välja Hispaania kultuuriministeerium, võttes arvesse erinevate maade keeleakadeemiate ja varasematel aastatel auhinnatud kirjanike ettepanekuid. Viimastel aastatel on tunnustatud selliseid autoreid nagu Hispaania luuletaja José María Caballero Bonald, Tšiili (anti)poeet Nicanor Parra, hispaanlanna Ana María Matute, tänavu jaanuaris surnud Mehhiko luuletaja ja prosaist José Emilio Pacheco. Umbes pooled laureaatidest on aastate jooksul olnud Hispaania kirjanikud ja Elena Poniatowska on pärjatute reas viies mehhiklane Octavio Pazi, Carlos Fuentese, Sergio Pitoli ja José Emilio Pacheco kõrval.

Traditsiooniline kõne, mille auhinna pälvinud kirjanik preemia üleandmise tseremoonial Cervantese sünnilinna Alcalá de Henarese ülikoolis peab, leiab igal aastal rohket vastukaja ning ligi 82 eluaastast hoolimata ühiskondlikult endiselt väga ärgas Poniatowska pühendas selle teemadele, mille üle ta Mehhiko kroonikuna nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöös aastakümneid südant on valutanud – allasurutud naistele, oma õigusi nõudvatele naistele, vaestele ja „kaotajatele“ Ladina-Ameerikas. Lapsena Pariisis turvalist printsessielu elanud Poniatowska (kes pärinebki isa poolt Poola kuninglikust suguvõsast) asus Mehhikosse elama kümneaastase tüdrukuna ja pidi mitte ainult õppima hääldama Pariisi asemel Parangaricutirimicuaro, vaid avastas koos uue, lummava keelega ka teda nüüd ümbritseva viletsuse ja vaesuse.

Tseremooniakõnet alustades juhtis Poniatowska tähelepanu, et ta on kõigest neljas Cervantese preemia pälvinud naiskirjanik ligi 40 aasta jooksul ja sealjuures neist esimene, kes on astunud Alcalá de Henareses pulti kõnet pidama, kuna tema eelkäijad pole erinevatel põhjustel saanud kohale minna. Nimetanud kõnes ka naisi, kes on sõna saanud tema tõsielulise ainesega kirjandusloomingus, juhtis kirjanik teema Mehhiko reaalsusele – kahele tundmatule lapseootel naisele, kes aprilli algupoolel Ciudad Juárezes tapetuna leiti, Chiapase osariigi naistele, kes 90ndatel söandasid nõuda õigust ise valida oma saatust ja mitte olla viinakannu vastu vahetatavaks kaubaks…

Poniatowska kõneles auhinnatseremoonial – kus teiste hulgas olid vanaemale kaasa elama tulnud seitse lapselast – ka oma ebatraditsioonilise riietusega, kandes erksavärvilist Mehhiko kleiti, mille on valmistanud ja talle pidulikel puhkudel kandmiseks kinkinud Oaxaca piirkonna põliselanikest naised. Kummardusena nädal varem lahkunud Gabriel García Márquezele kandis ta kõrvas kuldseid kalakesi, selliseid nagu „Sajas aastas üksinduses“ valmistas Aurelio Buendía, et neid siis jälle üles sulatada.

Tseremooniakõnes on ikka tavaks puudutada ka Cervantese suurteost ja Poniatowska võrdles end Sancho Panzaga, kelle suu läbi kõlab lihtsate inimeste hääl, nimetades end kirjanikuks, „kes ei saa rääkida tuuleveskitest, sest neid enam ei ole, vaid kõneleb hoopis lihtsatest ja tavalistest teekäijatest, kes kannavad oma töömehe pauna, oma kirkat või labidat, magavad kusagil hea õnne peale ja usaldavad üht impulsiivset kroonikut, kes märgib üles, mis talle räägitakse.“

Elena Poniatowska loomingut on lähemalt tutvustanud Ruth Sepp jaanuarikuu Loomingus; eesti keeles on värskelt ilmunud tema kiriromaan „Kallis Diego, Sind embab Quiela“, mis tugineb vene päritolu kunstniku Angelina Belova (Quiela) kirjadel tema abikaasale Mehhiko kunstnikule Diego Riverale. Vaata lisa: toledo.ee ja www.looming.ee/2014/02/kuulamise-kunst/

Mari Laan on tõlkinud eesti keelde Elena Poniatowska romaani „Kallis Diego, Sind embab Quiela“.