Sildid

, , ,

 

HEIJA-LIIS RISTIKIVI

Kõige tähtsam asi, mida ma Tralfamadorel õppisin, on see, et kui inimene sureb, on see ainult n ä i l i n e. Tegelikult on ta mineviku ajas veel täiesti elus, ja seepärast on suur rumalus tema matustel nutta. Kõik hetked – nii minevik, olevik kui ka tulevik – on alati eksisteerinud ja eksisteerivad edaspidigi. Tralfamadoorlased võivad vaadelda mõnd osa Kaljumägedest. Nad oskavad näha, kuivõrd jäävad on kõik hetked, ja nad võivad vaadelda iga hetke, mis neid huvitab. Meil siin Maal on lihtsalt selline illusioon, et hetked järgnevad üksteisele nagu pärlid kees, ja kui hetk on möödas, on ta möödas igaveseks.

Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”

Vonnegut „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” (lk 29)

 

„Kuulake: Billy Pilgrimit on tabanud ajataju kaotus.” (Vonnegut 2003: 27)

Nagu Billy Pilgrim, uitab Lucas Elorriaga romaanis „Tramm Šiša Pangmale” ringi, ilma et aja möödumine mängiks mingit olulist rolli. Minevik on praegu, tulevik on praegu. Olevik on praegu. Arvatakse, et laps ei tunneta emaüsas aega lineaarsena – on vaid üksainus kestev olevik. See on teistsugune maailmataju kui lineaarne aeg, millega me harjunud oleme. Nii nagu näiteks idamaades või põlisrahvastel, kelle jaoks sündmuste puhul on tähtis sündmus ise ning õppetund, mille see meile annab, mitte selle toimumise aeg. Sündmusi reastatakse olulisuse põhjal, mitte ajalises järjestuses. Erinevatest religioonidest, sh kristlusest ja new age liikumisest tuntud igavese praeguse mõiste peaks õpetama meid elama praeguses hetkes ja mingis mõttes tundub ka Elorriaga romaan edastavat sedasama sõnumit.

Me kohtame kaasajal sageli uskumust, et kõik igavikulised ja sügavad mõtted on juba sõnastatud, meil jääb üle kirjutada vaid lihtsatest asjadest, mis sünnivad meie ümber: „the Great books’ve been written. the Great sayings have all been said/I am about t’ sketch You a picture of what goes on around here sometimes” (Dylan, 1965). Kui Billy Pilgrim oli II Maailmasõja üle elanud sõduri nihilistlik karikatuur, siis Elorriaga romaanis sõda peaaegu ei puudutata. Ehk on see veel liiga äsjane haav, et seda meenutada. Ent Vonneguti ja Elorriaga stiili sarnasus on lummav: Vonneguti õlakehitus „Eks ta ole” võiks vabalt kuuluda ka Elorriaga romaani peategelase sõnavarasse. Mitte et talle midagi korda ei läheks, ta lihtsalt ei komplitseeri maailma ning sündmusi ülemäära, vaid võtab neid niisugustena, nagu nad on. Kui Marcusel on nende korteris hea, siis ei näe ei Maria ega Lucas mingit probleemi selles, et noormees jääbki nende juurde elama – neil ongi üks tuba üle ju.

Kui lineaarne aeg on nagu üks pikk teekond surmani, siis kestvas olevikus ei oma surm tähtsust. See tuleb kindlasti kunagi (ja tõenäoliselt üsna pea, sest tegelased ei ole enam noored), ent see ei ole siht. See on samasugune fakt nagu kõik teised. Palju keerulisem on kodutee leidmise probleem, kui sa ei mäleta enam, kust sa tulid või kuhu minna tahtsid. Politseinik on see, keda huvitab, kuhu sa teel oled, mitte sina ise. Hakuna matata – ela ja ole õnnelik. Kuhu sa lähed, ei olegi tähtis, kui ilm on soe ja jalutada päris mõnus. Ja sa kaod televiisorisse, olümpiamängudesse, üle kaheksatuhandestesse mägedesse, sest need on olulised. Need täidavad sinu kestva oleviku ja muudavad selle õnnelikuks.

Kust ta on tulnud ja kuhu ta nüüd minema peaks?

Aga kas see on üldse oluline?

Palju olulisem näib küsimus: „Maria, kas me oleme täna juba õhtust söönud?” (Elorriaga 2005: 21)

Või ehk tuleks läheneda teistpidi: Lucas on inimene, kes tasahaaval kuhtub ega tee enam reaalsusel ja mälestustel vahet. Võib-olla tunneb lugeja hoopis ängistust surma eelõhtut tunnetades? Vonneguti teoseid on tohutult palju analüüsitud ning sageli kuulutatakse, et autor mõistab sellega hukka sõja ning kirjeldab traumeeriva kogemuse mõttetust. Coleman (2008: 685) selgitab: „Billy Pilgrim’s experiences need not be interpreted as experiences of time travel; rather one might suspect that he cannot make sense of temporal relations. He seems unable to answer these questions: Out of what do these experiences arise? Through what are they occurring? Toward what are they going?”

Kas selline tõlgendus on aga üldse õigustatud – teoretiseerimine, mida autor oma stilistiliste võtetega öelda tahab? Kas me võime omistada autorile ideid, autori tekstile tähendusi ning kuulutada neid ainuõigeks? Kui Billy Pilgrim ise oma kogemustele õlgu kehitab, kas psühhoanalüütiliste kirjutiste laviin, mis „Tapamaja, korpus viis” avaldamisele järgnes, on üldse midagi väärt? Või kas Elorriaga puhul võiksime anda hinnanguid „kohutav vananemine”, „tulevikuta elu”, „autor tahab öelda, et…”, ilma et oleksime kunagi autori mõtteid kuulnud või näinud? Meil on ainult tekst – tekst ise. Tekst ise ei ütle kordagi, et surm on kohutav. Me loeme ridade vahelt. Me oleme harjunud lugema ridade vahelt, sest me oleme harjunud, et otse öelda ei tohi. Me oleme harjunud, et kirjandus ütleb ümber, ütleb vihjamisi. Aga mis siis, kui autorit ei piira tsensuur? Mis siis, kui autor ütlebki lihtsalt seda, mida me tekstist loeme? Otsekoheselt, keerutamata, vihjamata? Kui autor kirjutabki ainult ridade peale, reavahed aga jätab tühjaks, nõnda nagu laps, kes on veel siiras ega oska keerutada, vihjata, taktitundeliselt ümber öelda?

Võib-olla kõlab selline lähenemine naiivsena, aga ka sellest ei ole midagi. Vanainimese lapselik trammivaimustus paistab samuti naiivne, aga ehk on selles hoopiski sügavamat elutarkust kui meeleheitlikus alltekstide ja lisatähenduste otsimises. Kõik sügavamõtteline on juba öeldud, me saame jutustada ainult asjust, mis meie ümber mõnikord juhtuvad. See, mis on meie ümber, ongi tähtis. See inimene meie kõrval, keda võib-olla füüsiliselt enam ei olegi, aga see ei muuda teda meie jaoks vähem reaalseks. See hetk, milles me elame, aeg, mis meil on praegu, sest eilne oli eile ja homset me ette ei näe. Ehk on vanainimese pisut naivistlikus ja ülimalt otsekoheses kestvas olevikus hoopiski raske tõde: siin ja praegu on see hetk, milles me elame. See on lõpmata kestev olevik ja siin on meil vaja olla õnnelik. Kahetseda pole midagi, keelata pole vaja midagi. Me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on oma veidrused ja rõõmud, head ja vead, soovid ja isud. Kedagi ei tohi sellepärast hukka mõista.

„Võib juhtuda, et elu viimasel päeval näeme televiisorist pesupulbri reklaami ja see ängistab meid rohkem kui vikat või muu tavaline sümbol, sest me teame, et pesupulbri reklaamid kestavad edasi, aga meie ei kesta.” (Elorriaga 2005: 39) Nõnda tuleb ju välja, et pesupulbri reklaamid ongi igavikulise oleviku kehastus – aga miks ka mitte?

Kunagi väga ammustel aegadel usuti Läänemaailmas kõigil loodusnähtusel olevat hing, mida on võimalik mõjutada. Usuti, et jumalus põhjustab äikest, teine maavärinaid, kolmas sõidab kaarikuga iga päev üle taeva, vedades päikest. Mõistuse kultiveerimise tagajärjel hakati uskuma, et kõrgem tahe kuulub ühele Jumalale, kes nõnda-öelda käseb, poob ja laseb. Kui loodusnähtused said teaduslikud seletused, vajusid need arusaamad unustusse ning Jumal sai südametunnistuse juhtimise funktsiooni. Tema peamine omadus on igavikulisus. Aga võib-olla on ka igavikulisus hoopiski pragmaatilisem. Pesupulbri reklaamid on ju igikestvad, miks ei peaks me suutma igavikulisust selgitada samuti mõistusega, nõnda nagu väga suur osa nähtustest on mõistuse (ja füüsika ning keemia) abiga ära seletatud?

Mõned asjad lihtsalt on niisugused, nagu nad on. Neist ei ole vaja otsida sügavamat tähendust, sest seda lihtsalt ei ole. Seda polegi vaja. Elu elamiseks on vaja mõnikord süüa ja mõnikord rohtu võtta, mõnikord käia õega seal, kuhu õde sind karjatab, mõnikord vaadata spordivõistlusi ja mõnikord lugeda üle kaheksatuhandeste ajakirja (sest unistused peavad inimesel ikkagi olema). Ja kui sul on siin hea, miks sa peaksid siit siis ära minema?

See lihtsus, asjalikkus, sirgjoonelisus tundub 21. sajandi Euroopas nii kohutavalt revolutsiooniline idee. Kui sissemurdjat ei visatagi välja, vaid pakutakse hoopis talle ulualust, on see ju pehmelt öeldes hämmastav? Ja järgmisel hetkel enam mitte. Inimene harjub. Kõigega. Lucas harjub Marcusega, Marcus harjub Lucasega. Kõik on hästi. See tundub pisut niisugune taoistliku kulgemise idee sarnane mõte, aga taoism on meie kultuuris siiski äärmuslik. Lucas ei ole äärmuslik. Lucas elab oma elu sellisena, nagu tema elu on ja äärmuslikkusele kõige lähemal on tema huvi üle kaheksatuhande meetri kõrguste mägede vastu.

See on mäss kella ülemvõimu vastu. Tralfamadoorlased ei imestaks selle üle, et Lucas trammi ootab, kuigi trammi juba viiskümmend aastat enam ei käi. Praegu on lihtsalt see hetk, kui trammi ei saa tulla, sest trammiliiklust ei ole, aga see ei tähenda, et trammi ei võiks oodata, sest igikestvas olevikus on kõik hetked üheaegsed. Järgmisel hetkel võib mittelineaarses ajas olla see moment, kui tuleb tramm. Iial ei või teada. Tralfamadoorlasi ajab kell naerma. Kas tralfamadoorlane on lihtsalt teine sõna Alzheimeri kohta? Võimalik, aga Alzheimer ei ole pooltki nii meeldiv mõte kui kohtumine tulnukatega, kellele leinamine tundub leebelt öeldes naljakas komme, sest kui inimene on surnud, on ta lihtsalt parasjagu kehvas seisus.

Elorriaga romaanis tralfamadoorlasi ei ole, aga Lucase ajataju on sama kadunud nagu Billy Pilgrimil. Ta elab oma maailmas, kus ei ole aega – teda külastavad inimesed nii minevikust kui olevikust ja õnneks on tal õde, kes ei sunni teda sellest oma maailmast välja tulema. Õde, kelle jaoks ei ole tähtis, et Lucas tajuks maailma nii, nagu kõigil teistel kombeks. Õnneks on Lucasel Marcus, kes temaga vestleb (teda hulluks tembeldamata). Nende kooslus on nii äraütlemata kodune ja armas, nende kooslusse ei sobikski mitte kuidagi ajaga võidujooksmine. Nõnda kulgevad nad üheskoos mõnusasti päevast päeva. Surmani. Aga see viimatinimetatu ei ole tähtis. Kõike, mida me peame jõudma enne surma ära teha, võime me teha oma kujutlusvõime abil. Ja isegi, kui me ei näe jalgrattureid, keda me enne surma oleksime tahtnud näha, ei ole see maailma lõpp. Maailma lõppu ei ole olemas. Surm ei määra midagi, elu on siin ja praegu ja see on tore.

Eks ta ole.

Kasutatud kirjandus

Coleman, M. 2008. The Meaninglessness of Coming Unstuck in Time. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, vol 44, no 4, lk 681 – 698. Saadaval: http://www.jstor.org/stable/40321290 [tsiteeritud: 11.05.2016]

Dylan, B. 1965. Bringing It All Back Home (liner notes). Saadaval: http://bobdylan.com/albums/bringing-it-all-back-home/ [tsiteeritud 14.05.2016]

Elorriaga, U. 2005. Tramm Šiša Pangmale. Lõbus, T. (tõlk). Loomingu Raamatukogu 33/34. Tallinn: SA Kultuurileht.

Vonnegut, K. 2003. Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (Sunnitud tants surmaga). Raud, V. (tõlk). Tallinn: Tänapäev.

Heija-Liis Ristikivi on sõprade seas tuntud kui bibliomaan. Viimased 10 aastat on ta tegutsenud vabakutselise tõlkijana, sel kevadel lõpetas TLÜs hispaania keele ja kultuuri bakalaureuse. Tema lõputöö analüüsis Venezuela telenovela tõlget eesti keelde. 

Advertisements