Sildid

, , , , , ,

vientos-del-sur-lõunatuuled

MARCELO GATICA BRAVO

Kakskeelne luulevalimik „Vientos del sur/Lõunatuuled“ (2015) on sündinud kahe esmapilgul vastandlikuna näiva maailma – Tšiili ja Eesti – ristumispunktis. Kultuuriruumid võivad luua ootamatuid sidemeid ning keel ja luule aitavad kaasa rikastava kokkupuute tekkimisele. Luuletajana ja hispaania keele õpetajana olen Eestis täheldanud huvi Ameerika hispaaniakeelsete kultuuride vastu ja see on üks raamatu koostamise ajenditest. Teiseks ajendiks on perekondlik unistus – olen abielus eestlannaga, kes on elukutselt tõlkija. Meie ühine soov on Tšiili luule ja eesti keele kaudu luua dialoog meie kultuuride vahel. Nii saigi kakskeelsena teoks esimene Tšiili luule valimik pealkirjaga „Lõunatuuled“, mis on vastus hispaania keele huvilistele ja pakub kõrgeima kirjandusliku tasemega luuleteoste eestindusi.

Tšiili on riik maailma lõpus. Tema nimigi pärineb ketšuakeelsest sõnast chilli, mis tähendab lõppu – nii kutsusid inkad oma impeeriumi lõunaosa. Räägitakse, et maputšed – üht osa praegusest Tšiili territooriumist asustanud põliselanikud – olnud niivõrd sõjakad, et inkadel ei õnnestunud kaugemale lõuna poole tungida ja sellepärast nimetasid nad Tšiili maailma lõpuks. Sajandite vältel on see maailma lõunaosas asuv maa sünnitanud kuulsaid hispaaniakeelseid luuletajaid.

„Lõunatuulte“ jaoks olen välja valinud Tšiili luuletraditsiooni neli alustala: Nobeli kirjandusauhinna laureaadid Gabriela Mistrali ja Pablo Neruda, kreatsionismi isa Vicente Huidobro ja antiluule looja Nicanor Parra. Aga samuti soovisin neile lisada Rodrigo Lira, diktatuuripõlvkonna (1973–1990) noore poeedi, kelle elu jooksul ei avaldatud ainsatki tema luulekogu, kuid kelle looming on Tšiili kirjanduse arengu mõistmiseks möödapääsmatu.

Kui rääkida Tšiili kirjanduse vastuvõtust Eestis, siis võib öelda, et proosas paistavad silma kaks üleilmselt tunnustatud autorit – Isabel Allende ja Roberto Bolaño. Luules on osaliselt esindatud Neruda looming, mille puhul üllatab, et eestindamist pole leidnud kogumik „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“ („Kakskümmend armastusluuletust ja üks meeleheitelaul“), mis on XX sajandi hispaaniakeelse romantilise luule üks tõlgitumaid teoseid.[1]

Valitud poeedid pärinevad Tšiili kõige kaugematest paikadest. Elqui oaasist sirgub noor mestiitsist õpetajanna Gabriela Mistral (1887–1957; tõlkinud Carolina Pihelgas) – silmapaistev luuletaja, naiste õiguste eestkõneleja, pedagoog ja diplomaat. Ta on üks olulisemaid autoreid Tšiili ja Ladina-Ameerika kirjanduses, aga ka esimene ladinaameeriklane, kes pälvis 1945. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema luule lähtub intellektuaali vastutustundest ümbritseva ajaloolise reaalsuse ees ja nii on Mistral tuline hariduse edendaja, kelle soov on vähendada sotsiaalset ebaõiglust Ladina-Ameerikas, ning pühendunud naiste, laste ja põlisrahvaste õiguste eest võitleja. Tervel Ameerika mandril ei ole ainsatki riiki, kus poleks mõnda tema nime kandvat kooli.

Luulekaardi teises nurgas, pealinnas Santiagos paikneb Vicente Huidobro (1893–1948; tõlkinud Mariliin Vassenin) – kosmopoliidist poeet, kes on koos Nerudaga üks Ameerika hispaaniakeelse luule tugisambaid. Tema loomingu keskmeks on keel, see tähendab reaalsusega sidumata lähenemine luulele. Eesmärk on ambitsioonikas – Huidobro soovib keelt kui kunstilist vahendit uuendada, tema luulekäsitlusega käib kaasas esteetiline programm. Huidobrot peetakse hispaaniakeelse avangardismi isaks. Ta asutab Buenos Aireses kreatsionistliku liikumise, mille manifest kõlab selliselt: „Kunstiteose esimene tingimus on luua, teine on luua ja kolmas on luua“. 1917. aastal ühineb ta murrangulise plahvatusega avangardistlikus Pariisis, kus tutvub Picasso, Apollinaire’i, Grisi, Tzara ja teistega. Kokkupuude kubismi ja dadaismiga rikastab tema luulekäsitlust.

Santiagost liigume riigi lõunaossa, kus sündisid Tšiili luulemaastiku kaks põhihäält: Pablo Neruda ja Nicanor Parra. Pablo Neruda (1904–1973; tõlkinud Carolina Pihelgas) on XX sajandi olulisemaid hispaaniakeelseid luuletajaid ja lahutamatu osa lääne luulekaanonist. Neruda kaasamise tingis muuhulgas soov seada jalule õiglus, sest eesti keeles on tema loomingut avaldatud ühekülgselt ja pealegi poliitiliselt kallutatult, kuna nõukogude ajal kasutas kommunistlik propaganda Neruda nime enda huvides, ning see varjutab ja moonutab teatud määral tema loomingu retseptsiooni. Nerudat peetakse luule kuningas Midaseks, sest kõik, mida ta puudutas, muutus luuleks. Tema looming hõlmab kõige erinevamaid teemasid, ulatudes romantilisest perioodist läbi Ladina-Ameerika sotsiaalse tegelikkuse kuni kõige lihtsamate asjade nagu mais või sibul luulevormi valamiseni:

VAIKUS

Kasvasin üles puu sees

ja mul oleks paljugi rääkida,

aga õppisin nii palju vaikust,

et mul on paljugi vaikida,

just seda saabki teada,

kui ainus rõõm on kasvamine,

kui ainus kirg on kestmine,

kui rikkumatus on ainus töö,

ja aeg on seest kuldne,

kuni teda kutsuvad kõrgused

ja temast saab apelsin.

Nicanor Parra (s. 1914; tõlkinud Helina Aulis) aga on XX sajandi teise poole vahest kaalukaim hispaaniakeelne luuletaja. Parra on Neruda vastandpoolus, ta väljendab oma luules skeptitsismi suure eepika suhtes ja leiab selleks inspiratsiooni turuplatsidelt kogutud keskaegsest lüürikast. Parra on argikõnele läheneva antiluule looja. Sellega hülgab ta lüürilise traditsiooni, mille poeetiline keelekasutus jäi teinekord lugejale kaugeks. Tema antiluulet toidab kõnekeelne sõnakasutus, kafkalik absurd ja chaplinlik huumor. 2014. aastal täitus antipoeedil sada eluaastat ja tema mõju on endiselt tugev:

revolutsioon

Ja viimaks noor Rodrigo Lira (1949–1981; tõlkinud Helina Aulis), kes elab kindral Pinocheti sõjaväelise diktatuuri aegses Santiagos. Lira on postmodernse luuletaja kehastus. Tema looming on täielikult autobiograafiline ja iroonia kasutamine jõuab selles äärmuseni; ta ei pea end luuletajaks, küll aga keelega manipuleerijaks. Lira ei näinud oma eluajal ainsagi luulekogu ilmumist, kuigi tal õnnestus oma loomingut tutvustada ülikoolide konkurssidel, ajakirjades, mille eluiga piirdus mõnikord vaid ühe-kahe numbriga, ning luuleõhtutel, mis kujunesid tõelisteks teatrietendusteks. Lira tegi oma luuletustele ise kujunduse – ta nimetas neid vigurtekstideks –, andis neid ise välja ja jagas pärast esinemisi paljundatud lehtedel laiali. Lira oli totaalne parodist, ta parodeeris kõike, kaasa arvatud iseennast, ja eriti kõike, mis esindas mingit liiki võimu.

Kokkuvõttes kuuluvad väljavalitud poeedid kaanonisse valitsevat kirjandusesteetikat uuendava loomega. Nad on kaasaegse Tšiili kirjandusmaastiku alustaladeks ning mõnel juhul terve Ameerika hispaaniakeelse luuletraditsiooni uuendajateks.

Tõlkinud Mari Laan.

Kogumiku koostaja Marcelo Gatica Bravo on luuletaja ning hispaania keele ja kirjanduse õpetaja. Ta on Hispaania Salamanca ülikooli doktorant Hispaania ja Ladina-Ameerika avangardismi ja postavangardismi erialal. Siinne tutvustus tugineb kogumiku saatetekstidel.

[1] Eesti keeles on Nerudalt minu andmetel ilmunud neli raamatut: „Valik luuletusi“ (tlk Johannes Semper, 1953), „Kivid ja linnud“ (tlk Johannes Semper, 1977), „Tunnistan, et olen elanud“ (tlk Tatjana Hallap, 1983) ja „Los versos del capitán. Kapteni laulud“ (tlk Carolina Pihelgas, 2010).

Advertisements