Raamatututvustus: Mercè Rodoreda “Teemandi väljak” eesti keeles

Sildid

Hispaania kodusõda, katalaani kirjandus

MARIANNE-LIIS KÄÄRID Kataloonia naiskirjaniku Mercè Rodoreda 1962. aastal ilmunud „Teemandi väljak“ on jõuliselt kirjutatud lugu naiivsest kondiitripoe müüjannast, kes keset 1936. aastal puhkenud Hispaania kodusõda üritab keerulistes ühiskondlikes ning isiklikes oludes hakkama saada. Kõik saab alguse ühel peol Teemandi väljakul, kus noor Natàlia tutvub Quimeti nimelise noormehega, kes juba esimesel kohtumisel lubab, et aasta pärast saab neiust tema kuninganna. Järgnebki abielu, ühise kodu loomine ning lapsed, kuid kõik ei ole nii roosiline, kuna tegu on üpris ettearvamatu mehega. Sõja saabudes lahkub Quimet rindele ning naise ülesandeks, trotsides nälga ning vaesust, jääb hoolitseda korteri, kahe lapse ning mitmekümne tuvi eest, kelles mees kunagi rikkust nägi. Rodoreda romaani peetakse üheks mõjukamaks katalaani keeles kirjutatud teoseks, mida on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde (väikekeele puhul on see suur saavutus). Lisaks sellele, et „Teemandi väljak“ sai kriitikutelt väga positiivset tagasisidet, hindas teost väga kõrgelt ka Gabriel García Márquez, nimetades seda kõige kaunimaks romaaniks, mis on pärast kodusõda Hispaanias ilmunud. [1] Eesti keeles ilmus raamat Maria Kalli tõlkes aastal 2014.

Mercè Rodoreda sündis 1908. aastal Barcelonas katalaanimeelses perekonnas, kus tütarlapse suureks mõjutajaks oli emapoolne vanaisa, kellelt päris armastuse katalaani keele (kodus loeti rahvalikku ja isamaalist luulet), teatri ja lillede vastu. Aastal 1928 abiellus Rodoreda oma onuga ning peagi sündis ka naise ainus laps: poeg Jordi. Et põgeneda õnnetust abielust ning sellega kaasnevast rutiinist, hakkas naine kirjutama lühijutte. Esimene romaan „Kas ma olen aus naine“ ilmus aastal 1932 (samal ajal võttis Rodoreda ette ka lahutuse). Laiemalt tuntuks sai naine aga psühholoogilise romaaniga „Aloma“ (1938), mis pälvis ka Joan Crexellsi nimelise kirjandusauhinna. 1939. aastal põgenes Rodoreda (nagu ka paljud teised katalaani intellektuaalid) kodusõja eest Prantsusmaale. Hispaania kodusõda (1936-1939) oli katalaani kultuuri jaoks katastroofi algus: Franco režiim üritas Katalooniat ülejäänud Hispaaniaga ühte liita ning keelt sootuks kaotada, katalaanikeelsed trükised keelati esialgu täielikult ning need said ilmuda vaid eksiilis või põranda all. Alates aastast 1954 elas Rodoreda Šveitsis, Genfis, kus algas tema loominguline kõrgaeg. Just Genfis kirjutas naine „Teemandi väljaku“ (selleks ajaks lubati Hispaanias piiratud hulgal välja anda ka katalaanikeelset kirjandust). Sõja- ja paguluskogemusel on naise loomingus tähtis koht: pagulusperioodi peetakse tema eneseleidmise ajaks. Antud perioodi lõpust pärinevad ka romaanid „Kameeliate tänav“ ja „Aed mere ääres“. Katalooniasse naases Rodoreda 1972. aastal, lõpetas seal romaanid „Purunenud peegel“ ja „Reisid ja lilled“ ning kirjutas viimase eluajal avaldatud romaani „Nii palju sõda“. Viimane romaan „Surm ja kevad“ jäi lõpetamata. Rodoreda suri 1983. aastal Gironas.

„Teemandi väljak“ on peategelase Natàlia sisemonoloog, mis kajastab elu sõjale eelneval ja järgneval ajal Barcelonas. See on otsekui neiu teadvuse vool, kus kõike (nii ümbritsevat kui ka sisemisi tundeid), kirjeldatakse võimalikult lihtsalt ja igapäevaselt. Vaatluse all on Natàlia kujunemislugu kergeusklikust noorest neiust eneseteadlikuks ning iseseisvaks naiseks. Romaani alguses võiks Natàliat eelkõige kirjeldada sõnadega naiivne ja allaheitlik. Kuigi tal on juba peigmees olemas, läheb pikemalt mõtlemata kaasa tundmatu noormehe võrgutamisega ning viimase survel lõpetab ka käimasoleva suhte (kuigi tunneb end seetõttu halvasti). On ilmselge, et Quimet suudab suurema vaevata naiivse neiu oma tahtmist tegema panna. Kindlasti mängib rolli ka fakt, et Natàlial puuduvad vanemlikud eeskujud: neiu ema on surnud ning isaga ta väga läbi ei käi – nii ei saa noor naine kelleltki eriti nõu küsida. Vastasel juhul ta võib-olla ei satuks Quimeti tallaaluseks (viimane peab näiteks kohe alguses neiule loengu meeste ja naiste õigustest, st et meestel on õigus reeglid luua ja naistel õigus neid järgida). Lugedes ei teki muljet suurest armastusest, pigem mängib rolli Natàlia üksildus (väidetavalt ongi Rodoreda teoste peategelased ränkade sisekonfliktidega naised, kelle põhiprobleemiks on justnimelt üksildus) ning Quimeti staatus ühiskonnas: hakkaja mees isikliku äriga, kellel on raha ja tutvusi. Kuigi mees on parajalt armukade ning tujukas, tülisid tuleb ette tihti ja mõttetute asjade pärast, jõuavad noored õige pea pulmadeni ning sünnib ka esimene laps, Antoni. Sel hetkel saab ilmsiks kogu teose kaunis kurbus, mida võrdlemisi harva raamatutest leida võib. Natàlia talub oma kapriisse mehe soove ja tujusid (näiteks lahkub töölt kondiitriärist Quimeti armukadeduse tõttu) ning on vaikselt leppinud tõsiasjaga, et selliseks kogu elu jääbki. Kõik naisesse puutuv on nii nukker: ta kirjeldab oma kurbuse kokku litsumist pisikeseks palliks, mille saaks alla neelata ning takistada nii selle murekuuli naasmist soontesse. Ühel hetkel alustab Quimet tuvila loomisega (kõik saab alguse ühest haavatud tuvist, kelle mees otsustab terveks ravida). Kui tavaliselt on tuvid rahu ja õnne sümbol, siis antud loos toovad nad pigem kaasa tüli ja veel rohkem kurbust, sest õige pea vallutab umbes neljakümnepealine tuvila kogu korteri ning lindude eest hoolitsemine jääb Natàlia niigi väsinud õlgadele.

Poolteist aastat pärast poja sündi lisandub perre ka tütar Rita. Kui varem oli Natàlia pigem abitu ning haavatav, siis nüüd on ta juba tunduvalt vanemaks ja targemaks saanud. Nähes, et mehe puiduäri on raskustes, läheb Natàlia uuesti tööle, sedakorda koduabilisena. Kuna Quimet tegeleb oma asjadega, peab naine sobitama laste eest hoolitsemise ning tööl käimise, mis ei ole sugugi lihtne, ning üha rohkem kurdab ta sisimas väsimuse üle, millest ei saa kellelegi rääkida. Ikka veel täidab ta ainult teiste soove, eelkõige Quimeti omi, jättes enda vajadused tahaplaanile, kuigi vahel harva julgeb ta juba mehele vastu rääkida. On näha Natàlia kujunemist üha iseseisvamaks naiseks, erinevalt sellest noorest neiust, kellel puudus igasugune isiklik arvamus ja soov. Näiteks otsutab ta ühel hetkel, et tuvidega on nüüd kõik ning hakkab salaja lindude pesasid rüüstama, kartmata isegi Quimeti reaktsiooni. Naise kujunemisloo tipp on aga see, kui Quimet otsustab lahkuda rindele ning Natàlia jääb üksi hoolitsema kahe lapse eest. Nullpunkt saabub siis, kui ainsa lahendusena näljast ja viletsusest näeb Natàlia laste ning enda mürgitamist, mis omamoodi oleks tegelikult päris sangarlik tegu, kuna ta ei suuda enam laste piinlemist pealt vaadata. Viimasel hetkel aga naise õnn pöördub ning kõikidele raskustele vaatamata suudab ta päästa nii oma laste kui ka enese tuleviku. Kui enne abiellumist ei elanud Natàlia õieti kellegi jaoks, siis pärast oma mehe ning veel hiljem ainult oma laste jaoks ning naiivsevõitu neiust saab väga tugev naine ja ema.

„Teemandi väljak“ on kaasahaarav lugu ühe noore naise elust enne ning pärast sõda ning muidugi selle ajal. Peategelane Natàlia kirjeldab kõike oma ümber ja sees nii ausalt ja tõetruult kui võimalik ning see vast teebki romaani nii populaarseks. Ta mõistab, et elus on tõuse ja mõõnu, häid ja halbu aegu – nendega tuleb leppida ja keskenduda olulisele, see tähendab kodule ja perekonnale. Kuigi raamat on täis kirjeldusi tema ja lähedaste kodudest, naabruskonna tänavatest, toidupoe riiulitest (Natàlia märkab väga hästi detaile), üldse igapäevasest elust, siis oma tunnetest räägib naine harva. Sellest hoolimata on need lugejatele arusaadavad. Ta ei lasku poliitikasse, vaid räägib lihtsalt ja selgelt loo oma elust ja tegemistest, mida saadab nii märkimisväärne periood Hispaania ajaloos. Itaalia kirjanik Antonio Tabucchi on öelnud, et „Teemandi väljak“ on kõige mõjuvam Hispaania kodusõja koledusi kirjeldav romaan just sellepärast, et kodusõda käib, kuid sellest peaaegu ei räägita. [1] Márquez, G. G. (1983). ¿Sabe usted quién era Mercè Rodoreda?. El País. Kättesaadav: http://elpais.com/diario/1983/05/18/opinion/422056813_850215.html.

Kes on katalaani kirjanik?

Sildid

Hispaania kirjandus, katalaani kirjandus, Kataloonia, raamatumessid

MIRJAM JOHANNES

Kataloonia iseseisvuse küsimus on juba üle aasta Hispaania päevapoliitikas läbiv teema ning seda, kas ja kuidas see laheneb, on targem mitte ennustada. Ning nagu ikka juhtub, ei saa kultuuri ja kultuuripoliitikat „suurest“ poliitikast kuidagi lahus hoida. Katalaanide iseseisvuspüüdluse taustal tasub kõigil korra mõelda, mis teeb ühest rahvast rahva ja eristab seda teistest? Kas see on keel? Kultuur? Eluviis? Riigipiir? Definitsioone on palju ja erinevaid. Kultuuriteoreetik Benedict Anderson on kirjeldanud rahvaid kui ettekujutatud kogukondi. Neid pole olemas, need eksisteerivad ainult meie ettekujutuses ja keelel oli selle idee kujunemises suur roll. Just rahvakeelsete trükiste levik tõi kaasa rahvuse kontseptsiooni leviku. Rahvakeelsus muutis need kõigile kättesaadavaks-loetavaks ning tekkisid suured lugejaskonnad. Kuid see, mis pani need lugejaskonnad end kujutlema virtuaalsete tervikutena, ei olnud keel, vaid narratiiv. Keel oli vahend ja narratiiv oli kogemus, mida need üksteisest kauged lugejaskonnad jagasid. Lähtudes Andersonist, on rahvus illusioon, mille tekkes on suurem roll lool kui keelel, milles see jutustatud on. Mis on seega katalaani kirjandus? Rahvuskirjanduse definitsioonist lähtudes on see kirjutatud katalaani keeles ja mõeldud katalaani lugejatele. Moodsamast kultuuriteooriast lähtudes ei ole aga katalaani keel katalaani kirjanduse defineerimisel esmajärguline. Tunduvalt olulisem kriteerium on, et teos peegeldaks katalaani ühiskonda ja annaks oma panuse natsiooni narratiivi.

Esmapilgul võib tunduda, et katalaani kirjanduse defineerimine on päevakorral vaid õpikute-antoloogiate koostamisel ja raamatukogu riiulite nimetamisel. Tegelikult on see aga väga tähtis ka kultuuripoliitika ja rahastamise seisukohast. Katalaani kirjanduse jaoks on erinevad promoüritused, nagu raamatumessid ja festivalid, suure tähtsusega. Ühes raamatute ja nende autoritega tutvustatakse seal ju ka oma maad ja kultuuri, mis ühe riigita rahva jaoks on vaieldamatult oluline. Seda üllatavam oli kõigi jaoks, et Institut Ramon Llull, katalaani kultuuri instituut, mille eesmärgiks on tutvustada katalaani keelt ja kultuuri maailmas, saatis ühele sellisele üritusele teiste hulgas ka autorid, kes kirjutavad hispaania keeles.

Pariisi raamatusalong on igaaastane üritus, mis jääb Euroopas suuruselt alla vaid Frankfurdi ja Londoni raamatumessidele. 2013. aasta kevadel oli salongi aukülaliseks Barcelona ja sealne kirjandus. Institut Ramon Llulli otsusele saata Barcelonat esindama ka hispaania keeles kirjutavaid Barcelona kirjanikke reageeriti väga erinevalt. Delegatsioon koosnes 24 autorist, kellest 13 kirjutasid katalaani keeles, 7 hispaania keeles ja 4 olid koomiksiautorid. Hispaania meedia võttis selle uudise avasüli vastu ja rääkis kakskeelse kirjandusmudeli suuredust. Katalaanikeelsetes väljaannetes leidus nii tuliseid kriitikuid kui neid, kelle arust Barcelona esindamine multikultuurse ja rahvusvahelisena oli igati asjakohane.

Mis tegi võimalikuks selle, et kutsutute hulgas olid ka hispaania keeles kirjutavad autorid? Paljude kriitikute arvates õppis Institut Ramon Llull skandaalist, mille põhjustas 2007. aasta Frankfurdi raamatumessile saadetud delegatsioon. Katalaani kirjandus oli messi aukülaliseks ja korraldajate meelehärmiks saatis Institut Ramon Llull Frankfurti vaid katalaanikeelsed autorid. Üritus, mis oleks pidanud olema katalaani kirjanduse ja kultuuri suuruse manifest, sai skandaalimaigu juurde ja palju olulist tutvustamistööd jäi tegemata. Teiseks põhjuseks on nähtavasti Pariisi raamatusalongi formaat. Kutsutuks oli Barcelona kirjandus, mis võimaldas mängida Barcelona linna metropoli kuvandiga ning võrrelda ennast kirjanduslinna Pariisiga.

Viimasena võiks välja tuua, et kakskeelne delegatsioon oli Institut Ramon Llulli kaval kultuuripoliitiline samm. Multikultuurne on pop ja mõjub reklaamile hästi. Kakskeelse mudeli edule tuginedes on Institut Ramon Llullil nii mõndagi ette heita Cervantese instituudile. Kui katalaani kirjandus hõlmab sealseid hispaania keeles kirjutavaid autoreid, sest nad panustavad Kataloonia kui terviku kujutamisesse, peaks sama kehtima ka hispaania kirjanduse kohta. Tänapäeva raamatuturul ei saa messide tähtsust alahinnata – just seal sõlmivad kirjastused tähtsaid lepinguid ja loovad uusi kontakte. Sellepärast on katalaani kirjandusele (ja mis seal salata ka kirjastustele) oluline, et kui Cervantese instituut kusagile hispaania kultuuri esindajaid saadab, kaasataks ka katalaani keeles kirjutavaid autoreid. Katalaani, baski ja galeegi keeles kirjutatud teostel on samaväärne roll Hispaania reaalsuse ja mitmetahulisuse portreteerimisel kui hispaaniakeelsetel. Siit ka paradoks, et keegi kunagi ei kritiseeri Cervantese instituuti Hispaania vähemuskeeltes kirjutavate autorite välja jätmise eest, samas kui, nagu eelnevalt märgitud, Institut Ramon Llull sai Frankfurdi raamatulaada aegu kõvasti sugeda.

Pariisi raamatusalong on näide sellest, kuidas Kataloonia töötab kultuuritandril oma uue rahvusvahelise kuvandi kallal. Kakskeelse Barcelona delegatsiooni sõnumiks võib muuhulgas pidada ka seda, et hispaaniakeelne kultuur ei kaoks iseseisvas Kataloonias kuhugi. Hispaaniakeelsete autorite omaksvõtmine oleks lihtsam, sest nende näol oleks tegemist ametliku vähemusega, mitte pealesurutud enamusega. Praegu paiknevad need kirjanikud omalaadses identiteedi vaakumis – katalaanide jaoks on tegemist hispaania kirjanikega ning hispaanlaste jaoks katalaanidega.

Eelkõige võiks siit aga kõrva taha panna üht: muutuvas maailmas on rahvuslikku kuuluvust üha raskem määrata. Kanada kirjanik Antonio D’Alfonso pakub oma teoses „Etnilisuse kaitseks“ välja, et kui indiviidil on soov ühe ühiskonna elus osaleda, sinna kuuluda ja panustada, on igati alust teda sinna kuuluvaks pidada. Rahvuseks võib pidada inimrühma, kes on teinud koos suuri tegusid ja kellel on soov ka tulevikus koos midagi suurt korda saata. Seega, kui üks hispaania keeles kirjutav kirjanik peab ennast katalaaniks ja tema teosed peegeldavad katalaani ühiskonda, ei ole põhjust teda sellest välja arvata. Lähtudes sellest põhimõttest peaksid vähemalt Euroopa rahvad oma kirjanduse piire uuesti kompama ja defineerima. Miks? Sest kirjanduses on jõudu köita üheks narratiiviks sotsiaalsed ja keelelised erinevused, kirjandusel ja kultuuril üldisemalt on jõudu teha midagi, mida integratsioonipoliitika ei suuda.

Mirjam Johannes on Barcelona ülikooli kognitiivse keeleteaduse magistrant. Oma Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös käsitles ta Katalaani kirjanduse kakskeelsust 2013. aasta Pariisi raamatusalongi näitel.