Raamatuarvustus: Enrique Vila-Matase „Dublinesk“

ELMER KOHANDI

Oma elutööga lõpusirgele jõudnud kirjastaja, endine alkoholi-, nüüdne internetisõltlane Samuel Riba on mures. Mures Suure Kirjanduse allakäigu ja peatse unustusse hääbumise pärast. Ilukirjanduslik düsgraafia, see hävitamatu temaatiline ja stilistiline lapsemeelne dementsus, mis raamatuturgudel enesekindlalt laiutab ja oma rasvaseid huuli limpsib, on toonud Ribale veendumuse, et Kirjandus on surnud, ja mida sa kadunukesega ikka muud teed, kui matad ta maha. Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ on romaan teekonnast Kirjanduse matustele, valitud seltskonnast hoolimata üksildasest ja pikast rännakust Dublinisse ja mööda Dublinit. Mööda linna, pungil kirjanduse kõrgaega meenutavaid varje ja kummitusi, kelle väljailmumine on Ribale eriliselt märgilise tähendusega, kuivõrd matus on ajastatud Bloomsdayle, iga-aastaselt 16. juunil Joyce’i „Odüsseuse“ omaaegset ilmumist tähistavale sündmusele.

Ajastulõpp ja maailmalõpp kõnnivad siin romaanis käsikäes ning Samuel Riba, kes kipub lugema oma elu nagu kirjandusteost, on jõudnud elurännakul sellesse etappi, kus raamatu tagumine kaas on juba sulgumas. Kõik tema senises elus on muutunud või muutumas: oma vana armukest, garanteeritud lohutust pakkuvat ja glamuursele seltskonnaelule seda nii vajalikku tähetolmu riputavat alkoholi, pole Riba puutunud juba sellest ajast, kui kaks aastat varem tõsine terviserike ka haiglavoodisse kupatas; tema naine Celia – kes teda küll truult armastab, kuid on siiski valulikult teadlik meest piinavatest deemonitest, mis temagi meelekindluse proovile panevad – on pöördumas budistlikku usku; tema kirjastusäri – see juba veidi naljakalt lõhnav korjus – on silme alt eemale vaiba alla pühitud, kust see kõigest hoolimata oma endisest eksistentsist mentaalsete aroomipahvakute näol aeg-ajalt märku annab; tema eakad vanemad – kelle selja taga arvab Riba alatasa nägevat oma surnud sugulaste kummitusi, neid uduseid, võõrastavad, kuid vähemalt viisakaid olendeid – on oma eksistentsis tardunud mingisse omalaadsesse halli ja tolmusesse poolunne, mis balansseerib elavate ja surnute riigi vahepeal: kõik see loob siin säärase üleloomuliku aura, mis surma ja kadu intiimselt puudutavatele teostele tihtipeale oma pitseri vajutavad. Ja see vihm, see lakkamatult ja armutult vastu klaasi ja ihu pekslev vihm, mis looritab oma kõikjaloleva kohalolekuga nii reaalse maailma kui selle, mida Riba mõteteis lahti hargneb, ning värvib tausta ühtlaselt halliks nii Barcelonas, kust Riba matuserongkäik mõtteliselt alguse saab, kui ka Dublinis, selles Joyce’ile ja Beckettile kuuluvas unenäolises linnas, seal ainsas kohas maamunal, kus Riba arvates on kohane Kirjandus ja koos sellega Gutenbergi ajastu lõplikult viimasele puhkusele saata.

Teekonda silmitsevad eemalt peale Iiri suurkujude ka muud varjud, nii reaalsed kui ka Vila-Matase sulest sündinud kirjanikud, keda Ribal on olnud au tunda ja väljagi anda, kuid see üks, see toorest andest pulbitsev geenius, see elustav elektrilöök Kirjanduse (ja Riba kirjastusäri) kuhtuvasse südamesse on Riba poolt leidmata, kui teda üldse kunagi olemas oligi. Ehk on ta see Barcelonas aeg-ajalt ootamatult välja ilmuv elektrisinise India stiilis jakiga võõras või too salapärane Mackintoshi vihmamantlis vibalik tüüp Dublini udustel tänavatel? Mine võta kinni. Selles Vila-Matase loodud maailma kirjanduslike viidete, tsitaatide, allhoovuste, vihjete, vandeseltslaslike silmapilgutuste ja salajaste käepigistuste pesumasinatrumlis on kõik võimalik. Nagu raamat lõpulausegi ütleb: „Alati ilmub kuskilt keegi, keda ei oska oodatagi.“ Ja see, vaatamata teost toonivale hallile ja lohutamatule maailmalõpuatmosfäärile, annab siiski lootust, et surm ja sünd käivad lahutamatult käsikäes. Lootust, et Kirjanduse reinkarnatsioon toob kadunukese meile ringiga tagasi, olgugi et mõnel teisel kujul ja mõnes teises kehastuses, mida budistist Celia ehk paremini selgitada oskaks. Lootust, mis võib küll olla lollide lohutus, kuid on ka tihtipeale kõik, mis meil on.

Elmer Kohandi on Tartu Ülikooli hispaania filoloogia magistrant.

Lumi tuiskab, mina laulan. Tõlkija mõtteid Liivi teekonnast Hispaaniasse.

Sildid

eesti kirjandus, Jüri Talvet, Juhan Liiv, Juri Lotman, luuletõlge

Ángela Artero on õpetaja ja tõlkija. Ta on töötanud hispaania keele õppejõuna Kiievi ja Tartu ülikoolides, praegu elab Lõuna-Hispaaanias Almerías ja tegeleb lisaks õpetamisele ka kultuuriürituste korraldamisega. Allpool räägib ta meile oma viimasest tõlkest ühistöös Albert Lázaro-Tinauti ja Jüri Talvetiga – tegemist on esmakordselt hispaania keeles ilmunud Juhan Liivi luuletuste antoloogiaga, mille avaldas Madriidi kirjastus Xorki. Ángela võtab kokku oma nägemuse Eestist enne Liivi tõlkimist ja sellest, kuidas tõlketöö on muutnud tema arusaamist Eesti kultuurist.

Kõik algas ühest küsimusest ja lõpeb plahvatusega Lotmani mõistes … järgnevalt jutustan täpsemalt selle loo …

Piir …

Kui ma pärast mitut aastat Tartu ülikooli hispaania keele õppejõuna Eestist tagasi tulin, naasesin kummalise tundega, ühelt poolt uhkusega tehtud töö üle. Jah, ma aitasin kaasa sellele, et õpitaks minu keelt, minu kultuuri, see oli minu missioon, aga teisalt – mida õppisin mina Eesti kultuuri ja keele kohta? Hästi, mul oli parim õpetaja, Piret Toomet – ma pole kunagi näinud kedagi, kes õpetaks oma keelt nii suure ande ja armastusega. Oli kahju, et ma enda kursuste ja loengutega hõivatult õppimisele vähe aega pühendasin. Alles hiljem, tagasi Hispaanias olles, jätkasin rahulikumalt eesti keele õpinguid. Siin on katkend, milles kirjeldan tunnet, mis valdas mind vahetult enne Tartust lahkumist:

… tunne, mis minusse sellelt maalt lahkudes jäi, oli nukrus läbi elamata jäänu pärast, loori pärast, millisse ma end, veel pimedana, mässisin, seda maad sügavuti tunnetamata. Lahkusin tundega, et ei ole oma kogemust täielikult ära kasutanud. Mäletan, et ühel viimastest Tartu-päevadest istusin pingil ülikooli raamatukogu esisel platsil, Jüri Lotmani monumendi vastas ja see rägastik, see puserdunud struktuur sarnanes paljuski sellele, mida ma tol hetkel tundsin. Seal ma ootan ja miski ei kõnele minuga, või õigemini kõik ütleb mulle: “mälu, intellekt, meeled, teadvus ja alateadvus”, millesse ma ei ole sisenenud, olin seal päevi ja päevi ja ma ei astunudki dialoogi, ma ei liginenud sammugi piirile, siis hakkan aimama tühjust, kiilaspäist Fortunat, sasipundart, loori, ma tunnen tõmmet selle vastu, mis libiseb mul käest, mida ma ei mõista, selle vastu, mis on jäänud lahendamata – võib-olla üks mõistatus, üks saladus: sügav arusaam eesti keelest ja kultuurist.

Kuidas tekib mõte ..

2011. aastal pidin Eestisse tagasi sõitma, et lõpetada oma magistritöö sealse keeleõppe kohta. Tänu sellele ootamatule reisile õnnestus mul esiteks tõlkida Liivi ja teiseks mõtiskleda oma kogemuse üle hispaania keele õpetajana Eestis – mõlemad on aidanud mul seda maad ja rahvast paremini mõista. Ületasin semiootilise piiri, mingil moel õnnestus mul siseneda, ületada sild teise kultuurini. Ja seda kõike tänu Liivile. Mäletan, et üks soovitus, mille üliõpilased (uurimistöö käigus) mulle tulevaste hispaania keele õpetajate jaoks Eestis andsid, oli, et nad loeksid Juhan Liivi, ja see on tõsi – minule ei piisanud vaid kolmest seal elatud aastast, pidin mõne aja möödudes uuesti tagasi tulema, et oma kogemuse üle järele mõelda ja seda analüüsida, ning eelkõige pidin osalema ühises Liivi tõlkimises, tundmaks, et mõistan paremini, et tunnen pisut rohkem seda imelist ja omapärast eesti keelt ja kultuuri. Ja niisugune see kunst on – mõnikord on ta kõige lühem tee, et jõuda ühe rahva olemuseni, tema hingeni.

Küsimus

Mõte tekkis puhtjuhuslikult, Jüri kinkis mulle ingliskeelse Liivi raamatu ja mina küsisin, kas ta luulet hispaania keelde on tõlgitud, ja nii sai kõik alguse. Luuletused „Mets kohas“, „Ta lendab mesipuu poole“, „Talvine tihane“ ja „Üks suu“ (El bosque susurraba, Vuela hacia la colmena, Un paro invernal, Una boca), mis sellesse antoloogiasse kuuluvad, oli juba varem tõlkinud Albert Lázaro-Tinaut, kes Jüri Talveti ja teiste eesti autorite vahendajana on väga kogenud tõlkija ning eesti ja teiste idapoolsete kirjanduste asjatundja. Tema toimetas ka kogu tõlget ning nii Jüri kui Alberti arvamused ja soovitused luuletuste tõlkimisel on olnud hindamatu väärtusega. Kujuteldagu vaid, kui keerukas oli meie kaugkoostöö Tartu, Barcelona ja Almería vahel, kolm aastat kulus mõtte tekkimisest raamatu valmimiseni ja see poleks olnud võimalik Jüri Talveti lõputu kannatlikkuseta, tema ulatuslike teadmisteta Juhan Liivi loomingust ja tema usalduseta meie vastu.

Tõlkeprotsess

Meie eesmärk luuletusi tõlkides oli jääda võimalikult truuks eestikeelse originaali struktuurile ja musikaalsusele, vabastades hispaania keelt artiklitest ja prepositsioonidest, kasutades lühemaid sõnu, nagu oleks tegemist haikudega. Püüdsime alati kui võimalik hoida alles rütmi, säilitada igas värsireas sama palju silpe kui originaalis, et ei kaoks see prosoodia, mille Liiv saavutas paaris ja paaritute värsside vaheldumisega, luues Lorca värssidele sarnase lüürika, oma muusika. Ma usun, et see eesmärk on saavutatud luuletustes nagu „Lauliku talveüksildus“ ja „Järve kaldal, nõmme all“ (La soledad invernal del poeta; Al lago, por el bosque). Kuigi riim ei olnud esmatähtis, õnnestus luuletustes siiski säilitada mõned alliteratsioonid ja häälikukordused. Paradoksaalsel moel oli kõige keerulisem tõlkida kõige lühemaid luuletusi, neid, milles avaldub Liivi huumorimeel või peen iroonia, näiteks „killud“ või luuletus „Aeg“ (Tiempo).

Mida ma õppisin

Björk ütleb intervjuus Arvo Pärdiga heliloojale, et selle muusika annab kuulajale ruumi ja et kuulaja võib koguni elama minna sellesse paika, mis on Pärdi sõnul „puhta ekstaasi jumalik seisund“ ja kus on kuulda kahte häält: üks keeruline ja subjektiivne – pattude hääl – ning teine lihtne ja selge – lunastuse oma. Liivi luuletused annavad samuti lugejale õhku, Liivi dialoogides loodusjõududega sulanduvad lugejad täielikus ühtekuuluvuses metsaga, linnuga, kevadega … see lähedane suhe loodusega, mis on eestlastele nii iseloomulik, on Liivi luules jõuliselt tuntav, see on – kui järgida võrdlust Pärdi muusikaga – lihtne ja selge, objektiivne hääl, lunastav hääl. Samal ajal luuletused, mis räägivad isamaast, on keeruline, subjektiivne hääl, patud, armastus oma maa vastu, aga ka valu, kriitika, iroonia.

Liivi tõlkimine on mulle andnud sügavama teadmise mitte ainult selle Eestiks nimetatud maa elanike keelest, vaid ka nende muusikast, lüürikast, tundlikkusest. Liiv on sild, ta lähendas mind piirile, selle kultuuri tundmisele. Ma ei jõua kunagi Jüri piisavalt tänada usalduse eest Alberti ja minu vastu, et need Juhan Liivi luuletused saaksin rajada endale tee (nagu ütles Borges, kui ta Whitmani tõlkis) hispaania keeles.

Plahvatus

Ja kogu selle protsessi lõpp, selle tulem on raamat. Kõik algas küsimusest ja lõppeb plahvatusega, mõistes plahvatuse all Lotmani järgi kahe kultuuri kokkupõrget. Nüüd on nende uude keskkonda sukeldunud värsside saatus ennustamatu, ettenägematu, raamat muutub mõtlevaks mehhanismiks, mis liigub omapäi uues semiosfääris, hispaania kultuuris, lootuses, et lugejad annavad tekstile lugemisega jätkuvalt elu, luues uusi tähendusi, avardades kunsti kui elusa organismi dünaamikat.

Lõpetuseks kaks tõlkenäidet hispaaniakeelsest Juhan Liivist.

La soledad invernal del poeta („Lauliku talveüksildus“)

La nieve cae, mi voz canta,

Un aire triste canto,

la nieve gira en el viento,

las penas en mi pecho.

 

La nieve cae, mi voz canta,

un aire triste canto,

crece la nieve en el jardín,

dentro de mí el dolor.

 

La nieve cae, mi voz canta,

un aire triste canto,

canto hasta ser enterrado,

bajo la nieve quedo.

 

Música („Muusika“)

En algún lugar del mundo escondida,
la armonía primera existe.
Está en la furia del infinito,
en las órbitas lejanas,
en la soberbia del sol,
en las flores, en los bosques,
en la canción de cuna
o en el sollozo.
En algún lugar se ha de encontrar
la inmortalidad, la armonía primera.
¿Cómo si no se colma
nuestra alma
con su música?