Sildid

, , ,

MAARIAN TIIT

“Salamise sõdurid” on austusavaldus rahvuslikule ajaloolisele mälule. Cercas püüab oma teose vahendusel osutada tähelepanu mälule ja mäletamisele – vajadusele kõnelda kodusõjast ja selle kangelastest mahavaikimise asemel, sest nagu teada, allasurutud valu ja ebaõiglus ei kao iseenesest, vaid tuleb millegagi lunastada. Antud juhul on kirjaniku hääl see, mis äratab ellu (unustatud) kangelase(d) ja selle kaudu taasluuakse mälu.

“Salamise sõdurid” on rikkalikult kihiline ja mitmetahuline teos, mille paljudest teemadest intrigeerivaim on ehk arutlus selle üle, kes ikkagi on kangelane. Teos on üles ehitatud kodusõja lõpupäevil aset leidnud dramaatilisele sündmusele, mille peategelane, falangistliku ideoloogia rajaja ja poeet/kirjanik Rafael Sánchez Mazas pääseb imekombel vabariiklaste korraldatud mahalaskmisest eluga. Intrigeerivaks muudab selle sündmuse asjaolu, et Mazase tagaotsinguil leiab üks lihtsõdur ta asupaiga, kuid mingil seletamatul põhjusel otsustab Mazast mitte välja anda. Teose minategelane (kes sündmusest tõsiselulise jutustuse vormib) on juhtunust lummatud ning püüab leida vastuseid küsimusele, mis ajendas sõdurit sellisel viisil käituma. Kas võis olla tegemist inimliku kaastundega mehe suhtes, kes hirmus ja ahastuses juba oma kurba lõppu ootas? Sellele küsimusele otsest vastust ei tulegi, kuid selge on selles situatsioonis see, kes osutub kangelaseks – seesama lihtne sõdur vabariiklaste poolelt, kes kummaliselt rahulikul ja väärikal moel Mazase saatuse otsustab.
Hilisemas minategelase (Javier Cercase) ja Roberto Bolaño vahelises intervjuus väljendab viimane oma mõtteid kangelastemaatikal. Tšiili kirjanik arvab, et kangelane ei ole see, kes tapab, vaid see, kes ei tapa või laseb ennast tappa (Cercas 2015: 148), vihjates nõnda Salvador Allendele, kes oma elu enese käe läbi lõpetas seoses Augusto Pinocheti sõjaväelise riigipöördega. Lisaks rõhutab Bolaño kangelasliku käitumise instinktiivsust: “Tegelikult ma arvan, et kangelase käitumises on peaaegu alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset – midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku” (Cercas 2015: 149). Siin väljendub huvitav mõte kangelase ja korraliku inimese vastandumisest. Korralik inimene on keegi, kes järgib reegleid, elab elu seaduspäraselt, ei söandaks normist kõrvale kalduda. Kangelasel on aga julgus teistest eristuda, kui situatsioon seda nõuab ja südamehääl on õige. Seetõttu asetub tundmatu (?) sõdur kangelase positsioonile – ta ei tapa, vaid päästab ning kindlasti
eristub ta tugevalt teistest väekaaslastest, kes korralikult kuuletuvad ja käske täidavad, kui ületab tavapärase käitumise piiri ühel instinktiivsel hullus- või inspiratsioonihetkel, kui ta kaastundest, sõgedusest või ükskõiksusest toimib nii nagu ta toimib.
Teisalt on kangelaslikkus suhteliselt mõõdetav omadus – kellele kangelane, kellele reetja, äraandja või desertöör. Vaatepunktide erisus (ühel pool sinised, teisel pool punased) omistab erineva väärtuse ka kangelasele. Siiski, kui üldinimlikkus ja headus saab võitu poliitilistest hoiakutest, saab abistajast kangelane. Mazas jõuab peale kolmepäevast ellujäämiskatsumust metsas lahke pererahvani, kes ei esita liigselt küsimusi, pakub süüa ja kindlat öömaja. Sel perioodil kohtub ta ka kolme noore väejooksikuga, keda hakkab kutsuma metsasõpradeks, sest nende abiga elab ta üle kriitilise ajavahemiku kuni Franco vägede tulekuni. Siin saab otsustavaks muidugi kahtlemine või pettumine poliitilises ideoloogias, mille eest võideldakse – see võimaldab osapoolte lähendamist.

Mazase imeline pääsemine surmast meenutab teataval määral filmis “Das Leben der Anderen” (2006) aset leidnud situatsiooni, kus Stasi agent, kelle tööks on teiste elude jälgimine ja seejärel ebasündsate või kompromiteerivate asitõendite hankimine, et riigile kahjulikud isikud elimineerida. Tema viimaseks projektiks on ühe kirjaniku ja tema elukaaslase jälgimine, kuid protsessi käigus, ning kahtluste süvenedes riigi režiimi õigsuses, tärkab temas inimlikkus ja kaastunne kirjaniku suhtes, kelle elu ta ühel
kriitilisel momendil päästab, riskides iseenda karjääri ja eluga, kuid jäädes anonüümseks. Alles hiljem õnnestub kirjanikul oma päästeingli isik kindlaks teha ja kuigi ta otsustab vältida otsest kontakti kunagise agendiga, kirjutab ta tänutundes tema kangelaslikkusest raamatu. Siin võib näha paralleeli nii mitmeski punktis Mazasele elu kinkinud sõduriga. Esmalt kahtlemine oma poliitilistes vaadetes (Mazase loo puhul võisid sõduril need ka puududa), teiseks julgus ja valmidus tegutseda “õigesti”, kolmandaks soov jääda oma heateo juures anonüümseks ja vähetähtsaks – kangelastele tihtipeale ei lähe nende teod väliselt korda, nendega ei hoobelda. Selliseid narratiive võib ajaloost, kirjandusest, elust leida muidugi lademetes, kuid psühholoogilises mõttes jääb haaravaks küsimus, mis paneb inimest otsustaval hetkel niivõrd irratsionaalselt ja “õigesti” käituma, et temast kellegi jaoks heeros kujundada.

“Salamise sõdurite” kolmandas osas jõuab minategelane otsitava võtmefiguurini, kes asetub viimase pusletükina kogu loo tervikusse. Pidades Mirallest Mazase kangelaseks, sõidab Javier rongiga Dijoni, et Mirallesega juttu vesta ja oma avastusele kinnitust saada. Lugejale üllatuslikult ei tule aga mingit kinnitust ega väite ümberlükkamist. Igaüks võib kogu loole sobiva lõpu mõelda. Lõpuks saab “Salamise sõduritest” apoteoos unustatud kangelastele. Miralles kõneleb oma sõjamälestustest, langenud kaasvõitlejate nimedest, mis kellelegi enam korda ei lähe ega midagi ütle, nende sangarlusest looritatuna kurbusesse: “Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud” (Cercas 2015: 199). Seni, kuni Miralles elab ja nende nimesid iga päev meenutab, elavad nad edasi, klammerduvad elu külge või ehk ei ole tema see, kes neid mäletab, vaid nemad hoiavad temast kinni, et mitte päriselt surnud olla (Cercas 2015: 201).

Miralles vihjab ka Franco diktatuuri lõppedes alanud “vaikivale ajastule”, mille tulemusena tema ja ta rindekaaslased unustusse paisati ning mis on tema sõprade ja kaaslaste surma mõttetuks muutnud. Sest lisaks nimede unustamisele on unustatud ka põhjused, mille eest võideldes sõdurid üldse surid. Surid nõnda, et polnud saanud tunda veel oma naiste ja laste armastust päikesevalgusest küllastunud toas. Jäänud ilma elu ilusamatest hetkedest, surid nad kõik liiga noorelt, jättes Mirallese üksi elavate kirja. Unustus tekitab trotsi ja pettumust ja seetõttu pole Miralles esiti üldsegi nii avatud, et vanadest sõjasündmustest pajatada. Lõpuni välja jääb selgusetuks Mazase päästnud isik.

Kui pöörduda tagasi teose pealkirja juurde, siis viitab see Kreeka ja Pärsia vägede peetud merelahingule Salamise saare juures (480 eKr). Kreeklased, olles suures arvulises vähemuses, suutsid pärslaste vägesid lüüa ning seega nende agressiooni peatada. Seetõttu on Salamise lahingut peetud ka Lääne tsivilisatsiooni hukatusest päästmiseks. Kreeklased on selles kontekstis ilmselged kangelased. Ka Cercas viitab salkkonnale sõduritele, kes viimsel tunnil tsivilisatsiooni päästavad (vihjates tegelikkuses Mirallesele, neljale maurile ja ühele neegrile), kuigi see tsitaat pärineb filosoofia esifalangistidelt José Antonio Primo de Riveralt ja Rafael Sánchez Mazaselt, kes soovides ise kangelased olla, selleks kunagi ei saanud. Kui poeedid on need, kes sõja võidavad, siis Hispaania tegelikkuses kaotab. Kangelased unustatakse, kuid üleminekuajajärgselt tuuakse nad taas esile, selleks et julgelt kõnelda unarusse jäetud teemadest, selleks et esile tuua Mirallese sarnaseid karaktereid ja nende üleelamisi, sest on ju täiesti võimalik, et tema oligi see sõdur, kes 29. jaanuaril 1939 Mazasele elu otsustas kinkida.

Javier Cercas, “Salamise sõdurid”. Toledo kirjastus 2015. Tõlkinud Mari Laan

Maarian Tiit on Tallinna Ülikooli üliõpilane
Kasutatud kirjandus
• Cercas, Javier. Salamise sõdurid. Toledo kirjastus. 2015
• Laan, Mari. Javier Cercas, (tõsieluline) kirjandus ja mäletamine Hispaania moodi.
Keskus. 10/02/2016. Kasutatud 05.03.2017. http://kes-kus.ee/javier-cercastosieluline-kirjandus-ja-maletamine-hispaania-moodi/
• French, Philip. The Lives of Others. The Guardian: Film. 15/04/2007. Kasutatud 05.03.2017. https://www.theguardian.com/film/2007/apr/15/thriller.worldcinema

Advertisements