Kataloonia iseseisvuse küsimus on juba üle aasta Hispaania päevapoliitikas läbiv teema ning seda, kas ja kuidas see laheneb, on targem mitte ennustada. Ning nagu ikka juhtub, ei saa kultuuri ja kultuuripoliitikat „suurest“ poliitikast kuidagi lahus hoida. Katalaanide iseseisvuspüüdluse taustal tasub kõigil korra mõelda, mis teeb ühest rahvast rahva ja eristab seda teistest? Kas see on keel? Kultuur? Eluviis? Riigipiir? Definitsioone on palju ja erinevaid. Kultuuriteoreetik Benedict Anderson on kirjeldanud rahvaid kui ettekujutatud kogukondi. Neid pole olemas, need eksisteerivad ainult meie ettekujutuses ja keelel oli selle idee kujunemises suur roll. Just rahvakeelsete trükiste levik tõi kaasa rahvuse kontseptsiooni leviku. Rahvakeelsus muutis need kõigile kättesaadavaks-loetavaks ning tekkisid suured lugejaskonnad. Kuid see, mis pani need lugejaskonnad end kujutlema virtuaalsete tervikutena, ei olnud keel, vaid narratiiv. Keel oli vahend ja narratiiv oli kogemus, mida need üksteisest kauged lugejaskonnad jagasid. Lähtudes Andersonist, on rahvus illusioon, mille tekkes on suurem roll lool kui keelel, milles see jutustatud on. Mis on seega katalaani kirjandus? Rahvuskirjanduse definitsioonist lähtudes on see kirjutatud katalaani keeles ja mõeldud katalaani lugejatele. Moodsamast kultuuriteooriast lähtudes ei ole aga katalaani keel katalaani kirjanduse defineerimisel esmajärguline. Tunduvalt olulisem kriteerium on, et teos peegeldaks katalaani ühiskonda ja annaks oma panuse natsiooni narratiivi.
Esmapilgul võib tunduda, et katalaani kirjanduse defineerimine on päevakorral vaid õpikute-antoloogiate koostamisel ja raamatukogu riiulite nimetamisel. Tegelikult on see aga väga tähtis ka kultuuripoliitika ja rahastamise seisukohast. Katalaani kirjanduse jaoks on erinevad promoüritused, nagu raamatumessid ja festivalid, suure tähtsusega. Ühes raamatute ja nende autoritega tutvustatakse seal ju ka oma maad ja kultuuri, mis ühe riigita rahva jaoks on vaieldamatult oluline. Seda üllatavam oli kõigi jaoks, et Institut Ramon Llull, katalaani kultuuri instituut, mille eesmärgiks on tutvustada katalaani keelt ja kultuuri maailmas, saatis ühele sellisele üritusele teiste hulgas ka autorid, kes kirjutavad hispaania keeles.
Pariisi raamatusalong on igaaastane üritus, mis jääb Euroopas suuruselt alla vaid Frankfurdi ja Londoni raamatumessidele. 2013. aasta kevadel oli salongi aukülaliseks Barcelona ja sealne kirjandus. Institut Ramon Llulli otsusele saata Barcelonat esindama ka hispaania keeles kirjutavaid Barcelona kirjanikke reageeriti väga erinevalt. Delegatsioon koosnes 24 autorist, kellest 13 kirjutasid katalaani keeles, 7 hispaania keeles ja 4 olid koomiksiautorid. Hispaania meedia võttis selle uudise avasüli vastu ja rääkis kakskeelse kirjandusmudeli suuredust. Katalaanikeelsetes väljaannetes leidus nii tuliseid kriitikuid kui neid, kelle arust Barcelona esindamine multikultuurse ja rahvusvahelisena oli igati asjakohane.
Mis tegi võimalikuks selle, et kutsutute hulgas olid ka hispaania keeles kirjutavad autorid? Paljude kriitikute arvates õppis Institut Ramon Llull skandaalist, mille põhjustas 2007. aasta Frankfurdi raamatumessile saadetud delegatsioon. Katalaani kirjandus oli messi aukülaliseks ja korraldajate meelehärmiks saatis Institut Ramon Llull Frankfurti vaid katalaanikeelsed autorid. Üritus, mis oleks pidanud olema katalaani kirjanduse ja kultuuri suuruse manifest, sai skandaalimaigu juurde ja palju olulist tutvustamistööd jäi tegemata. Teiseks põhjuseks on nähtavasti Pariisi raamatusalongi formaat. Kutsutuks oli Barcelona kirjandus, mis võimaldas mängida Barcelona linna metropoli kuvandiga ning võrrelda ennast kirjanduslinna Pariisiga.
Viimasena võiks välja tuua, et kakskeelne delegatsioon oli Institut Ramon Llulli kaval kultuuripoliitiline samm. Multikultuurne on pop ja mõjub reklaamile hästi. Kakskeelse mudeli edule tuginedes on Institut Ramon Llullil nii mõndagi ette heita Cervantese instituudile. Kui katalaani kirjandus hõlmab sealseid hispaania keeles kirjutavaid autoreid, sest nad panustavad Kataloonia kui terviku kujutamisesse, peaks sama kehtima ka hispaania kirjanduse kohta. Tänapäeva raamatuturul ei saa messide tähtsust alahinnata – just seal sõlmivad kirjastused tähtsaid lepinguid ja loovad uusi kontakte. Sellepärast on katalaani kirjandusele (ja mis seal salata ka kirjastustele) oluline, et kui Cervantese instituut kusagile hispaania kultuuri esindajaid saadab, kaasataks ka katalaani keeles kirjutavaid autoreid. Katalaani, baski ja galeegi keeles kirjutatud teostel on samaväärne roll Hispaania reaalsuse ja mitmetahulisuse portreteerimisel kui hispaaniakeelsetel. Siit ka paradoks, et keegi kunagi ei kritiseeri Cervantese instituuti Hispaania vähemuskeeltes kirjutavate autorite välja jätmise eest, samas kui, nagu eelnevalt märgitud, Institut Ramon Llull sai Frankfurdi raamatulaada aegu kõvasti sugeda.
Pariisi raamatusalong on näide sellest, kuidas Kataloonia töötab kultuuritandril oma uue rahvusvahelise kuvandi kallal. Kakskeelse Barcelona delegatsiooni sõnumiks võib muuhulgas pidada ka seda, et hispaaniakeelne kultuur ei kaoks iseseisvas Kataloonias kuhugi. Hispaaniakeelsete autorite omaksvõtmine oleks lihtsam, sest nende näol oleks tegemist ametliku vähemusega, mitte pealesurutud enamusega. Praegu paiknevad need kirjanikud omalaadses identiteedi vaakumis – katalaanide jaoks on tegemist hispaania kirjanikega ning hispaanlaste jaoks katalaanidega.
Eelkõige võiks siit aga kõrva taha panna üht: muutuvas maailmas on rahvuslikku kuuluvust üha raskem määrata. Kanada kirjanik Antonio D’Alfonso pakub oma teoses „Etnilisuse kaitseks“ välja, et kui indiviidil on soov ühe ühiskonna elus osaleda, sinna kuuluda ja panustada, on igati alust teda sinna kuuluvaks pidada. Rahvuseks võib pidada inimrühma, kes on teinud koos suuri tegusid ja kellel on soov ka tulevikus koos midagi suurt korda saata. Seega, kui üks hispaania keeles kirjutav kirjanik peab ennast katalaaniks ja tema teosed peegeldavad katalaani ühiskonda, ei ole põhjust teda sellest välja arvata. Lähtudes sellest põhimõttest peaksid vähemalt Euroopa rahvad oma kirjanduse piire uuesti kompama ja defineerima. Miks? Sest kirjanduses on jõudu köita üheks narratiiviks sotsiaalsed ja keelelised erinevused, kirjandusel ja kultuuril üldisemalt on jõudu teha midagi, mida integratsioonipoliitika ei suuda.
Mirjam Johannes on Barcelona ülikooli kognitiivse keeleteaduse magistrant. Oma Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös käsitles ta Katalaani kirjanduse kakskeelsust 2013. aasta Pariisi raamatusalongi näitel.