Sildid

,

2816A47572EC877D97AF6354D1E45D26ED62D7B63EFC014747C2A6D7B8286B0E MARIANNE-LIIS KÄÄRID Kataloonia naiskirjaniku Mercè Rodoreda 1962. aastal ilmunud „Teemandi väljak“ on jõuliselt kirjutatud lugu naiivsest kondiitripoe müüjannast, kes keset 1936. aastal puhkenud Hispaania kodusõda üritab keerulistes ühiskondlikes ning isiklikes oludes hakkama saada. Kõik saab alguse ühel peol Teemandi väljakul, kus noor Natàlia tutvub Quimeti nimelise noormehega, kes juba esimesel kohtumisel lubab, et aasta pärast saab neiust tema kuninganna. Järgnebki abielu, ühise kodu loomine ning lapsed, kuid kõik ei ole nii roosiline, kuna tegu on üpris ettearvamatu mehega. Sõja saabudes lahkub Quimet rindele ning naise ülesandeks, trotsides nälga ning vaesust, jääb hoolitseda korteri, kahe lapse ning mitmekümne tuvi eest, kelles mees kunagi rikkust nägi. Rodoreda romaani peetakse üheks mõjukamaks katalaani keeles kirjutatud teoseks, mida on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde (väikekeele puhul on see suur saavutus). Lisaks sellele, et „Teemandi väljak“ sai kriitikutelt väga positiivset tagasisidet, hindas teost väga kõrgelt ka Gabriel García Márquez, nimetades seda kõige kaunimaks romaaniks, mis on pärast kodusõda Hispaanias ilmunud. [1] Eesti keeles ilmus raamat Maria Kalli tõlkes aastal 2014.

Mercè Rodoreda sündis 1908. aastal Barcelonas katalaanimeelses perekonnas, kus tütarlapse suureks mõjutajaks oli emapoolne vanaisa, kellelt päris armastuse katalaani keele (kodus loeti rahvalikku ja isamaalist luulet), teatri ja lillede vastu. Aastal 1928 abiellus Rodoreda oma onuga ning peagi sündis ka naise ainus laps: poeg Jordi. Et põgeneda õnnetust abielust ning sellega kaasnevast rutiinist, hakkas naine kirjutama lühijutte. Esimene romaan „Kas ma olen aus naine“ ilmus aastal 1932 (samal ajal võttis Rodoreda ette ka lahutuse). Laiemalt tuntuks sai naine aga psühholoogilise romaaniga „Aloma“ (1938), mis pälvis ka Joan Crexellsi nimelise kirjandusauhinna. 1939. aastal põgenes Rodoreda (nagu ka paljud teised katalaani intellektuaalid) kodusõja eest Prantsusmaale. Hispaania kodusõda (1936-1939) oli katalaani kultuuri jaoks katastroofi algus: Franco režiim üritas Katalooniat ülejäänud Hispaaniaga ühte liita ning keelt sootuks kaotada, katalaanikeelsed trükised keelati esialgu täielikult ning need said ilmuda vaid eksiilis või põranda all. Alates aastast 1954 elas Rodoreda Šveitsis, Genfis, kus algas tema loominguline kõrgaeg. Just Genfis kirjutas naine „Teemandi väljaku“ (selleks ajaks lubati Hispaanias piiratud hulgal välja anda ka katalaanikeelset kirjandust). Sõja- ja paguluskogemusel on naise loomingus tähtis koht: pagulusperioodi peetakse tema eneseleidmise ajaks. Antud perioodi lõpust pärinevad ka romaanid „Kameeliate tänav“ ja „Aed mere ääres“. Katalooniasse naases Rodoreda 1972. aastal, lõpetas seal romaanid „Purunenud peegel“ ja „Reisid ja lilled“ ning kirjutas viimase eluajal avaldatud romaani „Nii palju sõda“. Viimane romaan „Surm ja kevad“ jäi lõpetamata. Rodoreda suri 1983. aastal Gironas.

„Teemandi väljak“ on peategelase Natàlia sisemonoloog, mis kajastab elu sõjale eelneval ja järgneval ajal Barcelonas. See on otsekui neiu teadvuse vool, kus kõike (nii ümbritsevat kui ka sisemisi tundeid), kirjeldatakse võimalikult lihtsalt ja igapäevaselt. Vaatluse all on Natàlia kujunemislugu kergeusklikust noorest neiust eneseteadlikuks ning iseseisvaks naiseks. Romaani alguses võiks Natàliat eelkõige kirjeldada sõnadega naiivne ja allaheitlik. Kuigi tal on juba peigmees olemas, läheb pikemalt mõtlemata kaasa tundmatu noormehe võrgutamisega ning viimase survel lõpetab ka käimasoleva suhte (kuigi tunneb end seetõttu halvasti). On ilmselge, et Quimet suudab suurema vaevata naiivse neiu oma tahtmist tegema panna. Kindlasti mängib rolli ka fakt, et Natàlial puuduvad vanemlikud eeskujud: neiu ema on surnud ning isaga ta väga läbi ei käi – nii ei saa noor naine kelleltki eriti nõu küsida. Vastasel juhul ta võib-olla ei satuks Quimeti tallaaluseks (viimane peab näiteks kohe alguses neiule loengu meeste ja naiste õigustest, st et meestel on õigus reeglid luua ja naistel õigus neid järgida). Lugedes ei teki muljet suurest armastusest, pigem mängib rolli Natàlia üksildus (väidetavalt ongi Rodoreda teoste peategelased ränkade sisekonfliktidega naised, kelle põhiprobleemiks on justnimelt üksildus) ning Quimeti staatus ühiskonnas: hakkaja mees isikliku äriga, kellel on raha ja tutvusi. Kuigi mees on parajalt armukade ning tujukas, tülisid tuleb ette tihti ja mõttetute asjade pärast, jõuavad noored õige pea pulmadeni ning sünnib ka esimene laps, Antoni. Sel hetkel saab ilmsiks kogu teose kaunis kurbus, mida võrdlemisi harva raamatutest leida võib. Natàlia talub oma kapriisse mehe soove ja tujusid (näiteks lahkub töölt kondiitriärist Quimeti armukadeduse tõttu) ning on vaikselt leppinud tõsiasjaga, et selliseks kogu elu jääbki. Kõik naisesse puutuv on nii nukker: ta kirjeldab oma kurbuse kokku litsumist pisikeseks palliks, mille saaks alla neelata ning takistada nii selle murekuuli naasmist soontesse. Ühel hetkel alustab Quimet tuvila loomisega (kõik saab alguse ühest haavatud tuvist, kelle mees otsustab terveks ravida). Kui tavaliselt on tuvid rahu ja õnne sümbol, siis antud loos toovad nad pigem kaasa tüli ja veel rohkem kurbust, sest õige pea vallutab umbes neljakümnepealine tuvila kogu korteri ning lindude eest hoolitsemine jääb Natàlia niigi väsinud õlgadele.

Poolteist aastat pärast poja sündi lisandub perre ka tütar Rita. Kui varem oli Natàlia pigem abitu ning haavatav, siis nüüd on ta juba tunduvalt vanemaks ja targemaks saanud. Nähes, et mehe puiduäri on raskustes, läheb Natàlia uuesti tööle, sedakorda koduabilisena. Kuna Quimet tegeleb oma asjadega, peab naine sobitama laste eest hoolitsemise ning tööl käimise, mis ei ole sugugi lihtne, ning üha rohkem kurdab ta sisimas väsimuse üle, millest ei saa kellelegi rääkida. Ikka veel täidab ta ainult teiste soove, eelkõige Quimeti omi, jättes enda vajadused tahaplaanile, kuigi vahel harva julgeb ta juba mehele vastu rääkida. On näha Natàlia kujunemist üha iseseisvamaks naiseks, erinevalt sellest noorest neiust, kellel puudus igasugune isiklik arvamus ja soov. Näiteks otsutab ta ühel hetkel, et tuvidega on nüüd kõik ning hakkab salaja lindude pesasid rüüstama, kartmata isegi Quimeti reaktsiooni. Naise kujunemisloo tipp on aga see, kui Quimet otsustab lahkuda rindele ning Natàlia jääb üksi hoolitsema kahe lapse eest. Nullpunkt saabub siis, kui ainsa lahendusena näljast ja viletsusest näeb Natàlia laste ning enda mürgitamist, mis omamoodi oleks tegelikult päris sangarlik tegu, kuna ta ei suuda enam laste piinlemist pealt vaadata. Viimasel hetkel aga naise õnn pöördub ning kõikidele raskustele vaatamata suudab ta päästa nii oma laste kui ka enese tuleviku. Kui enne abiellumist ei elanud Natàlia õieti kellegi jaoks, siis pärast oma mehe ning veel hiljem ainult oma laste jaoks ning naiivsevõitu neiust saab väga tugev naine ja ema.

„Teemandi väljak“ on kaasahaarav lugu ühe noore naise elust enne ning pärast sõda ning muidugi selle ajal. Peategelane Natàlia kirjeldab kõike oma ümber ja sees nii ausalt ja tõetruult kui võimalik ning see vast teebki romaani nii populaarseks. Ta mõistab, et elus on tõuse ja mõõnu, häid ja halbu aegu – nendega tuleb leppida ja keskenduda olulisele, see tähendab kodule ja perekonnale. Kuigi raamat on täis kirjeldusi tema ja lähedaste kodudest, naabruskonna tänavatest, toidupoe riiulitest (Natàlia märkab väga hästi detaile), üldse igapäevasest elust, siis oma tunnetest räägib naine harva. Sellest hoolimata on need lugejatele arusaadavad. Ta ei lasku poliitikasse, vaid räägib lihtsalt ja selgelt loo oma elust ja tegemistest, mida saadab nii märkimisväärne periood Hispaania ajaloos. Itaalia kirjanik Antonio Tabucchi on öelnud, et „Teemandi väljak“ on kõige mõjuvam Hispaania kodusõja koledusi kirjeldav romaan just sellepärast, et kodusõda käib, kuid sellest peaaegu ei räägita. [1] Márquez, G. G. (1983). ¿Sabe usted quién era Mercè Rodoreda?. El País. Kättesaadav: http://elpais.com/diario/1983/05/18/opinion/422056813_850215.html.

Advertisements