Belén Gopegui „Öökomitee“

CONSUELO RUBIO

Belén Gopegui üllatab meid oma viimase teosega – sotsiaalse põnevusromaaniga, milles segunevad krimižanr ja selgelt antikapitalistlik hoiak –, naastes lüürilisema stiili juurde, millega ta paistis silma oma esikromaanis „Kaardiskaala“ (La escala de los mapas, 1993). See poeetiline joon, mille ta tundus alates oma kolmandast romaanist olevat hüljanud, vastandub selliste teoste nagu „Vallutada õhku“ (La conquista del aire, 1997) ja „Tõelus“ (Lo real, 2007) karmima, kahe jalaga maa peal seisva tooniga, mis pühendus inimsuhete kujutamisele selliselt, et nende materiaalne ja dialektiline sisemus spontaanselt nähtavale ilmub. Seljataha on jäänud ka autori paar sissepõiget noortekirjandusse – „Lumivalgekese isa“ (El padre de Blancanieves, 2007) ja „Soov olla punkar“ (Deseo de ser punk, 2009) –, žanri, mille jälgi võib leida ka romaanis „Öökomitee“ (El comité de la noche, 2014), eelkõige Elenka, ühe peategelase elukaaslase õetütre tegelaskujus.

Huvitaval kombel – samamoodi nagu eelmises romaanis, mida ma käesolevas blogis arvustasin, Elvira Navarro teoses „Töötav naine“ – kasutab ka Gopegui kahe jutustaja häält, mis väljendavad kaht selgelt eristuvat ja kummagi peategelase nimega tähistatud osa. Autor mängib väga kavalalt perspektiiviga: samal ajal kui Álex, esimene hääl, avab romaani kaasaegses ärevas Madridis, kõneledes esimeses isikus, ilmub Carla kolmandas isikus – tema tegelaskuju loob salapärane palgaline kirjutaja, kes kohtub Carlaga kommunikatsioonibüroos ülitäpselt mõõdetud kohtumistel, et anda seejärel kirjalikult aru oma kliendi seikluslikest rännakutest. Ilma kahtluseta on taolise narratiivse triki kasutamine teose üks suuremaid õnnestumisi, kuna lisab loole psühholoogilist sügavust ning on samal ajal eksperimenteerimist nautijate jaoks kirjanduslikuks piruetiks.

Üritamata siinkohal teose sündmustikku ette rääkida, piisab märkimisest, et Álex on töötu arst, kes elab tütrega Hispaania pealinna heidutavades oludes. Tundes häbi väljavaate ees naasta vanematekoju, hakkab ta läbi käima sotsiaalse õigluse eest võitleva aktivistide hämara rühmitusega, kes pakub naisele võimalust anda oma elule mõte, kaasates ta üleeuroopalisse plaani, mis üritab peatada inimvere ning hemoderivaatidega kaubitsemise õitsengut. Carla on aga hispaanlannast laboriassistent, kes satub Bratislavasse, asub tööle hemo- ja plasmaderivaatidega tegelevas ravimifirmas ning leiab end segatuna vandenõusse, liberaliseerimaks inimplasmakaubandust Slovakkias. Päeval, mil naise ülemus Gustav hakkab teda šantažeerima, kasutades ära mõjuvõimu, mis tal on Michali (Carla armastatu) õetütre Elenka kiiremaks opereerimiseks, saab alguse loo psühholoogiline intriig, mille käigus ilmub välja Álex, küberõigusnõudjate rühmituse poolt vana Ida-Euroopa südamesse saadetud ingel, kes mässib Carla eetiliste ning eksistentsiaalsete kõhkluste võrku, mis on omased parimale kriminaalpõnevikule. Seda kõike tänapäevaste üleeuroopaliste suhete taustal, kui külma sõja lõpust on möödunud küll palju aastaid, ent see mõjutab sellegipoolest jutustuse maastikku ja paatost.

Gopegui on taas ilma kahtlusteta kirjutanud ühiskonnakriitilise romaani, täis moraalseid mõtisklusi, jäädes nii truuks endale ning valmistamata pettumust oma järgijatele. Häirivaks on, nagu tema puhul tavaline, kalduvus ühekülgsusele, demagoogiline sõnavaling või fanaatiline jutlus, mida kindlasti oleks võinud näha rõhutatuna selles viimases töös tänu ärevale sotsiaalmajanduslikule olukorrale, millest romaan ainest on saanud, nördinute liikumisele ja kokku tulnud rahvaliikumiste ning poliitilise spektri vasakpoolses äärmuses olevale kriisile lahendust otsivate valikute rohkusele.

Tõlkinud Marianne-Liis Käärid

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Raamatututvustus: Enrique Vila-Matase „Pariisile ei tule iial lõppu“

Sildid

Enrique Vila-Matas, Hispaania kirjandus, Pariis

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Enrique Vila-Matase, 1948. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjaniku autobiograafiline teos „Pariisile ei tule iial lõppu“ (París no se acaba nunca) ilmus juba aastal 2003, eesti keeles on raamat kättesaadav aga möödunud aasta lõpust (2014) ning seda Kai Aareleiu tõlkes. Tegu on ühe tuntuma, auhinnatuma ning tõlgituma (teosed ilmunud 35 keeles) hispaania kirjanikuga, kelle loomingusse kuuluvad nii romaanid, lühiproosa, esseistika, kriitika, artiklid ajalehtedes kui ka kirjanike elulood. Mehe tuntumate teoste hulgast võib nimetada näiteks järgmised: „Kaasaskantava kirjanduse lühiajalugu“ (Historia abreviada de la literatura portátil, 1985), „Bartleby ja seltskond“ (Bartleby y compañía, 2000), „Montano tõbi“ (Mal de Montano, 2002), „Doktor Pasavento“ (Doctor Pasavento, 2005), „Dublinesk“ (Dublinesca, 2010), „Dylani vaim“ (El aire de Dylan, 2012) ja „Kassel ei mõista loogikat“ (Kassel no invita a la lógica, 2014). Tasub märkida, et romaan „Dublinesk“ ilmus eesti keeles samuti möödunud aasta lõpus Triin Lõbusa tõlkes.

Vaadeldes lähemalt Vila-Matase 2003. aastal ilmunud „Pariisile ei tule iial lõppu“, võib öelda, et tegu on autobiograafilise meenutusega (kuid mitte heietusega) autori noorusajast, täpsemalt aastatest 1974-1976, kui mees elas Pariisis kirjanik Marguerite Durasi katusekambris ning nägi ränka vaeva oma esimese romaani (tegelikkuses teise), „Õpetatud mõrvar“ kirjutamisega, püüdes samal ajal areneda nii algaja kirjaniku kui ka isiksusena. Tegelikult segunevad teoses minevik ja olevik, kuna tegu on meenutusega: loo algul sõidab Vila-Matas naisega kuuks ajaks Pariisi, et teha märkmeid irooniliseks tagasivaateks seal veedetud kahele noorusaastale, et sellest omakorda kõneleda irooniateemalisel sümpoosionil Barcelonas, mis kannaks pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu“. Olgu öeldud, et pealkiri on võetud Ernest Hemingway romaani „Pidu sinus eneses“ viimasest peatükist. Sellest tulenevalt saabki teose läbivateks teemadeks pidada irooniat, Hemingwayd ning eneseotsinguid.

Iroonia on Vila-Matase teoses tõesti üheks läbivaks motiiviks. Nagu juba eespool öeldud, saab raamat alguse sellest, et kirjanik peab esinema irooniateemalisel sümpoosionil, mille jaoks teeb iroonilise tagasivaate noorusaastatele. Aareleid on hispaanlase sõnad tõlkinud nii: „Iroonial, mida mina harrastan, pole mitte mingit pistmist irooniaga, mis võrsub masendusest – noorest peast olin piisavalt tobedas masenduses. Mulle meeldib seda sorti iroonia, mida mina nimetan heatahtlikuks, kaastundlikuks, selline, mida leidub näiteks Cervantese parimates kirjatükkides.“ (lk 8) See mõttetera võtab päris hästi kokku kogu teose õhkkonna: kuigi kirjanik väidab, et erinevalt Hemingwayst, kes oli Pariisis „väga vaene ja väga õnnelik“, oli tema väga vaene ja väga õnnetu, ei ole teos absoluutselt masendav ega kurva alatooniga. Vastupidi, hoolimata kõigest negatiivsest (raha ei ole, naist ei ole, raamatu kirjutamine ei suju, tulevik on ebaselge) suudab mees säilitada lootuse ning vaatab maailma läbi huumoriprisma, visates ikka ja jälle muhelema panevat nalja: näiteks kuidas ta üüris „sümboolse“ summa eest katusekambrit (loe: vältis üüri maksmist), et enne Pariisist lahkumist seista silmitsi rohkem kui neljakümne aasta jooksul kogunenud elektriarvete tasumisega. Kõlama jääb mõte, et enda üle naermine tuleb ainult kasuks, sest elu ei saa liialt tõsiselt võtta.

Hemingway mängib samuti teoses olulist rolli. Tegu on nimelt Vila-Matase lapsepõlveiidoliga, kellest inspireerituna satubki noormees Pariisi, lootuses samasugust kirjanikuelu elada kui tema iidol raamatus „Pidu sinus eneses“. Vaatluse all olevast romaanist käib läbi nii mõnigi Hemingway teos, mida parajalt lühidalt analüüsitakse: „Kass vihma käes“, „Kilimandžaaro lumi“, „Vanamees ja meri“. Kuid Hemingway pole kaugeltki ainus kirjanik, kes mainimist väärib, samuti võib lugeda nii mõndagi huvitavat sellistest kirjanikest nagu Graham Greene, Marguerite Duras, Perec, Joyce, Cortázar, Borges, samuti käivad läbi mitmed viited kinokunstile. Üldse on Vila-Matase teostes väga palju viiteid ajaloosündmustele, tuntud isikutele ja kohtadele, muusikale, filmidele, kirjatükkidele jne. Kindlasti märkaks teistkordsel lugemisel nii mõndagi uut ja põnevat, mis esimesel korral võis kahe silma vahele jääda.

Rääkides aga eneseotsingutest, siis selle sõnaga võiks vast kirjeldada igat autobiograafilist teost. Antud loo puhul otsib Vila-Matas end nii kirjaniku kui ka lihtsalt inimesena. Algaja kirjaniku tee on arusaadavalt keeruline, õnneks tulevad siinkohal mehele appi sõbrad-tuttavad, kes lahkelt nõu jagavad. Teatud mõttes võib raamatu analüüsimiseks appi võtta Marguerite Durasi poolt noorele kirjamehele edastatud nõuanded, mis võiksid romaanide kirjutamisel kasulikud olla, nende hulgas näiteks tegelased, tõepära, kogemus, dialoog, keeleregister. Mingil määral võiks neid pidada alapealkirjadeks, kuna teose käigus üritab noor Vila-Matas märksõnu enda jaoks lahti mõtestada, neist aru saada ning seejärel kirjutamisel kasutada. Tundub, et antud nõuanded tulevad kasuks: loo lõpus saab romaan valmis ning Vila-Matas peab nentima: „Sellele suvele võib tulla lõpp, ja tulebki. Maailm võib langeda rusudesse, ja langebki. Kuid minu noorusele, kuid Pariisile ei tule iial lõppu.“ (lk 12)

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on äärmiselt kaasahaarava ning lõbusa autobiograafilise meenutusega ühe hispaania särava kirjaniku noorusaastatest Pariisis, mis kujutab noore mehe eneseotsinguid ja -leidmisi läbi teiste kunstiinimeste ja -teoste. Kuna „Pariisile ei tule iial lõppu“ on täis kõiksugu viiteid, tasub seda kindlasti lugeda kindluse mõttes rohkem kui korra, lõbus ajaviide on garanteeritud. Kasutades Jonathan Beckmani mõtet: „Pariisile ei tule iial lõppu, nii kirjutas Hemingway. Kahjuks „Pariisile ei tule iial lõppu“ on kõigest 200 lehekülge pikk. Ma jäin rahule, kuid samas lootma, et see kaasahaarav jutuvestja oleks lõpmatult jätkanud.“[1]

Katkendit raamatust saab lugeda siit: http://kultuur.err.ee/v/kultuurileht/loomingu_raamatukogu/8a98741f-0c63-4e19-9521-bf431f8731f0

Marianne-Liis Käärid on TÜ hispaania filoloogia magistrant.

[1] Beckman, J. (2014). Duras’s Lodger. Literary Review. Kättesaadav: http://www.enriquevilamatas.com/pdf/ParisLiteraryReview2014.pdf