CONSUELO RUBIO
Belén Gopegui üllatab meid oma viimase teosega – sotsiaalse põnevusromaaniga, milles segunevad krimižanr ja selgelt antikapitalistlik hoiak –, naastes lüürilisema stiili juurde, millega ta paistis silma oma esikromaanis „Kaardiskaala“ (La escala de los mapas, 1993). See poeetiline joon, mille ta tundus alates oma kolmandast romaanist olevat hüljanud, vastandub selliste teoste nagu „Vallutada õhku“ (La conquista del aire, 1997) ja „Tõelus“ (Lo real, 2007) karmima, kahe jalaga maa peal seisva tooniga, mis pühendus inimsuhete kujutamisele selliselt, et nende materiaalne ja dialektiline sisemus spontaanselt nähtavale ilmub. Seljataha on jäänud ka autori paar sissepõiget noortekirjandusse – „Lumivalgekese isa“ (El padre de Blancanieves, 2007) ja „Soov olla punkar“ (Deseo de ser punk, 2009) –, žanri, mille jälgi võib leida ka romaanis „Öökomitee“ (El comité de la noche, 2014), eelkõige Elenka, ühe peategelase elukaaslase õetütre tegelaskujus.
Huvitaval kombel – samamoodi nagu eelmises romaanis, mida ma käesolevas blogis arvustasin, Elvira Navarro teoses „Töötav naine“ – kasutab ka Gopegui kahe jutustaja häält, mis väljendavad kaht selgelt eristuvat ja kummagi peategelase nimega tähistatud osa. Autor mängib väga kavalalt perspektiiviga: samal ajal kui Álex, esimene hääl, avab romaani kaasaegses ärevas Madridis, kõneledes esimeses isikus, ilmub Carla kolmandas isikus – tema tegelaskuju loob salapärane palgaline kirjutaja, kes kohtub Carlaga kommunikatsioonibüroos ülitäpselt mõõdetud kohtumistel, et anda seejärel kirjalikult aru oma kliendi seikluslikest rännakutest. Ilma kahtluseta on taolise narratiivse triki kasutamine teose üks suuremaid õnnestumisi, kuna lisab loole psühholoogilist sügavust ning on samal ajal eksperimenteerimist nautijate jaoks kirjanduslikuks piruetiks.
Üritamata siinkohal teose sündmustikku ette rääkida, piisab märkimisest, et Álex on töötu arst, kes elab tütrega Hispaania pealinna heidutavades oludes. Tundes häbi väljavaate ees naasta vanematekoju, hakkab ta läbi käima sotsiaalse õigluse eest võitleva aktivistide hämara rühmitusega, kes pakub naisele võimalust anda oma elule mõte, kaasates ta üleeuroopalisse plaani, mis üritab peatada inimvere ning hemoderivaatidega kaubitsemise õitsengut. Carla on aga hispaanlannast laboriassistent, kes satub Bratislavasse, asub tööle hemo- ja plasmaderivaatidega tegelevas ravimifirmas ning leiab end segatuna vandenõusse, liberaliseerimaks inimplasmakaubandust Slovakkias. Päeval, mil naise ülemus Gustav hakkab teda šantažeerima, kasutades ära mõjuvõimu, mis tal on Michali (Carla armastatu) õetütre Elenka kiiremaks opereerimiseks, saab alguse loo psühholoogiline intriig, mille käigus ilmub välja Álex, küberõigusnõudjate rühmituse poolt vana Ida-Euroopa südamesse saadetud ingel, kes mässib Carla eetiliste ning eksistentsiaalsete kõhkluste võrku, mis on omased parimale kriminaalpõnevikule. Seda kõike tänapäevaste üleeuroopaliste suhete taustal, kui külma sõja lõpust on möödunud küll palju aastaid, ent see mõjutab sellegipoolest jutustuse maastikku ja paatost.
Gopegui on taas ilma kahtlusteta kirjutanud ühiskonnakriitilise romaani, täis moraalseid mõtisklusi, jäädes nii truuks endale ning valmistamata pettumust oma järgijatele. Häirivaks on, nagu tema puhul tavaline, kalduvus ühekülgsusele, demagoogiline sõnavaling või fanaatiline jutlus, mida kindlasti oleks võinud näha rõhutatuna selles viimases töös tänu ärevale sotsiaalmajanduslikule olukorrale, millest romaan ainest on saanud, nördinute liikumisele ja kokku tulnud rahvaliikumiste ning poliitilise spektri vasakpoolses äärmuses olevale kriisile lahendust otsivate valikute rohkusele.
Tõlkinud Marianne-Liis Käärid
Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.