Dub-S

ELMER KOHANDI

Oma elutööga lõpusirgele jõudnud kirjastaja, endine alkoholi-, nüüdne internetisõltlane Samuel Riba on mures. Mures Suure Kirjanduse allakäigu ja peatse unustusse hääbumise pärast. Ilukirjanduslik düsgraafia, see hävitamatu temaatiline ja stilistiline lapsemeelne dementsus, mis raamatuturgudel enesekindlalt laiutab ja oma rasvaseid huuli limpsib, on toonud Ribale veendumuse, et Kirjandus on surnud, ja mida sa kadunukesega ikka muud teed, kui matad ta maha. Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ on romaan teekonnast Kirjanduse matustele, valitud seltskonnast hoolimata üksildasest ja pikast rännakust Dublinisse ja mööda Dublinit. Mööda linna, pungil kirjanduse kõrgaega meenutavaid varje ja kummitusi, kelle väljailmumine on Ribale eriliselt märgilise tähendusega, kuivõrd matus on ajastatud Bloomsdayle, iga-aastaselt 16. juunil Joyce’i „Odüsseuse“ omaaegset ilmumist tähistavale sündmusele.

Ajastulõpp ja maailmalõpp kõnnivad siin romaanis käsikäes ning Samuel Riba, kes kipub lugema oma elu nagu kirjandusteost, on jõudnud elurännakul sellesse etappi, kus raamatu tagumine kaas on juba sulgumas. Kõik tema senises elus on muutunud või muutumas: oma vana armukest, garanteeritud lohutust pakkuvat ja glamuursele seltskonnaelule seda nii vajalikku tähetolmu riputavat alkoholi, pole Riba puutunud juba sellest ajast, kui kaks aastat varem tõsine terviserike ka haiglavoodisse kupatas; tema naine Celia – kes teda küll truult armastab, kuid on siiski valulikult teadlik meest piinavatest deemonitest, mis temagi meelekindluse proovile panevad – on pöördumas budistlikku usku; tema kirjastusäri – see juba veidi naljakalt lõhnav korjus – on silme alt eemale vaiba alla pühitud, kust see kõigest hoolimata oma endisest eksistentsist mentaalsete aroomipahvakute näol aeg-ajalt märku annab; tema eakad vanemad – kelle selja taga arvab Riba alatasa nägevat oma surnud sugulaste kummitusi, neid uduseid, võõrastavad, kuid vähemalt viisakaid olendeid – on oma eksistentsis tardunud mingisse omalaadsesse halli ja tolmusesse poolunne, mis balansseerib elavate ja surnute riigi vahepeal: kõik see loob siin säärase üleloomuliku aura, mis surma ja kadu intiimselt puudutavatele teostele tihtipeale oma pitseri vajutavad. Ja see vihm, see lakkamatult ja armutult vastu klaasi ja ihu pekslev vihm, mis looritab oma kõikjaloleva kohalolekuga nii reaalse maailma kui selle, mida Riba mõteteis lahti hargneb, ning värvib tausta ühtlaselt halliks nii Barcelonas, kust Riba matuserongkäik mõtteliselt alguse saab, kui ka Dublinis, selles Joyce’ile ja Beckettile kuuluvas unenäolises linnas, seal ainsas kohas maamunal, kus Riba arvates on kohane Kirjandus ja koos sellega Gutenbergi ajastu lõplikult viimasele puhkusele saata.

Teekonda silmitsevad eemalt peale Iiri suurkujude ka muud varjud, nii reaalsed kui ka Vila-Matase sulest sündinud kirjanikud, keda Ribal on olnud au tunda ja väljagi anda, kuid see üks, see toorest andest pulbitsev geenius, see elustav elektrilöök Kirjanduse (ja Riba kirjastusäri) kuhtuvasse südamesse on Riba poolt leidmata, kui teda üldse kunagi olemas oligi. Ehk on ta see Barcelonas aeg-ajalt ootamatult välja ilmuv elektrisinise India stiilis jakiga võõras või too salapärane Mackintoshi vihmamantlis vibalik tüüp Dublini udustel tänavatel? Mine võta kinni. Selles Vila-Matase loodud maailma kirjanduslike viidete, tsitaatide, allhoovuste, vihjete, vandeseltslaslike silmapilgutuste ja salajaste käepigistuste pesumasinatrumlis on kõik võimalik. Nagu raamat lõpulausegi ütleb: „Alati ilmub kuskilt keegi, keda ei oska oodatagi.“ Ja see, vaatamata teost toonivale hallile ja lohutamatule maailmalõpuatmosfäärile, annab siiski lootust, et surm ja sünd käivad lahutamatult käsikäes. Lootust, et Kirjanduse reinkarnatsioon toob kadunukese meile ringiga tagasi, olgugi et mõnel teisel kujul ja mõnes teises kehastuses, mida budistist Celia ehk paremini selgitada oskaks. Lootust, mis võib küll olla lollide lohutus, kuid on ka tihtipeale kõik, mis meil on.

Elmer Kohandi on Tartu Ülikooli hispaania filoloogia magistrant.

Advertisements