Muinasjutud on meie lapsepõlve muusika

Sildid

Guatemala, lastekirjandus, Nobeli preemia, Rigoberta Menchu

Rigoberta Menchú ja Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist“

ELIS AUNASTE

Kõige magusam kastaniaeg oli kätte jõudnud. Maa oli täis suuri lõbusaid lehelehvikuid, mille all ja vahel peitsidki end need laste igasügisesed rõõmustajad – valgekirjud kastanilapsed, kes end veel okkalise koore all peidavad, pragunenud koore seest välja piiluvad kastanikaksikud ja prisked, juba veerema läinud kastanimunad, kelle suurimaks sooviks on mängida lehe all kükitades peitust, hüpata leituna korvi ja muutuda siis kodus paari oksa abil rammusateks kastanilehmakesteks. Mu laste hea sõber, nooruke tudengist lapsehoidja oli viinud mu noorema tütre selle üksiku kastanipuu juurde, mis paar tänavavahet eemal väikesel rohtukasvanud tänavanurgal lõbusalt laiutas. Vanemal tüdrukul oli aga hinges trots ja kurgus nutt. Ei aidanud muu, kui pidin ta ise teistele järgi viima. Tüdrukud, kummalgi punutud korvike aaretejahiks kindlalt kätte surutud, nägid viimaks puud ja kogu trots ununes hetkega. Küll on kahju, et ma täna ise selles sügise pidulauas osaleda ei saa, mõtlesin väikese kahjutundega ja ruttasin tagasi Suurte Inimeste Maale.

Suurte Inimeste Maalt tagasi jõudes võttis mind kodus vastu terve kastaniloomakeste riik. Mõned olid tõesti muutunud lehmakesteks, tippides ettevaatlikult oma harkis tikkjalgadel. Teised olid otsustanud lendama hakata lillade ja roosade sulgede abil, mis nende ümarikud kehad vaevata pilvedesse kandsid. Kõik teised munakesed aga olid kuhjatud korvidesse, et sealt siis välja hüpata ja kõige ebasobivamal hetkel riukalikult tingimata suure inimese jala alla veereda. Tudengitüdruk aga saatis mulle ühe erilise foto sellest päevast. Keset kastanikogumise ärevat pidulikkust oli mu viieaastane tütar korraga peatunud ja lehtedesse põlvitades käed palveasendisse kokku toonud. Vaikuses kinnisilmi veedetud hetk saabus spontaanselt, kestis mõned viivud ja lõppes iseenesest. „Ma rääkisin kastanijumalatega,“ selgitas laps pärimise peale olukorda. Selle mõnevõrra ootamatu käitumise juuri oskan otsida vaid meie muljeterikkalt India reisilt, maalt, kus tavalise ja maagilise vahel on senimaani habras joon. Lastele sobis värviküllane ja sadu jumalaid täis India, sest, nagu ka lapsepõlv, on see seletamatu ja muinasjutuline. Just nagu Chimel, väikese Mini lapsepõlveküla Guatemalas.

Raamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ autor Rigoberta Menchú ise ongi suureks kasvanud väike Min. Kirjapanduna muutub tema maagiline lapsepõlve Chimel oma inimeste, loomade ja loodusega rahulikult kulgevaks ja paitavaks poeesiaks. Lapse silmade läbi nähtuna seletatakse lahti elu, mis on ühtaegu maine ja müstiline. Mesilase ja mäe hing on seal võrdselt olulised, laps ja täiskasvanu on mõlemad vajalikud ja teevad just seda, mis neile jõukohane ja rõõmu valmistav.

„Ma mäletan täpselt, milline oli meie kodu Chimelis siis, kui ma olin väike tüdruk. See oli puidust koda, millel oli õlgedest katus. Mulle meeldis seinapragude vahelt välja vaadata. Sealt paistsid kätte rohelised maisipõllud, mida tuul õõtsutas nagu jões kümbleva naise kauneid juukseid, pikki ja rohelisi. Veel paistis sealt jänesepuur, kus küülikud krõmpsutasid rohtu nagu professorid, kes, ümmargused prillid ninal, loevad valju häälega raamatut.“ (lk 47)

Kunstnik Eve Mahhovi värvi- ja mustriküllased joonistused annavad lugusid edasi samasuguse maagiast puudutatud lihtsusega – kirjumirjud jõekivid saavad pesu pesevate naiste jalge all hiidkilpkonnadeks, herneväädid aga kasvatavad sama varre otsas korraga kaks kauna – ühes ootamas äratust pisike inimloode, teises hiirelaps, mõlemal väänlemas varre suunas nabaväädi kirivööd. Kas just hernekaunast, aga Chimelis näebki koos iga inimlapsega samal hetkel ilmavalgust üks loom või lind, kelle iga samm siin maa peal kulgeb täpselt samas rütmis inimese omaga, kellega ta seotuks jääb. See loom on naual ja ta on inimesega niivõrd seotud, et isegi aevastab või kukub samal hetkel kui inimene, kellega ta saatus kokku on määratud.

See on erakordse soojusega kirja pandud raamat lapsepõlvest. Soojusega, mida oskab väljendada vaid see, kelle enda lapsepõlvemaa on kadunud sellesse kaugesse aega, milles mälestused segunevad müütidega ja müüdid ärkavad ellu, luues maailma, mis on hoopis tasakaalukam, heatahtlikum ja lihtsam kui see, millesse oma lapsed suigutame, siis kui raamatu taas sulgeme.

Foto: Eva Maria Tartu

Eesti kirjandus hispaania keeles

Sildid

Albert Lázaro-Tinaut, eesti kirjandus, Emil Tode, Jaan Kaplinski, Jüri Talvet, retseptsioon, tõlkimine

MAARJA PAESALU

Tõlkimine paneb aluse kultuurilise „teise” teadvustamisele ja mõistmisele ning aitab kultuuritekste olevikuliseks muuta. Hispaania keeles ilmunud eesti kirjandusteosed loovad dialoogi eesti ja hispaania kultuuri vahel, milles võrreldakse kahe kultuuri erinevusi ja leitakse ühiseid jooni. Hispaania keeles on eraldi väljaannetena ilmunud 22 erinevat eesti kirjandusteost. 13 korral on tõlgitud proosat, 9 korral luulet. Proosatõlgetest 6 on mahukamad täiskasvanutele mõeldud ilukirjandusteosed, ülejäänud 7 on lastekirjandusteosed, neist 5 muinasjutud. Hispaanias on läbi aegade avaldatud 16 erinevat hispaania keelde tõlgitud eesti kirjandusteost. Väljaspool Hispaaniat (Eestis, Venemaal ja Kuubal) on hispaania keelde tõlgitud erinevaid eesti kirjandusteoseid kirjastatud 6 korral.

Eesti kirjanduse hispaania keelde jõudmise eest võlgneme suure tänu Jüri Talvetile – eesti luuletajale, kirjandusteadlasele, tõlkijale ja siinsele hispanistika arendajale. Hispaanlastest on meie kirjanduse tõlkimise edendamisel suure töö ära teinud kirjastaja, tõlkija, esseist, õppejõud ja Ida-Euroopa kultuuride (eriti soomeugri ja balti kultuuride) huviline Albert Lázaro-Tinaut. Meie kirjanduse hispaania keelde tõlkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital, alguses otsetoetustega ja hiljem stipendiumiga Traducta.

Esimene hispaania keelde tõlgitud eesti proosateos ilmus Kuubal La Habanas aastal 1895. Tegu oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutuga „Vägev vähk ja täitmatu naine”, mis ilmus Kuuba kuulsa rahvuskangelase Jose Martí tõlkes ja jõudis hispaania keelde läbi kahe keele. Arvatavasti tehti muinasjutu tõlge prantsuse keele põhjal 1883. aastal ilmunud Eesti rahvajutukogumiku järgi, mille oli saksa keelest tõlkinud E. L. Labolaye. Teine hispaania keelde tõlgitud proosateos ilmus Barcelonas: see oli Arved Viirlaiu „Ristideta hauad”, mis tõlgiti prantsuse keele kaudu aastal 1966. Pärast aastakümnetepikkust pausi sai tõlketegevus taas hoogu nõukogude aja lõpul, kui väljaspool Hispaaniat kirjastati mõned hispaania keelde tõlgitud lasteraamatud. Moskvas ilmusid vene keelest hispaania keelde tõlgituna Heljo Männi „Koer taskus” (1982) ja Kreutzwaldi muinasjutt „Tark mees taskus” (1987). Barcelona ajakirjas Devenir avaldati 1983. aastal otse hispaania keelde tõlgituna Kreutzwaldi muinasjutt „Kuuvalgel vihtlejad neitsid”. Tallinnas Perioodika kirjastuses anti nõukogude aja lõpul (1990) otse hispaania keelde tõlgituna välja eesti muinasjuttude kogumik „Eesti rahvajutud”. Tolleaegset tõlketegevuse hoogustumist seletab Nõukogude Liidu poliitika tõlkida eri liiduvabariikides elavate rahvaste kultuuritekste teistesse keeltesse ja siis neid tõlkeid liidusiseselt kirjastada.

Hispaanias avaldati järgmised tõlked alles pärast meie taasiseseisvumist. Prantsuse keele kaudu jõudsid Hispaaniasse Jaan Krossi „Keisri hull” (1992) ja „Professor Martensi ärasõit” (1995). Saksa keele kaudu tõlgiti Viivi Luige „Seitsmes rahukevad” (1993). Üheksakümnendate lõpus (1998) tõlgiti hispaania keelde Emil Tode „Piiririik”. See oli esimene täiskasvanutele mõeldud eesti proosateos, mis ilmus Hispaanias ja oli sealjuures tõlgitud otse eesti keelest. Järgmine otse eesti keelest tõlgitud ja täiskasvanutele mõeldud proosateos – Jaan Kaplinski „Seesama jõgi” – kirjastati Hispaanias aastal 2011. Lisaks ilmus Hispaanias 2011. aastal Piret Raua lasteraamat „Härra Linnu lugu”.

Hispaanias on lisaks proosatõlgetele avaldatud ka eesti luulet. Luule on eranditult tõlgitud otse meie keelest hispaania keelde. 1990. aastal ilmus Barcelona ajakirjas El Ciervo pealkirja all „Naishääled idast” koos leedukeelsete luuletustega ka väike valimik Marie Underi ja Betti Alveri tõlkeluulet. 1993. aastal ilmus Granada ajakirjas Carmina Burana valimik eesti tõlkeluulet pealkirjaga „Eesti luule” (Jaan Kaplinski, Ain Kaalep, Betti Alver, Artur Alliksaar jt). Samal aastal avaldati hispaania keelde tõlgitud eesti luulet ajakirjas Angélica pealkirjaga „Neli eesti luuletust”. 1998. aastal ilmus Tarazonas väike brošüür Kaplinski luulet. 2002. aastal ilmus Valencias Jüri Talveti luulekogu „Eesti eleegia ja teisi luuletusi”. 2003. aastal avaldas ajakiri Lateral Kreutzwaldi luuletuse „Priiusele”. 2007. aastal ilmus kultuuriajakirjas Turia valimik Lydia Koidula luulet. 2013. aastal ilmus Hispaanias Tarazonas Jüri Talvetilt luulekogu „Unest, lumest”, mis oli varem hispaania ja paralleelselt inglise keelde tõlgituna ilmunud Rumeenias (2011). Eestis on hispaania keelde tõlgituna kirjastatud Mathura luulekogu „Tuhat unenägu” (2011).

Suurematest keeltest on Hispaania tõlkemaastikku kujundanud prantsuse keel. Kui Hispaania tõlkekirjandusmaastikul prantsuse eeskujudest ei lähtutaks, poleks Hispaanias näiteks osatud märgata Jaan Krossi teoseid. Krossi loomingu vastu tekkis suur huvi mainekal katalaani filmikunstnikul Joaquín Jordál, kes otsustas mõned tema teosed prantsuse keelest hispaania keelde tõlkida. Kaudtõlge on sageli väikeste kirjanduste ainus väljapääs, mis on aga õigustatud vaid siis, kui kaudtõlkija teeb koostööd isikutega, kes lähtekeelt oskavad. Nimetatud tõlked vaataski üle ja võrdles originaaliga Jüri Talvet.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist langes Balti riikidele eriline tähelepanu. Tänu sellele jõudis hispaania keelde ka Emil Tode „Piiririik”, mis oli saanud Balti Assamblee preemia ja oli tõlgitud juba paarikümnesse keelde. Jaan Kaplinski romaan „Seesama jõgi” tõlgiti aga hispaania keelde tänu 2010. a toimunud Helsingi raamatumessile, kus teose vastu huvi äratati. Hispaaniakeelne „Seesama jõgi“ ilmus noores Escalera kirjastuses. Talveti sõnul tulebki eesti kirjanduse hispaania keelde tõlkimisel tihti loota nooremate kirjastuste initsiatiivile. Madridi teine noor kirjastus Yorki andis tänavu välja muinasjutukogumiku „Eesti rahvajutud“ kordustrüki ja valmistub peagi avaldama Liivi luulekogu.

Enne tõlkima asumist on tarvis kaaluda, milline osa meie kirjandusest võiks hispaania lugejaid paeluda. Hispaania keelde tõlgitud eesti proosateosed on enamasti ajaloohõngulised, eestlaste identiteediküsimust käsitlevad romaanid. Kas nad aga äratavad huvi? Albert Lázaro-Tinauti sõnul paistab Eesti hispaanlastele kauge ja sama eksootiline kui India või Usbekistan. Sellist suhtumist on kujundanud eelkõige kunagine Nõukogude Liidu suletud ühiskond, mis hispaanlaste silmis ühtlustas kõik Nõukogude Liidus elavad rahvad üheks halliks massiks. Tänaseni aetakse Balti riike omavahel segi või peetakse neid üheks poliitiliseks tervikuks. Viimastel aastatel on hispaanlaste hulgas kasvanud küll huvi Eesti turismiväärtuste vastu, aga see ei tähenda, et hakataks süvitsi huvituma meie kirjandusest ja kultuurist. Vähestele huvilistele on Hispaanias aidanud eesti kultuuri tutvustada mõned konverentsid ja külalisloengud ülikoolides.

Lisaks tõlketeoste ilmumisele teises keeles on oluline ka see, kas neid teoseid on kajastatud meedias. Suurtes maades kirjutatakse väikekirjanduste tõlgetest mainekas ajakirjanduses harva. Eesti kirjanduse kohta on Hispaanias kirjutatud vaid mõned artiklid. Pärast teose „Keisri hull” ilmumist avaldas ajaleht El País pikema loo Jaan Krossist; kirjutise autor oli Carlos García Gual. 1998. aastal avaldati Hispaania lehtedes „Piiririigi” kohta kaks arvustust: 18. septembril ilmus päevalehes La Vanguardia Robert Saladrigase arvustus „Kodakondsuseta mees Ida-Euroopast“ ja 19. septembril ajalehe El País kultuurilisas Benjamin Prado artikkel „Sama asja teine nägu”. Välismaalastele mõeldud ajakirjas Estonian Literary Magazine ilmus 1999. aastal Albert Lázaro-Tinauti artikkel „Baltimaade kirjandus Hispaanias”. 2004. aastal ilmus katalaani keeles samalt autorilt ka artikkel „Hispaania kirjanduse retseptsioonist Baltimaades ja Baltimaade kirjanduse tõlkimine Hispaanias“.

Tänaseni kõige põhjalikum ülevaateartikkel eesti kirjanduse kohta Hispaanias ilmus 2003. aastal mainekas kirjandusajakirjas Revista de Libros. Artikli pealkiri on „Pekitükk aknal: eesti kirjandus Hispaanias“ ja autor Madridi Complutense Ülikooli professori Ángel García Galiano. Nimetatud artiklis võrdleb Ángel García Galiano Jaan Krossi mitmekihilist stiili Cervantese omaga ja kirjutab, et Krossi teosed „Keisri hull” ja „Professor Martensi ärasõit” on näited ajaloolise isiku eluloo kaudu avalduvast Balti reaalsusest, mida iseloomustavad alatised piiritülid, võõrvõimude kohalolek ja intellektuaalide alandatus suurvõimude ees. „Piiririik“ on Galiano sõnul ülim näide sellest, kuidas taasiseseisvunud Eestis suudetakse edukalt haakuda rahvusvaheliste suundumustega, näidates samal ajal siiski eestlaste ajaloolist mälu ja eestlaslikku võõrandumist. Viivi Luige romaanist rääkides tõmbab Galiano paralleele „Seitsmenda rahukevade” ja Hispaania kodusõja järgsete romaanide vahele ning võrdleb Franco-aega nõukogude temaatikaga. Artikli autor nimetab „Seitsmendat rahukevadet” tõeliselt eestilikuks meisterliku stiiliga teoseks, aga mainib samas, et lugemist raskendab suur hulk kultuurispetsiifilisi elemente. Hispaanias ilmunud eesti luule kohta kirjutab ta, et see on ainulaadne võimalus kuulda aastakümneid allasurutud teistsuguse Euroopa uhket häält.

Eesti tõlkekirjandus jagab Hispaanias sama saatust teiste väikekirjandustega: hoolimata mõnest arvustusest ja harvadest raamatuesitlustest jäädakse kasumit tootvast kirjastamistegevusest paratamatult välja. Seega on iga väikekirjanduse tõlke ilmumine Hispaanias alati suur töövõit. Ainult erakordsel juhul, kui eesti kirjandus läheks rahvusvaheliselt moodi, saaks see ka Hispaanias rohkem kõlapinda. Meie kirjandust loevad praegu Hispaanias aga ainult tõsise kultuurihuviga inimesed. Lugejahuvist annavad tunnistust müüginumbrid ja raamatukogulaenutuste arvud. Näiteks „Piiririiki“ trükiti Hispaanias umbes 5000-6000 eksemplari, millest tänaseks on müüdud ligi pooled; Hispaania raamatukogudest on Emil Tode teost laenutatud 80 korral.

Tõlked eesti keelest hispaania keelde on seni tehtud paljude vahendajate kaasabil, sagedasti teiste keelte kaudu. Parimal juhul on eestlane teinud tõlkealuse, mida on viimistlenud hispaania keelt emakeelena kõnelev inimene. Hea uudis on, et sellest aastast on eesti kirjandusel lõpuks esimene otsetõlkija, estofiil Consuelo Rubio, kelle tõlkes võib loodetavasti peagi oodata Jaan Krossi „Paigallendu“. Eesti kirjanduse tõlkijat peab inspireerima eelkõige tingimusteta kultuurihuvi, sest eesti keel on haruldane ja sellest tõlkimine ei saaks olla püsiv leivatöö. Tõlkija tasu on rahulolu selle üle, et ta on hakkama saanud võimatuna näiva ülesandega – on suutnud keerulises mitte-indoeuroopa keeles kirjapandud teose hispaania keelde vahendada.

Maarja Paesalu töötab vabakutselise giidi ja tõlkijana. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis hispaania keele ja kultuuri eriala ning Tallinna Ülikoolis kirjaliku tõlke magistrantuuri. Magistritöös uuris ta kultuurispetsiifiliste elementide tõlkimist eesti proosa vahendamisel hispaania keelde.