Lambad, kes lendavad, eksivad taevas. Jah, ei ole lammastel taevasse asja, nii nagu pole sedasorti kõrgused ka sipelgate, ämblike, kasside, lehmade ja muude loomade jaoks, kes Brasiilia kirjaniku Daniel Pellizzari lühijuttudes üles astuvad. Loomad ei teeni jumalat, kes neid valvsa pilguga jälgiks ning neile täitmiseks hulgaliselt reegleid seaks. Loomadele ei pane piiranguid ka korraldatud ühiskond. Küll aga tuleb sääraseid ettekirjutisi järgida inimestel, kes suure reeglitekoorma all kookus.
Vaevalt võiks keegi vastu vaielda väitele, et inimese suurim eesmärk elus on olla õnnelik. Ja milles see õnn seisneb? Sigmund Freudi sõnul tunneme õnne siis, kui meis puudub valu ja tusk ning kui kogeme tugevaid mõnusid.[1] Õnne saavutamine pole aga mõistagi nii lihtne, kui mitte öelda, et see on suisa võimatu, kuivõrd meid ähvardavad alati erinevad kannatused. Freudi järgi pärinevad need kolmest peamisest allikast: meie omaenese kehast, välismaailmast ja suhetest teiste inimestega.[2] Mis puutub kahte esimesse, on selge, et õnne ei ole täiel määral võimalik saavutada, kuna meie lagunemisele määratud keha tunneb mõnikord paratamatult valu kui hoiatussignaali ning välismaailma, loodust, ei saa me samuti täielikult kontrollida. Selle eest aga, et teised inimesed meile oma vaba voliga kannatusi ei põhjustaks, seisab ühiskond, mis kehtestab reegleid, kultuur, mille olemegi sel eesmärgil loonud. Ühiskonna ülesanne on reguleerida sotsiaalseid suhteid, moodustades selleks enamuse, mis on tugevam kui üksikisik ja mis üksikisiku vastu kokku hoiab.[3] Ei tohi aga unustada, et kultuur, mis meid teiste tekitatavate kannatuste eest kaitseb, röövib vabaduse ka meilt endilt, kuna ka meil tuleb järgida reegleid, neile kuulekalt alluda. See aga nõuab Freudi järgi üksjagu pingutust, kuivõrd inimest piitsutavad teatud loomuomased tungid, mis on ühiskonnas vastuvõetamatud: „Inimene ei ole õrn, armastust vajav olend, /…/ oma loomusunniliste annete hulka võib ta arvata ka kenakese hulga agressioonikalduvust. Selle tulemusena ei ole ligimene tema jaoks mitte ainult võimalik abiline ja seksuaalobjekt, vaid ka kiusatus rahuldada tema peal oma agressiivsust, /…/ teda omatahtsi seksuaalselt tarvitada, omastada tema vara, teda alandada, talle haiget teha, teda piinata ja tappa.”[4] Ühiskonnas tuleb inimesel oma agressiivsed ja seksuaalsed tungid alla suruda ning saamata kogeda õnneks vajalikke tugevaid mõnusid, on inimene rahulolematu, õnnetu. Nii saab inimese enda loodud kultuur, mis peaks tagama tema heaolu ning kaitsma kannatuste eest, ise tema kannatuste põhjustajaks.
Pellizzari tegelased tõstavad säärase ühiskonna vastu mässu, ütlevad sellest lahti ja pöörduvad oma õnneotsingutel tagasi primitiivsesse ellu. Teatavasti hoiab Brasiilias inimeste kõlblusel teravalt silma peal kristlik Jumal, mistõttu pööravad nad ühiskonda hüljates selja ka Jumalale. Neid valdavad perverssed seksuaalsed ihad, mida rahuldavad naudinguga. Nad eiravad keelde, mis surub alla nende loomupärase instinkti, tappes ja olles vägivaldsed. „Armastusloos number 17” ostab peategelane tänavalt endale imiku. Ta läheb lapsega koju, peseb ta puhtaks, lööb lihahaamriga lapse surnuks, eemaldab sisikonna ning teeb temast prae. „Lammaste lennus” kirjeldab minategelane südamerahuga, kuidas ta peksis vaeseomaks oma isa. Selleks et pääseda vastutusest, seaduslikust karistusest, otsustas ta mängida nõdrameelset, mispeale pandi ta hullumajja. Hull ei ole aga teoses mitte ainult tema, vaid ka paljud teised tegelased. Nõdrameelne on Carolina vanaema „Diotimas”, kes usub, et peagi sünnitab ta Jumalale uue poja, hull on surnuga õrnutsev mees ja eks ole hull seesama tegelanegi, kes lapsest prae teeb. Nad on hullud, kuna nende käitumine läheb vastuollu ühiskonnanormidega. Nad on hullud, kuna alluvad instinktidele, mida Jumala moraalinõuded keelavad. Ühiskonna ja Jumala silmis on nad elajad, ongi otsekui loomad, vahest päris sarnased nendesamuste lammaste, sipelgate, ämblike, kasside, lehmade ja teiste loomadega, kelle instinkte Jumala silm ei valva ja ühiskond ei piira.
Need hullude teod, mis ei vasta ühiskonna kõlblusnormidele, on „normaalsetele” kultuuriinimestele sageli mõistetamatud, absurdsed. Kõik, mis Pellizzari novellikogus tegelastega sünnib, ongi teatud mõttes arusaamatu ja mõistusvastane. On absurdne see, kuidas teose viimases loos peategelane iseennast ära sööb, ja on absurdne seegi, kuidas jutus nimega „Raskusjõud” Laura akna taga äkitselt kasse, lehmasid ja vanamutte taevast alla hakkab sadama. Kuid just selline on Pellizzari hullude ja nõdrameelsete jaoks ühiskond, kus nad elavad, kultuur, mis teeb inimesed õnnelikuks, muutes nad õnnetuks.
„Lambad ei lenda, sest nad eksivad taevas,” kõlab raamatu viimane lause. Kas peaksime lammastest õppust võtma? Lammastel ei ole taevasse asja, nii nagu teistelgi loomadel mitte. Kas peaksime võtma neist eeskuju, nagu Pellizzari loomastunud hullud, naasma primitiivsesse ellu, kus tungidel pole piiranguid? Säärane vabadus meeldib meile aga vast täpselt nii kaua, kuni kellegi teise ohjamatu vabadus saab meile saatuslikuks. Ärgem unustagem siiski, et ühiskond tagab oma reeglitega ka meie kaitse, kultuuriinimene on vahetanud osa oma õnnest kindlustunde vastu. Lambad eksivad taevas, ühiskonnas, seda küll, aga inimesed? Kas inimesed eksivad ühiskonnas, eksivad ühiskonnaga? Jätkem selle otsuse lugeja langetada. Õnn kaasa!
[1] Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Vagabund, Tallinn 2000, lk 20.
[2] Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Vagabund, Tallinn 2000, lk 20–21.
[3] Sigmund Freud, Ahistus kutluuris. Vagabund, Tallinn 2000, lk 40.
[4] Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Vagabund, Tallinn 2000, lk 54.
2013. aasta lõpus ilmusid Värskes Rõhus Pellizzari lühijutud Riina Roasto ja Carolina Pihelga tõlkes. Riina Roasto tõlgib hispaania ja portugali keelest, ta on hispaania keele ja kirjanduse magister ning õpetanud Tartu Ülikoolis portugali keelt. Praegu tegutseb ta Lvivis eesti keele lektorina.