CONSUELO RUBIO
Ragistasin parasjagu ajusid, millise raamatuga alustada oma sissekandeid selles blogis, kui hea sõber Arturo Sánchez Velasco torkas mulle nina alla Valeria Luiselli romaani “Kaalutud” – “Los ingrávidos”. Hilinenud sünnipäevakingitus, mis pealekauba saabus vägagi sobival ajal, kuigi hädavariandina olin lugenud juba Cercase “Piiriseadusi” (“Las leyes de la frontera”, millele mõistagi võib juba avatud klades pühendada ruumi mõni teine kord).
Nüüd, kus valik on osaliselt põhjendanud ja sõbrale tänusõnad edastatud, võiksin asuda tuliselt sellesama valiku marginaalsuse, ekstsentrilisuse – selle kõige sõnasõnalisemas tähenduses – kaitsele. Kesk sügiseste uudisteoste keeristormi hispaaniakeelses kirjanduses, kus Mario Vargas Llosa jagab afiširuumi teiste, raskeväe pisut vähemkaalukate esindajatega, võib mõnda ehk pahandada, et uksed avab romaanikene kelleltki 1983. aastal sündinud mehhiklannalt, kes tagatipuks kirjutab veel keset New Yorgi kultuurimöllu. Ja kirjutab – nagu ta ise tunnistab – midagi säärast, mis ei vasta sellele, mida romaanikirjanikud otsivad – “pikk hingetõmme” (“Keegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga kõik ütlevad: pikk hingetõmme. Minul on titt ja veel üks laps. Nad ei lase mul hingata. Kõik, mida ma kirjutan on – peab olema – üks lühike hingetõmme. Vähe õhku”.) Aga ma ei kavatse seda teha. See tähendab asuda tule ja mõõgaga Luiselli kaitsele.
Romaani jutustajateks on kaks häält, mis põimuvad, flirdivad, embavad ja lahknevad: noor naine, kes elab oma abikaasa, lapse ja imikuga pisikeses korteris, ja äraneetud poeet Gilberto Owen. Hääled räägivad erinevates ajahetkedes, kuigi midagi on neis ühist: vapustus, milleks kahekümnendatel oli väärtpaberituru kokkuvarisemine, ja “värin”, mis tabab peategelannat ja tema peret lõpulehekülgedel ning mille olemust võime viimaste aastate rahvusvahelise olukorra taustal ainult aimata. Romaani pealkiri viitab kahe tegelase kergusele: nii füüsilisele (eriti New Yorki ümber tõstetud kolumblase puhul, kes loo edenedes üha enam vaimuks muutub), kui eelkõige moraalsele. Napsivennast ja hulkurist kreool, kelle Bogotá kõrgklassi kuuluv naine on maha jätnud, uitab mööda avenüüsid, samal ajal lahustudes ja ise sellest teadlik olles, ning kaalub end iga päev “subgüey” sissepääsu juures, veendudes, et ta kaotab galopeerival kiirusel naelasid. Et ta tühjeneb seesmiselt, samal ajal kui ta välimine koor püsib muutumatuna: “tissikas paksmagu, kes kaalub kolm naela”. Naine – mehhiklanna ja meie kaasaegne – on parandamatu kaalutu: tal on kerged sõrmed, mis näppavad puid võõrastelt rõdudelt, riiuleid, kabinetitoole ja isegi restoranide klaase. Ta on kerge ellusuhtumisega (ligimese voodite kohal lendaja) ja petis, käsikirjade võltsija, valetaja, ilma et kuigivõrd toekad eetilised põhimõtted teda häiriks.
Naine, mässitud punasesse mantlisse, hakkab nägema ilmutusi Owenist metroos ja samal ajal veenab oma tööandjat White´i, gringost kirjastajat, et luuletaja, kelle vaim teda jälitab, tõlkis Louis Zufovsky luuletusi, mida peategelanna ise on just hispaania keelde valanud. Samal ajal käib demüstifitseeritud ja pisut lapsik, naeruväärselt karvaste jalgadega García Lorca läbi Gilbertoga (kes elab aadressil Morningside Av. 63) ja teiste Harlemi renessansi kunstitegelastega urgastes, kus lõhnab jazzi, asfaldi ja viski järele. Naispeategelase toapugerikust astuvad läbi tegelased, kes otsivad tema külalislahkust, kuna oma kodus “ei ole neil dušši”. Nii käivad nad vannis ja joovad hommikul kohvi või kokakoolat ja on otsekui reaalsemate, ähmastumata inimeste destilleeritud essents: Moby, kes elab “üheksateistkümnenda sajandi häärberis inimtühjas, ent meeldivas puritaanliku olekuga külakeses linna lähistel”; frankofiilist tänavalaulik Dakota ja analüütilise filosoofia üliõpilane Pajarote, kes hülgab igal nädalal ühe hirmutava linna New Jerseys, et ilmuda välja Brooklynis või Manhattanil. “On kahte sorti inimesi: need, kes lihtsalt elavad, ja need, kes kujundavad oma elu,” ütleb naispeategelane. Selles romaanis ringi liikuvad tegelased, kõik pisut fantasmaatilised või tasahilju fantasmideks muutuvad, kuuluvad kahtlemata teise kategooriasse. Ja neid kõiki ühendab see, mida kordab ka jutustaja hääl: “Me kõik sureme mingil moel palju kordi” (nagu Owen, kes oma sõnul hakkas surema 1928. aastal New Yorgis).
Olles harjunud kammitsetud, kareda ja kuiva hispaania keelega (keelega, mida räägime ja kirjutame ja loeme ajalehtedes ja raamatutes), mis on kahtlemata mõnevõrra kulunud, on Valeria Luiselli teadlikult ebapuhas, mestiitslik, kapriisne, nautlev, ääretult erinevatest võõrmõjudest pungil ja samas sügavalt oma maa kõnes juurdunud keel silmipimestav ja esindab kõike seda, millest meil Hispaania kirjandusmaastikul puudus on. Ja samal ajal on värskendav romaani sisuline radikaalselt ameerikalik, kogemuslik häbitus: ei mingeid keerukaid teese, pikki heietusi eetiliste dilemmade, ehtsate või kujuteldavate kriiside, korruptsiooni ja spekuleerimise üle, mida tuleb lunastada, klaarida või vähemasti hukka mõista. Luiselli kirjutab ihust ja ihuga, sageli obstsöönselt, mõõdutundetu lihalikkusega, mis ei mõtle ega mõtiskle, vaid pühendub elamisele, kogemisele ja esimeses isikus rääkimisele sellest, mis toimub nahal armastamise ajal, mismoodi kipitavad rinnad imetamisel, kuidas tekitab õudu lapse hälli roniv Madagaskari prussakas, mil moel kuivetub vaevalt pooleteise meetri pikkuse, kaest õgitud silmadega indiaanlase ihu. Puhas kergendus.
See on ka teos, mis sisaldab päris palju lauseid ja lõikusid ehtsat inspiratsiooni, säravaid sähvatusi, mida väljendatakse keeles, kus puuduvad ilustused, punnitatus. Kõik eelneva võib kanda kirjandusliku õnnestumise plusspoolele. Miinuspoolele jääb ehk kummagile häälele pühendatud ruumi ja häälte usutavuse ebavõrdsus (viimane on palju suurem naise ja kohati kaheldav Oweni puhul), samuti nende samade häälte seostatus loo lõppedes. Kokkuvõttes aga – elagu Ameerika hispaania keel ja hispaania keel Ameerikas. Aplaus Valeria Luisellile.
Tõlkinud Mari Laan
Consuelo Rubio on kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.
hargnemised 