Juba jälle kodusõjast? Almudena Grandese „Episoodid” – tundelisi pildikesi sõjast ja sõjajärgsetest aastatest

Sildid

Almudena Grandes, Benito Pérez Galdós, Franco diktatuur, Hispaania kirjandus, Hispaania kodusõda, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Ühes siinsetest blogiarvustustest viskas Valeria Luiselli nalja healt romaanikirjanikult eeldatava omaduse, “pika hingetõmbe” üle. Selle puudumist ei saa kuidagi ette heita Almudena Grandese „Lõputu sõja episoodidele”, millele autor on pühendunud alates 2010. aastast, kui ilmus „Inés ja rõõm”, alapealkirjaga „Hispaania rahvaliidu väed ja Aráni oru vallutamine, Lleida Püreneed, 19.-27. oktoober 1944”. Tegemist on Galdósi „Rahvuslike episoodide” traditsiooni järgiva ettevõtmisega, mis samamoodi asetub ajalooromaani ja tundekirjanduse ristumispunkti. Nii nagu Benito Pérez Galdós paigutab oma „Episoodid” kahe väga konkreetse sündmuse vahele (1805. aasta Trafalgari lahingust kuni kindral Martínez Campose riigipöördeni 1874. aastal), on ka Grandese ambitsioonikas narratiivne teekond – kui see kord lõpule jõuab – kavandatud hõlmama kuut köidet alates 1944. aastast kuni niinimetatud 25 rahuaasta lõpuni 1964. aastal.

Samuti nagu vanameister Galdós oma XIX sajandi romaanides, mängib ka Almudena ajalooliste isikutega, keda ta kas esitabki sellistena või siis loob uuesti ja annab neile näo justkui oleksid nad fiktiivsed tegelased. Ja vastupidi – autor mõtleb välja tegelasi, kellele ta annab niivõrd realistlikku kuju, et neid võiks hõlpsasti pidada ajaloolisteks. Samuti eksperimenteerib Grandes erinevate, sageli põimuvate vaatepunktidega, loomaks kaleidoskoopilisi, rikastatud ja kaheldamatult kaasaegseid kujutisi. Nii on romaanis „Inés ja rõõm” lugu jaotatud kolmeks osaks, millest esimese jutustab Madriidis vabariiklaste poolel tegutsenud minategelane Inés, kes nüüd on varjul oma venna, Falangi partei Lleida provintsi delegaadi juures, ja saab Püreneede raadio kaudu teada, et üks geriljade organiseeritud rühm Jesús Monzóni juhtimisel valmistub käivitama operatsiooni „Hispaania rekonkista”, et vallutada kõigepealt Aráni org ja kuulutada Prantsusmaal Viellas välja vabariiklik valitsus.

Parimate vesternite väärilise põgenemise tulemusena (hobustega ja puha) jõuab Inés mägedesse ja temast saab geriljade kokk-kondiiter. Hispaania Vabariigi sõjaväge esindava vastupanuliikumise üks liikmetest on Galán, kes räägib romaani teises osas oma kirglikust romaanist Manolitaga Lleida Püreneedes. Sealt viib elutee nad mõlemad Toulouse´i, kus restoran Casa Inés (Inési juures) saab hiljem Prantsusmaale pagenud hispaania kommunistide vältimatuks pidepunktiks. Viimases osas paigutab kolmas, kõiketeadva autori hääl Inési ja Galáni armulood nii viljakasse ajaloolisse raamistikku, et sealt tärkab lõputult spekulatsioone, millesse Grandes sukeldub ilma igasuguse piiritundeta, punudes ja lahti harutades hüpoteese selle kohta, mis võis noil aastail juhtuda selliste ajalooliste tegelaste eraelus nagu Jesús Monzón ja Carmen de Pedro, Dolores Ibárruri (ehk Pasionaria) ja Francisco Antón, või koguni Santiago Carrillo.

„Episoodide” lõimelõngad on ajaloolised ja autor, kes pole mitte asjata ajaloolase haridusega, on hoolega töötanud arhiividest ja raamatukogudest, kirjandusest ja kinost leitud allikatega ning lisanud neile seejärel fantaasiasädeme, mis vormib ülitäpse eruditsiooni jutustuseks. Teine köide, „Jules Verne´i lugeja”, alapealkirjaga “Cencerro gerilja ja kolm terroriaastat, Jaén, Sierra Sur, 1947-1949”, keskendub kolmele aastale, mille jooksul Franco diktatuur surus jõhkralt maha vastupanu maapiirkondades. Romaani lõpuni muutumatuna püsiv vaatepunkt kuulub Jaéni provintsis asuva Fuensanta de Martose linnakese sandarmi pojale Ninole. Nino on väga lühikest kasvu ja seetõttu saadavad vanemad, kes kardavad, et tal ei ole sandarmeeriakorpusega ühinemiseks piisavalt pikkust, poja õppima masinakirjutajaks.

„Jules Verne´i lugeja” on kaheldamatult arenguromaan, aga seda peaaegu vastupidises tähenduses: lugu räägib sellest, kuidas Ninol õnnestub sandarmiks mitte saada, kusjuures otsustav roll selles on enese samastamisel oma vanematest erinevate figuuridega. Need tegelased avavad poisile tee avaramasse maailma, mis ei ole nii väiklane, kuri ja julm kui tema koduks olevas kasarmus, kus isa viib läbi arreteerimisi, ülekuulamisi ja peksmisi. Üks nendest tegelastest, Portugaallane Pepe, on nagu Galdósi teoste Gabrielillo de Araceli: tegelaskuju, kes esinedes – olgugi põgusalt – kõikides „Episoodides”, on ühendavaks niidiks, millele lükitakse kõik romaaniseeria helmed.

Pepe, vaba mees, kes elab, sööb ja magab nii nagu talle meeldib ja kus talle meeldib, elab pisut linnast väljas oma hütis ja võtab Nino enda hoole alla. Pepe ei ole mässaja nagu Tomás Villén ehk Cencerro – legendaarne tegelane ja Nino iidol –, kes koos käputäie mässulistega on läinud metsa elama ja jätkab võitlust fašismi vastu. Teisalt saab poiss – samuti tänu Portugallase vahendusele – kokku ümbritsevast väga erineva sotsiaalse päritoluga donja Elenaga, kes elab nüüd kõigest ilma jäänuna koos oma lapselastega linnast väljas. Just tema avardab lõputult Nino seni ahast silmapiiri, laenates talle ükshaaval Jules Verne´i romaane, mida proua hoiab puuviljakastidest ehitatud riiulitel oma kolmesajaköitelises raamatukogus.

Viimases osas, kasutades manöövrit, millele nii mõningi kriitik on jätnud kiitust avaldamata, paljastab autor, et Ninol on lihast ja luust prototüüp nimega Cristino Pérez – ülikooli õppejõud ning Grandese ja tema samuti kirjanikust abikaasa Luis García Montero sõber. Romaan, mille algidee sündis reisil mööda endist Maroko protektoraati, kus Cristino rääkis, et tema isa oli olnud sandarm ühes Jaéni mäestiku linnakeses, ja tuletas meelde kohutavaid mälestusi lapsepõlves „kolmeks terroriaastaks” kutsutud perioodil kuuldust ja nähtust, lõpeb kokkuvõttega Péreze enda eluteest, mis viib ta hiljem Granada ülikooli, Hispaania kommunistlikku parteisse ja koguni vangikongi.

„Manolita kolm pulma” ilmus – või õigemini lendas otse menukite edetabeli esimestele kohtadele – märtsis. Taas kord räägib raamat Almudena enda sõnade kohaselt sellest, mis juhtub „kui surelikud kehad ristuvad surematu ajalooga”. Seekord on Manolita Perales täiesti tavaline tüdruk, kes, seistes silmitsi kodusõjajärgse Madridi viletsusega, peab pärast isa mahalaskmist ja kasuema vangistamist üksi hakkama saama oma kolme väiksema õe-vennaga. Vanem vend, noorte sotsialistide ühenduse liige, elab põrandaalust elu ühes flamenkobaaris ja plaanib tänu kusagilt kätte saadud trükimasinatele levitada kommunistlikku propagandat.

Masinad aga ei hakka tööle ja noorteühendus vajab ühe Porlier`s vangis istuva töölise abi. Seepärast palub vend, et Manolita etendaks abiellumist, mis võimaldab vangikambrisse sisse pääseda. Manolita ei tea aga, et koostööks nõusolekut andes ta mitte ainult ei loobu oma varasemast hüüdnimest “preili Minuga-Ärge-Arvestage”, vaid ka seob end mehega, kes tulevikus saab talle väga oluliseks. Jutustus on jaotatud omavahel põimunud episoodideks ja Manolita vahetu vaatepunkt vastandub jutustusega kolmandas isikus, kus Grandes saab jutustatavate saatuste tundeküllusest emotsionaalselt eemalduda.

Nii nagu varasemates köidetes, särab autori sulg ka siin kõrvaltegelaste galeriid maalides, kuhu selles raamatus kuuluvad sellised hingeminevad tegelased nagu avalikult homoseksuaalne ja Manolita venda Toñitosse kõrvuni armunud Francisco Román alias La Palmera; äge ja metsik flamenkotantsija Eladia alias Carmelilla de Jerez, keda omakorda ajab taga Toñito; või Antonio de Hoyos y Vinent – ogar vabameelne markii ja paadunud anarhist, kes oma lahutamatu monokliga tekitab huvi, millise ajaloolise isiku pealt ta küll maha on kirjutatud.

Kokkuvõttes – võtke hingetõmbeaega ja lugege “Episoode”. Te ei kahetse.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Kõrvalekalletest ja äärealadest – Elvira Navarro romaan „Töötav naine”

Sildid

Elvira Navarro, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Võimatu on vastu seista kiusatusele kajastada Elvira Navarro (sündinud 1978 Huelvas) uut romaani, mis on kirjanduskriitikuile ja –arvustajaile alates ilmumisest käesoleva aasta jaanuaris ohtralt ainest pakkunud. 2004. aastal Madridi linnavalitsuse noorte kirjanike konkursi võitjana tuntuks saanud Navarrolt on varem ilmunud kaks romaani: „Talvine linn” (La ciudad en invierno, 2007) ja „Õnnelik linn” (La ciudad feliz, 2011). Random House´is avaldatud uues romaanis „Töötav naine” (La trabajadora) ilmutab Navarro taas kiindumust häiriva, tahtlikult alasti kistud keskkonna ja keelekasutuse vastu, mis juhatavad lugeja inetutesse ja räpastesse äärelinnadesse. Need äärealad on taustaks sealsete – oma keskkonna vääriliste – asukate heitlustele, mis annavad võimaluse uurida nii majandussüsteemile alistumise mehhanisme kui terve mõistuse piire. Tänapäeva Madridi äärelinnade tühermaad tähistavad arvatavalt patoloogilisi meeleseisundeid ja annavad aluse seada Navarro looming ühte ritta selliste Hispaania autoritega nagu Belén Gopegui või Isaac Rosa.

„Töötav naine” koosneb kahest hästi eristuvast, ühe ja sama jutustaja vahendatud osast (lisaks lühike, kolmandaks osaks tituleeritud epiloog), mille peategelased on aga erinevad. Esimeses osas räägib suures kirjastuskorporatsioonis korrektorina töötav Elisa – kes näeb oma töötingimusi suurte sammudega halvemuse poole liikumas, kuni on sunnitud kolima magalarajooni korterisse ja seal ühe toa allüürile andma – oma korterikaaslase jutustatud veidrat lugu. Punapäise Susana hääl kõlab jõuliselt ja kisub lugeja vastupandamatult kaasa juba hetkest, mil ta raamatu neljandas reas nähtavale ilmub ja kuulutab, kuidas ta Madridi saabununa ajalehe kaudu värvikas sõnastuses oma fantaasiatele rahuldust otsima asus. Enne seda on Elisa napilt kolmel real tutvustanud end lihtsalt korterikaaslase kuulajana ja vastuste üleskirjutajana, jättes enesele seega kõrvalosa ja rahuldudes kursiiviga märgistatud ja sulgusse surutud hakitud rütmiga. Peadpööritava mängu kestel, mille osalisteks on kaks väga lähestikku monoloogi pidavat häält, mis aga kunagi tõelise dialoogini ei jõua, heidame pilgu Susana paarikümne aasta tagusesse ebaharilikku ellu: psühhoosist taastudes viib sundkäitumine ta elava ööeluga Huertase tänava baaridesse kohtamistele kõiksugu marginaalsemat sorti fauna esindajatega, kes vastavad tema ajalehes ilmunud tutvumiskuulutusele. Susanat sellel rännakul saates lööb meile näkku kaheksakümnendate aastate ja tolleaegse boheemluse lõhn, mis on praegugi aimatav kohvikute päevinäinud sisustuses Plaza Mayori lähistel, kus peategelane ühetoalises madalalaelises mikrokorteris vireleb. Susana valib kõigi kandidaatide seast välja Fabio – homoseksuaalse kääbuskasvulise Mehhiko illegaali, kes on võimeline uskumatuteks erootilisteks vägitükkideks. Hiljem, romaani teises pooles, kus kuju võtab Elisa isik, leiame eest juba neljakümnendates Susana, kes on äsja pärast pikka Utrechtis viibimist tagasi jõudnud ja kellele Elisa ühise sõbra Germáni vahendusel toa üürib. Nüüd hakkab Susana tööturu vintsutustest räsitud ja juba niigi ärevushoogudele kalduva Elisa tasakaalutust õhutama; Elisa ei oska leppida teadmatusega oma läbitungimatu korterikaaslase minevikust ja isegi olevikust ning vajub pooleldi dementsesse olekusse. Lõpuks avastavad peategelased ühendustee oma sundmõtete vahel, mis osutuvad teineteist täiendavaks ja sobituvad Madridi äärelinna apokalüptilisse keskkonda, kus naised koos ringi jalutavad: Susana kleebib ajakirjade väljalõigetest linnakaarte kokku, Elisa uitab sihitult mööda vaeste linnaosade tolmuseid tänavaid, pugedes sisse endise Carabancheli vangla või XIII sajandi kabeli müüripragude vahelt, ja punnitab, et oma jalutuskäike kaheldava väärtusega kirjanduslikuks materjaliks vormida.

Kokkuvõttes on tegemist napi stiiliga, julge, ühtaegu vaoshoitud ja samas groteskse romaaniga, mis on keelelt kohati lüüriline, kohati terav ja okkaline, ning paigutab autori Hispaania nüüdiskirjanduse raudvara sekka.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Õiendamata arved – Benjamín Prado romaanist „Arveteõiendamine”

Sildid

Benjamín Prado, Hispaania kirjandus, uudiskirjandus

CONSUELO RUBIO

Mul oli plaan kirjutada arvustus 1990ndate keskel avaldatud romaanidega (Raro, 1995 ja Nunca le des la mano a un pistolero zurdo, 1996) tuntuks saanud luuletaja ja romaanikirjaniku Benjamín Prado viimase raamatu kohta. Osutus aga võimatuks rääkida möödunud aastal ilmunud „Arveteõiendamisest” (Ajuste de cuentas), heitmata pilku tagasi ja asetamata Prado värskeimat teost Hispaania lähiajaloo triloogia – nagu autor ise seda nimetab – raamistikku. Kirjanik on ajakirjanduses tunnistanud, et tema eesmärk oli visandada omamoodi fresko Hispaania kodusõja ja tänase päeva vahele jäävast ajajärgust ning teha seda kolme erinevates žanrides kirjutatud romaaniga. Esimeseks neist oli n.ö. ajalooline romaan „Kurjad inimesed” (Mala gente que camina, 2006), mis räägib vabariiklaste laste kuritegelikest röövimistest ja ümbervahetamistest kodusõjajärgsel perioodil. Järgmisena ilmunud „spiooniromaani” „Operatsioon Gladio” (Operación Gladio, 2011) keskmeks on CIA ja teiste NATO liikmesriikide salateenistuste toetusel tegutseva Euroopa kommunistlike parteide vastu suunatud võrgustikuga seotud uurimine ning triloogia kolmandaks osaks on juba nimetatud „Arveteõiendamine”, mis peaks žanrilt olema seiklusromaan ja mis Prado esialgu küllastumiseni korratud lubadusele vaatamata ei arene mitte Ladina-Ameerikas, vaid tänapäeva põrgulikus Hispaanias majanduskriisi, korruptsiooni, musta äri, lõhkevate mullide ja kõigest sellest põhjustatud inimlike draamade kaose ja majandusliku viletsuse kontekstis.

Kolme erineva iseloomuga romaani läbivaks niidiks on peategelase, autori alter ego Juan Urbano elukäik, kes esialgu töötab õpetajana ja hiljem võtab end koolitööst vabaks, et tegutseda tuntud päevalehe kolumnistina, kirjanikuna ja uuriva ajakirjanikuna. „Arveteõiendamises” on Urbano sarnaselt haletsusväärses olukorras tööturu veel kuue miljoni ohvriga jõudnud väga kehva seisu ning võlgade, hüpoteegi ja muude hädade küüsi sattununa nõustub ta müüma oma sulemeheoskused äri- ja pangamagnaadile Martín Duquele, kes võtab temaga ühendust fiktiivse biograafia kirjutamise eesmärgil (vahelüliks Duque sekretär Beatriz Escandón, justkui õpikust maha kirjutatud femme fatale ja samal ajal salapäraselt kirglik koeraarmastaja). See Cádizist pärit self made man on paljude lugejate silmis suure tõenäosusega koopia Mario Condest, kelle eluloos on palju kokkulangevusi Duque karjääriga, aga samuti (nagu Prado ise on kinnitanud) teistest Hispaania tuntud finantshaidest nagu Javier de la Rosa või Mariano Rubio. Osalt motiveerituna va kõlisevast, mis võimaldaks rahalistest raskustest välja tulla, osalt lummatuna magnaadi sekretäri väljapeetud ilust, osalt põnevusest, mida tellitud lugu äratab, sukeldub Juan Urbano spekulatsioonide, ühinemiste, ülevõtmiste, omastamiste, hapude aktivate, maksupettuste, kapitali väljavoolu, lõputute reetmiste ja ebalojaalsuse ning teiste neoliberaalsete avantüüride labürinti, mis määravad tema portreteeritava elukäigu. Seistes oma avastuste tulemusena silmitsi hirmsa moraalse dilemmaga, rüütab antikangelane Urbano end lõpuks kangelaslikkusega ja annab metafoorse lõuahaagi majandussurutisele ja selle orjusele.

Kui püüan vastata küsimusele, miks võiks olla hädavajalik seda raamatut lugeda, pean pöörduma tagasi seeria kahe eelmise romaani „Kurjad inimesed” ja „Operatsioon Gladio” juurde. Kuigi tegemist on kolme lõpetatud ja üksteisest täiesti sõltumatu looga, moodustavad nad kahtlemata üsna sidusa terviku, omamoodi mõtiskluse sõjahaavade ja sõjajärgsete aastate, üleminekuaja võitude ja lüüasaamiste ning kogu eelnenu jäetud armide üle Hispaania kõige vahetumas olevikus. Kõigis kolmes teoses on nii nõrkusi kui õnnestumisi. Möödalaskmiste hulka võib arvata pikad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad kunstlikena, kamufleeritud monoloogidena; peategelase didaktilise, õpetajaliku ja poliitiliselt erapooliku (et mitte öelda sektantliku) hoiaku, mille taha on mitte just eriti tagasihoidlikult varjunud autor ise ja mis võib üle visata ka kõige progressiivsemal lugejal, ning autori tuntud oskuse puistada leheküljed täis paradokse, aforisme, kõnekäände, tsitaate ja teisi sõnamänge, mis mõnikord omadega kraavi sõidab, kui keel muutub pingutatuks, retoorika naeruväärselt väänatuks ja läägeks. Teisel kaalukausil on aga Benjamín Prado loomingu hinnatuimate firmamärkide seas kahtlemata tema võime paigutada ühe fiktsiooni sisse matrjoškadena teisi („Arveteõiendamises” on see viidud äärmuseni, kuna samal ajal ilmus teine raamatuke Qué escondes en la mano, kuhu on koondatud seitse romaanis väga visandlikult esitatud juttu, mida peategelane ei jõua lõpetada) ning autori vaieldamatu oskus põimida ajalookirjandust (või uurivat ajakirjandust) ja fantaasiat, luues nii hübriidse, parimas tähenduses modernse žanri, mida tema kaasaegsed harrastavad vähe või üldse mitte ning mis kaasaegse Hispaania proosakirjanduse uinuval panoraamil pakub tavapärasest rohkem uudsust ja kaasaelamist.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Kiidulaul kergusele – Valeria Luiselli romaanist “Kaalutud”

Sildid

Mehhiko kirjandus, uudiskirjandus, Valeria Luiselli

CONSUELO RUBIO

Ragistasin parasjagu ajusid, millise raamatuga alustada oma sissekandeid selles blogis, kui hea sõber Arturo Sánchez Velasco torkas mulle nina alla Valeria Luiselli romaani “Kaalutud” – “Los ingrávidos”. Hilinenud sünnipäevakingitus, mis pealekauba saabus vägagi sobival ajal, kuigi hädavariandina olin lugenud juba Cercase “Piiriseadusi” (“Las leyes de la frontera”, millele mõistagi võib juba avatud klades pühendada ruumi mõni teine kord).

Nüüd, kus valik on osaliselt põhjendanud ja sõbrale tänusõnad edastatud, võiksin asuda tuliselt sellesama valiku marginaalsuse, ekstsentrilisuse – selle kõige sõnasõnalisemas tähenduses – kaitsele. Kesk sügiseste uudisteoste keeristormi hispaaniakeelses kirjanduses, kus Mario Vargas Llosa jagab afiširuumi teiste, raskeväe pisut vähemkaalukate esindajatega, võib mõnda ehk pahandada, et uksed avab romaanikene kelleltki 1983. aastal sündinud mehhiklannalt, kes tagatipuks kirjutab veel keset New Yorgi kultuurimöllu. Ja kirjutab – nagu ta ise tunnistab – midagi säärast, mis ei vasta sellele, mida romaanikirjanikud otsivad – “pikk hingetõmme” (“Keegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga kõik ütlevad: pikk hingetõmme. Minul on titt  ja veel üks laps. Nad ei lase mul hingata. Kõik, mida ma kirjutan on – peab olema – üks lühike hingetõmme. Vähe õhku”.) Aga ma ei kavatse seda teha. See tähendab asuda tule ja mõõgaga Luiselli kaitsele.

Romaani jutustajateks on kaks häält, mis põimuvad, flirdivad, embavad ja lahknevad: noor naine, kes elab oma abikaasa, lapse ja imikuga pisikeses korteris, ja äraneetud poeet Gilberto Owen. Hääled räägivad erinevates ajahetkedes, kuigi midagi on neis ühist: vapustus, milleks kahekümnendatel oli väärtpaberituru kokkuvarisemine, ja “värin”, mis tabab peategelannat ja tema peret lõpulehekülgedel ning mille olemust võime viimaste aastate rahvusvahelise olukorra taustal ainult aimata. Romaani pealkiri viitab kahe tegelase kergusele: nii füüsilisele (eriti New Yorki ümber tõstetud kolumblase puhul, kes loo edenedes üha enam vaimuks muutub), kui eelkõige moraalsele. Napsivennast ja hulkurist kreool, kelle Bogotá kõrgklassi kuuluv naine on maha jätnud, uitab mööda avenüüsid, samal ajal lahustudes ja ise sellest teadlik olles, ning kaalub end iga päev “subgüey” sissepääsu juures, veendudes, et ta kaotab galopeerival kiirusel naelasid. Et ta tühjeneb seesmiselt, samal ajal kui ta välimine koor püsib muutumatuna: “tissikas paksmagu, kes kaalub kolm naela”. Naine – mehhiklanna ja meie kaasaegne – on parandamatu kaalutu: tal on kerged sõrmed, mis näppavad puid võõrastelt rõdudelt, riiuleid, kabinetitoole ja isegi restoranide klaase. Ta on kerge ellusuhtumisega (ligimese voodite kohal lendaja) ja petis, käsikirjade võltsija, valetaja, ilma et kuigivõrd toekad eetilised põhimõtted teda häiriks.

Naine, mässitud punasesse mantlisse, hakkab nägema ilmutusi Owenist metroos ja samal ajal veenab oma tööandjat White´i, gringost kirjastajat, et luuletaja, kelle vaim teda jälitab, tõlkis Louis Zufovsky luuletusi, mida peategelanna ise on just hispaania keelde valanud. Samal ajal käib demüstifitseeritud ja pisut lapsik, naeruväärselt karvaste jalgadega García Lorca läbi Gilbertoga (kes elab aadressil Morningside Av. 63) ja teiste Harlemi renessansi kunstitegelastega urgastes, kus lõhnab jazzi, asfaldi ja viski järele. Naispeategelase toapugerikust astuvad läbi tegelased, kes otsivad tema külalislahkust, kuna oma kodus “ei ole neil dušši”. Nii käivad nad vannis ja joovad hommikul kohvi või kokakoolat ja on otsekui reaalsemate, ähmastumata inimeste destilleeritud essents: Moby, kes elab “üheksateistkümnenda sajandi häärberis inimtühjas, ent meeldivas puritaanliku olekuga külakeses linna lähistel”;  frankofiilist tänavalaulik Dakota ja analüütilise filosoofia üliõpilane Pajarote, kes hülgab igal nädalal ühe hirmutava linna New Jerseys, et ilmuda välja Brooklynis või Manhattanil. “On kahte sorti inimesi: need, kes lihtsalt elavad, ja need, kes kujundavad oma elu,” ütleb naispeategelane. Selles romaanis ringi liikuvad tegelased, kõik pisut fantasmaatilised või tasahilju fantasmideks muutuvad, kuuluvad kahtlemata teise kategooriasse. Ja neid kõiki ühendab see, mida kordab ka jutustaja hääl: “Me kõik sureme mingil moel palju kordi” (nagu Owen, kes oma sõnul hakkas surema 1928. aastal New Yorgis).

Olles harjunud kammitsetud, kareda ja kuiva hispaania keelega (keelega, mida räägime ja kirjutame ja loeme ajalehtedes ja raamatutes), mis on kahtlemata mõnevõrra kulunud, on Valeria Luiselli teadlikult ebapuhas, mestiitslik, kapriisne, nautlev, ääretult erinevatest võõrmõjudest pungil ja samas sügavalt oma maa kõnes juurdunud keel silmipimestav ja esindab kõike seda, millest meil Hispaania kirjandusmaastikul puudus on. Ja samal ajal on värskendav romaani sisuline radikaalselt ameerikalik, kogemuslik häbitus: ei mingeid keerukaid teese, pikki heietusi eetiliste dilemmade, ehtsate või kujuteldavate kriiside, korruptsiooni ja spekuleerimise üle, mida tuleb lunastada, klaarida või vähemasti hukka mõista. Luiselli kirjutab ihust ja ihuga, sageli obstsöönselt, mõõdutundetu lihalikkusega, mis ei mõtle ega mõtiskle, vaid pühendub elamisele, kogemisele ja esimeses isikus rääkimisele sellest, mis toimub nahal armastamise ajal, mismoodi kipitavad rinnad imetamisel, kuidas tekitab õudu lapse hälli roniv Madagaskari prussakas, mil moel kuivetub vaevalt pooleteise meetri pikkuse, kaest õgitud silmadega  indiaanlase ihu. Puhas kergendus.

See on ka teos, mis sisaldab päris palju lauseid ja lõikusid ehtsat inspiratsiooni, säravaid sähvatusi, mida väljendatakse keeles, kus puuduvad ilustused, punnitatus. Kõik eelneva võib kanda kirjandusliku õnnestumise plusspoolele. Miinuspoolele jääb ehk kummagile häälele pühendatud ruumi ja häälte usutavuse ebavõrdsus (viimane on palju suurem naise ja kohati kaheldav Oweni puhul), samuti nende samade häälte seostatus loo lõppedes. Kokkuvõttes aga – elagu Ameerika hispaania keel ja hispaania keel Ameerikas. Aplaus Valeria Luisellile.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.