Elena Poniatowska – 2013. aasta Cervantese preemia laureaat

Sildid

Cervantese preemia, Elena Poniatowska, kirjanduspreemiad, Mehhiko kirjandus, Toledo kirjastus, uued tõlketeosed

MARI LAAN

Igal aastal 23. aprillil – Cervantese surmapäeval – antakse Hispaanias üle hispaaniakeelse kirjanduse tähtsaim auhind Cervantese preemia. Tänavu pälvis selle Mehhiko kirjanik Elena Poniatowska (1932).

Preemia annab hispaaniakeelse kirjanduspärandi rikastamise eest välja Hispaania kultuuriministeerium, võttes arvesse erinevate maade keeleakadeemiate ja varasematel aastatel auhinnatud kirjanike ettepanekuid. Viimastel aastatel on tunnustatud selliseid autoreid nagu Hispaania luuletaja José María Caballero Bonald, Tšiili (anti)poeet Nicanor Parra, hispaanlanna Ana María Matute, tänavu jaanuaris surnud Mehhiko luuletaja ja prosaist José Emilio Pacheco. Umbes pooled laureaatidest on aastate jooksul olnud Hispaania kirjanikud ja Elena Poniatowska on pärjatute reas viies mehhiklane Octavio Pazi, Carlos Fuentese, Sergio Pitoli ja José Emilio Pacheco kõrval.

Traditsiooniline kõne, mille auhinna pälvinud kirjanik preemia üleandmise tseremoonial Cervantese sünnilinna Alcalá de Henarese ülikoolis peab, leiab igal aastal rohket vastukaja ning ligi 82 eluaastast hoolimata ühiskondlikult endiselt väga ärgas Poniatowska pühendas selle teemadele, mille üle ta Mehhiko kroonikuna nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöös aastakümneid südant on valutanud – allasurutud naistele, oma õigusi nõudvatele naistele, vaestele ja „kaotajatele“ Ladina-Ameerikas. Lapsena Pariisis turvalist printsessielu elanud Poniatowska (kes pärinebki isa poolt Poola kuninglikust suguvõsast) asus Mehhikosse elama kümneaastase tüdrukuna ja pidi mitte ainult õppima hääldama Pariisi asemel Parangaricutirimicuaro, vaid avastas koos uue, lummava keelega ka teda nüüd ümbritseva viletsuse ja vaesuse.

Tseremooniakõnet alustades juhtis Poniatowska tähelepanu, et ta on kõigest neljas Cervantese preemia pälvinud naiskirjanik ligi 40 aasta jooksul ja sealjuures neist esimene, kes on astunud Alcalá de Henareses pulti kõnet pidama, kuna tema eelkäijad pole erinevatel põhjustel saanud kohale minna. Nimetanud kõnes ka naisi, kes on sõna saanud tema tõsielulise ainesega kirjandusloomingus, juhtis kirjanik teema Mehhiko reaalsusele – kahele tundmatule lapseootel naisele, kes aprilli algupoolel Ciudad Juárezes tapetuna leiti, Chiapase osariigi naistele, kes 90ndatel söandasid nõuda õigust ise valida oma saatust ja mitte olla viinakannu vastu vahetatavaks kaubaks…

Poniatowska kõneles auhinnatseremoonial – kus teiste hulgas olid vanaemale kaasa elama tulnud seitse lapselast – ka oma ebatraditsioonilise riietusega, kandes erksavärvilist Mehhiko kleiti, mille on valmistanud ja talle pidulikel puhkudel kandmiseks kinkinud Oaxaca piirkonna põliselanikest naised. Kummardusena nädal varem lahkunud Gabriel García Márquezele kandis ta kõrvas kuldseid kalakesi, selliseid nagu „Sajas aastas üksinduses“ valmistas Aurelio Buendía, et neid siis jälle üles sulatada.

Tseremooniakõnes on ikka tavaks puudutada ka Cervantese suurteost ja Poniatowska võrdles end Sancho Panzaga, kelle suu läbi kõlab lihtsate inimeste hääl, nimetades end kirjanikuks, „kes ei saa rääkida tuuleveskitest, sest neid enam ei ole, vaid kõneleb hoopis lihtsatest ja tavalistest teekäijatest, kes kannavad oma töömehe pauna, oma kirkat või labidat, magavad kusagil hea õnne peale ja usaldavad üht impulsiivset kroonikut, kes märgib üles, mis talle räägitakse.“

Elena Poniatowska loomingut on lähemalt tutvustanud Ruth Sepp jaanuarikuu Loomingus; eesti keeles on värskelt ilmunud tema kiriromaan „Kallis Diego, Sind embab Quiela“, mis tugineb vene päritolu kunstniku Angelina Belova (Quiela) kirjadel tema abikaasale Mehhiko kunstnikule Diego Riverale. Vaata lisa: toledo.ee ja www.looming.ee/2014/02/kuulamise-kunst/

Mari Laan on tõlkinud eesti keelde Elena Poniatowska romaani „Kallis Diego, Sind embab Quiela“.

Kiidulaul kergusele – Valeria Luiselli romaanist “Kaalutud”

Sildid

Mehhiko kirjandus, uudiskirjandus, Valeria Luiselli

CONSUELO RUBIO

Ragistasin parasjagu ajusid, millise raamatuga alustada oma sissekandeid selles blogis, kui hea sõber Arturo Sánchez Velasco torkas mulle nina alla Valeria Luiselli romaani “Kaalutud” – “Los ingrávidos”. Hilinenud sünnipäevakingitus, mis pealekauba saabus vägagi sobival ajal, kuigi hädavariandina olin lugenud juba Cercase “Piiriseadusi” (“Las leyes de la frontera”, millele mõistagi võib juba avatud klades pühendada ruumi mõni teine kord).

Nüüd, kus valik on osaliselt põhjendanud ja sõbrale tänusõnad edastatud, võiksin asuda tuliselt sellesama valiku marginaalsuse, ekstsentrilisuse – selle kõige sõnasõnalisemas tähenduses – kaitsele. Kesk sügiseste uudisteoste keeristormi hispaaniakeelses kirjanduses, kus Mario Vargas Llosa jagab afiširuumi teiste, raskeväe pisut vähemkaalukate esindajatega, võib mõnda ehk pahandada, et uksed avab romaanikene kelleltki 1983. aastal sündinud mehhiklannalt, kes tagatipuks kirjutab veel keset New Yorgi kultuurimöllu. Ja kirjutab – nagu ta ise tunnistab – midagi säärast, mis ei vasta sellele, mida romaanikirjanikud otsivad – “pikk hingetõmme” (“Keegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga kõik ütlevad: pikk hingetõmme. Minul on titt  ja veel üks laps. Nad ei lase mul hingata. Kõik, mida ma kirjutan on – peab olema – üks lühike hingetõmme. Vähe õhku”.) Aga ma ei kavatse seda teha. See tähendab asuda tule ja mõõgaga Luiselli kaitsele.

Romaani jutustajateks on kaks häält, mis põimuvad, flirdivad, embavad ja lahknevad: noor naine, kes elab oma abikaasa, lapse ja imikuga pisikeses korteris, ja äraneetud poeet Gilberto Owen. Hääled räägivad erinevates ajahetkedes, kuigi midagi on neis ühist: vapustus, milleks kahekümnendatel oli väärtpaberituru kokkuvarisemine, ja “värin”, mis tabab peategelannat ja tema peret lõpulehekülgedel ning mille olemust võime viimaste aastate rahvusvahelise olukorra taustal ainult aimata. Romaani pealkiri viitab kahe tegelase kergusele: nii füüsilisele (eriti New Yorki ümber tõstetud kolumblase puhul, kes loo edenedes üha enam vaimuks muutub), kui eelkõige moraalsele. Napsivennast ja hulkurist kreool, kelle Bogotá kõrgklassi kuuluv naine on maha jätnud, uitab mööda avenüüsid, samal ajal lahustudes ja ise sellest teadlik olles, ning kaalub end iga päev “subgüey” sissepääsu juures, veendudes, et ta kaotab galopeerival kiirusel naelasid. Et ta tühjeneb seesmiselt, samal ajal kui ta välimine koor püsib muutumatuna: “tissikas paksmagu, kes kaalub kolm naela”. Naine – mehhiklanna ja meie kaasaegne – on parandamatu kaalutu: tal on kerged sõrmed, mis näppavad puid võõrastelt rõdudelt, riiuleid, kabinetitoole ja isegi restoranide klaase. Ta on kerge ellusuhtumisega (ligimese voodite kohal lendaja) ja petis, käsikirjade võltsija, valetaja, ilma et kuigivõrd toekad eetilised põhimõtted teda häiriks.

Naine, mässitud punasesse mantlisse, hakkab nägema ilmutusi Owenist metroos ja samal ajal veenab oma tööandjat White´i, gringost kirjastajat, et luuletaja, kelle vaim teda jälitab, tõlkis Louis Zufovsky luuletusi, mida peategelanna ise on just hispaania keelde valanud. Samal ajal käib demüstifitseeritud ja pisut lapsik, naeruväärselt karvaste jalgadega García Lorca läbi Gilbertoga (kes elab aadressil Morningside Av. 63) ja teiste Harlemi renessansi kunstitegelastega urgastes, kus lõhnab jazzi, asfaldi ja viski järele. Naispeategelase toapugerikust astuvad läbi tegelased, kes otsivad tema külalislahkust, kuna oma kodus “ei ole neil dušši”. Nii käivad nad vannis ja joovad hommikul kohvi või kokakoolat ja on otsekui reaalsemate, ähmastumata inimeste destilleeritud essents: Moby, kes elab “üheksateistkümnenda sajandi häärberis inimtühjas, ent meeldivas puritaanliku olekuga külakeses linna lähistel”;  frankofiilist tänavalaulik Dakota ja analüütilise filosoofia üliõpilane Pajarote, kes hülgab igal nädalal ühe hirmutava linna New Jerseys, et ilmuda välja Brooklynis või Manhattanil. “On kahte sorti inimesi: need, kes lihtsalt elavad, ja need, kes kujundavad oma elu,” ütleb naispeategelane. Selles romaanis ringi liikuvad tegelased, kõik pisut fantasmaatilised või tasahilju fantasmideks muutuvad, kuuluvad kahtlemata teise kategooriasse. Ja neid kõiki ühendab see, mida kordab ka jutustaja hääl: “Me kõik sureme mingil moel palju kordi” (nagu Owen, kes oma sõnul hakkas surema 1928. aastal New Yorgis).

Olles harjunud kammitsetud, kareda ja kuiva hispaania keelega (keelega, mida räägime ja kirjutame ja loeme ajalehtedes ja raamatutes), mis on kahtlemata mõnevõrra kulunud, on Valeria Luiselli teadlikult ebapuhas, mestiitslik, kapriisne, nautlev, ääretult erinevatest võõrmõjudest pungil ja samas sügavalt oma maa kõnes juurdunud keel silmipimestav ja esindab kõike seda, millest meil Hispaania kirjandusmaastikul puudus on. Ja samal ajal on värskendav romaani sisuline radikaalselt ameerikalik, kogemuslik häbitus: ei mingeid keerukaid teese, pikki heietusi eetiliste dilemmade, ehtsate või kujuteldavate kriiside, korruptsiooni ja spekuleerimise üle, mida tuleb lunastada, klaarida või vähemasti hukka mõista. Luiselli kirjutab ihust ja ihuga, sageli obstsöönselt, mõõdutundetu lihalikkusega, mis ei mõtle ega mõtiskle, vaid pühendub elamisele, kogemisele ja esimeses isikus rääkimisele sellest, mis toimub nahal armastamise ajal, mismoodi kipitavad rinnad imetamisel, kuidas tekitab õudu lapse hälli roniv Madagaskari prussakas, mil moel kuivetub vaevalt pooleteise meetri pikkuse, kaest õgitud silmadega  indiaanlase ihu. Puhas kergendus.

See on ka teos, mis sisaldab päris palju lauseid ja lõikusid ehtsat inspiratsiooni, säravaid sähvatusi, mida väljendatakse keeles, kus puuduvad ilustused, punnitatus. Kõik eelneva võib kanda kirjandusliku õnnestumise plusspoolele. Miinuspoolele jääb ehk kummagile häälele pühendatud ruumi ja häälte usutavuse ebavõrdsus (viimane on palju suurem naise ja kohati kaheldav Oweni puhul), samuti nende samade häälte seostatus loo lõppedes. Kokkuvõttes aga – elagu Ameerika hispaania keel ja hispaania keel Ameerikas. Aplaus Valeria Luisellile.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.