Sildid

, ,

Enrique Vila-Matas, fotografìa en Suicidios ejemplares

MARIANNE-LIIS KÄÄRID

Enrique Vila-Matase, 1948. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjaniku autobiograafiline teos „Pariisile ei tule iial lõppu“ (París no se acaba nunca) ilmus juba aastal 2003, eesti keeles on raamat kättesaadav aga möödunud aasta lõpust (2014) ning seda Kai Aareleiu tõlkes. Tegu on ühe tuntuma, auhinnatuma ning tõlgituma (teosed ilmunud 35 keeles) hispaania kirjanikuga, kelle loomingusse kuuluvad nii romaanid, lühiproosa, esseistika, kriitika, artiklid ajalehtedes kui ka kirjanike elulood. Mehe tuntumate teoste hulgast võib nimetada näiteks järgmised: „Kaasaskantava kirjanduse lühiajalugu“ (Historia abreviada de la literatura portátil, 1985), „Bartleby ja seltskond“ (Bartleby y compañía, 2000), „Montano tõbi“ (Mal de Montano, 2002), „Doktor Pasavento“ (Doctor Pasavento, 2005), „Dublinesk“ (Dublinesca, 2010), „Dylani vaim“ (El aire de Dylan, 2012) ja „Kassel ei mõista loogikat“ (Kassel no invita a la lógica, 2014). Tasub märkida, et romaan „Dublinesk“ ilmus eesti keeles samuti möödunud aasta lõpus Triin Lõbusa tõlkes.

Vaadeldes lähemalt Vila-Matase 2003. aastal ilmunud „Pariisile ei tule iial lõppu“, võib öelda, et tegu on autobiograafilise meenutusega (kuid mitte heietusega) autori noorusajast, täpsemalt aastatest 1974-1976, kui mees elas Pariisis kirjanik Marguerite Durasi katusekambris ning nägi ränka vaeva oma esimese romaani (tegelikkuses teise), „Õpetatud mõrvar“ kirjutamisega, püüdes samal ajal areneda nii algaja kirjaniku kui ka isiksusena. Tegelikult segunevad teoses minevik ja olevik, kuna tegu on meenutusega: loo algul sõidab Vila-Matas naisega kuuks ajaks Pariisi, et teha märkmeid irooniliseks tagasivaateks seal veedetud kahele noorusaastale, et sellest omakorda kõneleda irooniateemalisel sümpoosionil Barcelonas, mis kannaks pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu“. Olgu öeldud, et pealkiri on võetud Ernest Hemingway romaani „Pidu sinus eneses“ viimasest peatükist. Sellest tulenevalt saabki teose läbivateks teemadeks pidada irooniat, Hemingwayd ning eneseotsinguid.

Iroonia on Vila-Matase teoses tõesti üheks läbivaks motiiviks. Nagu juba eespool öeldud, saab raamat alguse sellest, et kirjanik peab esinema irooniateemalisel sümpoosionil, mille jaoks teeb iroonilise tagasivaate noorusaastatele. Aareleid on hispaanlase sõnad tõlkinud nii: „Iroonial, mida mina harrastan, pole mitte mingit pistmist irooniaga, mis võrsub masendusest – noorest peast olin piisavalt tobedas masenduses. Mulle meeldib seda sorti iroonia, mida mina nimetan heatahtlikuks, kaastundlikuks, selline, mida leidub näiteks Cervantese parimates kirjatükkides.“ (lk 8) See mõttetera võtab päris hästi kokku kogu teose õhkkonna: kuigi kirjanik väidab, et erinevalt Hemingwayst, kes oli Pariisis „väga vaene ja väga õnnelik“, oli tema väga vaene ja väga õnnetu, ei ole teos absoluutselt masendav ega kurva alatooniga. Vastupidi, hoolimata kõigest negatiivsest (raha ei ole, naist ei ole, raamatu kirjutamine ei suju, tulevik on ebaselge) suudab mees säilitada lootuse ning vaatab maailma läbi huumoriprisma, visates ikka ja jälle muhelema panevat nalja: näiteks kuidas ta üüris „sümboolse“ summa eest katusekambrit (loe: vältis üüri maksmist), et enne Pariisist lahkumist seista silmitsi rohkem kui neljakümne aasta jooksul kogunenud elektriarvete tasumisega. Kõlama jääb mõte, et enda üle naermine tuleb ainult kasuks, sest elu ei saa liialt tõsiselt võtta.

Hemingway mängib samuti teoses olulist rolli. Tegu on nimelt Vila-Matase lapsepõlveiidoliga, kellest inspireerituna satubki noormees Pariisi, lootuses samasugust kirjanikuelu elada kui tema iidol raamatus „Pidu sinus eneses“. Vaatluse all olevast romaanist käib läbi nii mõnigi Hemingway teos, mida parajalt lühidalt analüüsitakse: „Kass vihma käes“, „Kilimandžaaro lumi“, „Vanamees ja meri“. Kuid Hemingway pole kaugeltki ainus kirjanik, kes mainimist väärib, samuti võib lugeda nii mõndagi huvitavat sellistest kirjanikest nagu Graham Greene, Marguerite Duras, Perec, Joyce, Cortázar, Borges, samuti käivad läbi mitmed viited kinokunstile. Üldse on Vila-Matase teostes väga palju viiteid ajaloosündmustele, tuntud isikutele ja kohtadele, muusikale, filmidele, kirjatükkidele jne. Kindlasti märkaks teistkordsel lugemisel nii mõndagi uut ja põnevat, mis esimesel korral võis kahe silma vahele jääda.

Rääkides aga eneseotsingutest, siis selle sõnaga võiks vast kirjeldada igat autobiograafilist teost. Antud loo puhul otsib Vila-Matas end nii kirjaniku kui ka lihtsalt inimesena. Algaja kirjaniku tee on arusaadavalt keeruline, õnneks tulevad siinkohal mehele appi sõbrad-tuttavad, kes lahkelt nõu jagavad. Teatud mõttes võib raamatu analüüsimiseks appi võtta Marguerite Durasi poolt noorele kirjamehele edastatud nõuanded, mis võiksid romaanide kirjutamisel kasulikud olla, nende hulgas näiteks tegelased, tõepära, kogemus, dialoog, keeleregister. Mingil määral võiks neid pidada alapealkirjadeks, kuna teose käigus üritab noor Vila-Matas märksõnu enda jaoks lahti mõtestada, neist aru saada ning seejärel kirjutamisel kasutada. Tundub, et antud nõuanded tulevad kasuks: loo lõpus saab romaan valmis ning Vila-Matas peab nentima: „Sellele suvele võib tulla lõpp, ja tulebki. Maailm võib langeda rusudesse, ja langebki. Kuid minu noorusele, kuid Pariisile ei tule iial lõppu.“ (lk 12)

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on äärmiselt kaasahaarava ning lõbusa autobiograafilise meenutusega ühe hispaania särava kirjaniku noorusaastatest Pariisis, mis kujutab noore mehe eneseotsinguid ja -leidmisi läbi teiste kunstiinimeste ja -teoste. Kuna „Pariisile ei tule iial lõppu“ on täis kõiksugu viiteid, tasub seda kindlasti lugeda kindluse mõttes rohkem kui korra, lõbus ajaviide on garanteeritud. Kasutades Jonathan Beckmani mõtet: „Pariisile ei tule iial lõppu, nii kirjutas Hemingway. Kahjuks „Pariisile ei tule iial lõppu“ on kõigest 200 lehekülge pikk. Ma jäin rahule, kuid samas lootma, et see kaasahaarav jutuvestja oleks lõpmatult jätkanud.“[1]

Katkendit raamatust saab lugeda siit: http://kultuur.err.ee/v/kultuurileht/loomingu_raamatukogu/8a98741f-0c63-4e19-9521-bf431f8731f0

Marianne-Liis Käärid on TÜ hispaania filoloogia magistrant.

[1] Beckman, J. (2014). Duras’s Lodger. Literary Review. Kättesaadav: http://www.enriquevilamatas.com/pdf/ParisLiteraryReview2014.pdf

Advertisements