Sildid

, , , , ,

las tres bodas

CONSUELO RUBIO

Ühes siinsetest blogiarvustustest viskas Valeria Luiselli nalja healt romaanikirjanikult eeldatava omaduse, “pika hingetõmbe” üle. Selle puudumist ei saa kuidagi ette heita Almudena Grandese Lõputu sõja episoodidele”, millele autor on pühendunud alates 2010. aastast, kui ilmus Inés ja rõõm”, alapealkirjaga Hispaania rahvaliidu väed ja Aráni oru vallutamine, Lleida Püreneed, 19.-27. oktoober 1944. Tegemist on Galdósi „Rahvuslike episoodide” traditsiooni järgiva ettevõtmisega, mis samamoodi asetub ajalooromaani ja tundekirjanduse ristumispunkti. Nii nagu Benito Pérez Galdós paigutab oma „Episoodid” kahe väga konkreetse sündmuse vahele (1805. aasta Trafalgari lahingust kuni kindral Martínez Campose riigipöördeni 1874. aastal), on ka Grandese ambitsioonikas narratiivne teekond – kui see kord lõpule jõuab – kavandatud hõlmama kuut köidet alates 1944. aastast kuni niinimetatud 25 rahuaasta lõpuni 1964. aastal.

Samuti nagu vanameister Galdós oma XIX sajandi romaanides, mängib ka Almudena ajalooliste isikutega, keda ta kas esitabki sellistena või siis loob uuesti ja annab neile näo justkui oleksid nad fiktiivsed tegelased. Ja vastupidi – autor mõtleb välja tegelasi, kellele ta annab niivõrd realistlikku kuju, et neid võiks hõlpsasti pidada ajaloolisteks. Samuti eksperimenteerib Grandes erinevate, sageli põimuvate vaatepunktidega, loomaks kaleidoskoopilisi, rikastatud ja kaheldamatult kaasaegseid kujutisi. Nii on romaanis „Inés ja rõõm” lugu jaotatud kolmeks osaks, millest esimese jutustab Madriidis vabariiklaste poolel tegutsenud minategelane Inés, kes nüüd on varjul oma venna, Falangi partei Lleida provintsi delegaadi juures, ja saab Püreneede raadio kaudu teada, et üks geriljade organiseeritud rühm Jesús Monzóni juhtimisel valmistub käivitama operatsiooni „Hispaania rekonkista”, et vallutada kõigepealt Aráni org ja kuulutada Prantsusmaal Viellas välja vabariiklik valitsus.

Parimate vesternite väärilise põgenemise tulemusena (hobustega ja puha) jõuab Inés mägedesse ja temast saab geriljade kokk-kondiiter. Hispaania Vabariigi sõjaväge esindava vastupanuliikumise üks liikmetest on Galán, kes räägib romaani teises osas oma kirglikust romaanist Manolitaga Lleida Püreneedes. Sealt viib elutee nad mõlemad Toulouse´i, kus restoran Casa Inés (Inési juures) saab hiljem Prantsusmaale pagenud hispaania kommunistide vältimatuks pidepunktiks. Viimases osas paigutab kolmas, kõiketeadva autori hääl Inési ja Galáni armulood nii viljakasse ajaloolisse raamistikku, et sealt tärkab lõputult spekulatsioone, millesse Grandes sukeldub ilma igasuguse piiritundeta, punudes ja lahti harutades hüpoteese selle kohta, mis võis noil aastail juhtuda selliste ajalooliste tegelaste eraelus nagu Jesús Monzón ja Carmen de Pedro, Dolores Ibárruri (ehk Pasionaria) ja Francisco Antón, või koguni Santiago Carrillo.

„Episoodide” lõimelõngad on ajaloolised ja autor, kes pole mitte asjata ajaloolase haridusega, on hoolega töötanud arhiividest ja raamatukogudest, kirjandusest ja kinost leitud allikatega ning lisanud neile seejärel fantaasiasädeme, mis vormib ülitäpse eruditsiooni jutustuseks. Teine köide, „Jules Verne´i lugeja”, alapealkirjaga “Cencerro gerilja ja kolm terroriaastat, Jaén, Sierra Sur, 1947-1949, keskendub kolmele aastale, mille jooksul Franco diktatuur surus jõhkralt maha vastupanu maapiirkondades. Romaani lõpuni muutumatuna püsiv vaatepunkt kuulub Jaéni provintsis asuva Fuensanta de Martose linnakese sandarmi pojale Ninole. Nino on väga lühikest kasvu ja seetõttu saadavad vanemad, kes kardavad, et tal ei ole sandarmeeriakorpusega ühinemiseks piisavalt pikkust, poja õppima masinakirjutajaks.

„Jules Verne´i lugeja” on kaheldamatult arenguromaan, aga seda peaaegu vastupidises tähenduses: lugu räägib sellest, kuidas Ninol õnnestub sandarmiks mitte saada, kusjuures otsustav roll selles on enese samastamisel oma vanematest erinevate figuuridega. Need tegelased avavad poisile tee avaramasse maailma, mis ei ole nii väiklane, kuri ja julm kui tema koduks olevas kasarmus, kus isa viib läbi arreteerimisi, ülekuulamisi ja peksmisi. Üks nendest tegelastest, Portugaallane Pepe, on nagu Galdósi teoste Gabrielillo de Araceli: tegelaskuju, kes esinedes – olgugi põgusalt – kõikides „Episoodides”, on ühendavaks niidiks, millele lükitakse kõik romaaniseeria helmed.

Pepe, vaba mees, kes elab, sööb ja magab nii nagu talle meeldib ja kus talle meeldib, elab pisut linnast väljas oma hütis ja võtab Nino enda hoole alla. Pepe ei ole mässaja nagu Tomás Villén ehk Cencerro – legendaarne tegelane ja Nino iidol –, kes koos käputäie mässulistega on läinud metsa elama ja jätkab võitlust fašismi vastu. Teisalt saab poiss – samuti tänu Portugallase vahendusele – kokku ümbritsevast väga erineva sotsiaalse päritoluga donja Elenaga, kes elab nüüd kõigest ilma jäänuna koos oma lapselastega linnast väljas. Just tema avardab lõputult Nino seni ahast silmapiiri, laenates talle ükshaaval Jules Verne´i romaane, mida proua hoiab puuviljakastidest ehitatud riiulitel oma kolmesajaköitelises raamatukogus.

Viimases osas, kasutades manöövrit, millele nii mõningi kriitik on jätnud kiitust avaldamata, paljastab autor, et Ninol on lihast ja luust prototüüp nimega Cristino Pérez – ülikooli õppejõud ning Grandese ja tema samuti kirjanikust abikaasa Luis García Montero sõber. Romaan, mille algidee sündis reisil mööda endist Maroko protektoraati, kus Cristino rääkis, et tema isa oli olnud sandarm ühes Jaéni mäestiku linnakeses, ja tuletas meelde kohutavaid mälestusi lapsepõlves „kolmeks terroriaastaks” kutsutud perioodil kuuldust ja nähtust, lõpeb kokkuvõttega Péreze enda eluteest, mis viib ta hiljem Granada ülikooli, Hispaania kommunistlikku parteisse ja koguni vangikongi.

Manolita kolm pulma” ilmus – või õigemini lendas otse menukite edetabeli esimestele kohtadele – märtsis. Taas kord räägib raamat Almudena enda sõnade kohaselt sellest, mis juhtub „kui surelikud kehad ristuvad surematu ajalooga”. Seekord on Manolita Perales täiesti tavaline tüdruk, kes, seistes silmitsi kodusõjajärgse Madridi viletsusega, peab pärast isa mahalaskmist ja kasuema vangistamist üksi hakkama saama oma kolme väiksema õe-vennaga. Vanem vend, noorte sotsialistide ühenduse liige, elab põrandaalust elu ühes flamenkobaaris ja plaanib tänu kusagilt kätte saadud trükimasinatele levitada kommunistlikku propagandat.

Masinad aga ei hakka tööle ja noorteühendus vajab ühe Porlier`s vangis istuva töölise abi. Seepärast palub vend, et Manolita etendaks abiellumist, mis võimaldab vangikambrisse sisse pääseda. Manolita ei tea aga, et koostööks nõusolekut andes ta mitte ainult ei loobu oma varasemast hüüdnimest “preili Minuga-Ärge-Arvestage”, vaid ka seob end mehega, kes tulevikus saab talle väga oluliseks. Jutustus on jaotatud omavahel põimunud episoodideks ja Manolita vahetu vaatepunkt vastandub jutustusega kolmandas isikus, kus Grandes saab jutustatavate saatuste tundeküllusest emotsionaalselt eemalduda.

Nii nagu varasemates köidetes, särab autori sulg ka siin kõrvaltegelaste galeriid maalides, kuhu selles raamatus kuuluvad sellised hingeminevad tegelased nagu avalikult homoseksuaalne ja Manolita venda Toñitosse kõrvuni armunud Francisco Román alias La Palmera; äge ja metsik flamenkotantsija Eladia alias Carmelilla de Jerez, keda omakorda ajab taga Toñito; või Antonio de Hoyos y Vinent – ogar vabameelne markii ja paadunud anarhist, kes oma lahutamatu monokliga tekitab huvi, millise ajaloolise isiku pealt ta küll maha on kirjutatud.

Kokkuvõttes – võtke hingetõmbeaega ja lugege “Episoode”. Te ei kahetse.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Advertisements