Sildid
Cervantese preemia, Elena Poniatowska, kirjanduspreemiad, Mehhiko kirjandus, Toledo kirjastus, uued tõlketeosed
MARI LAAN
Igal aastal 23. aprillil – Cervantese surmapäeval – antakse Hispaanias üle hispaaniakeelse kirjanduse tähtsaim auhind Cervantese preemia. Tänavu pälvis selle Mehhiko kirjanik Elena Poniatowska (1932).
Preemia annab hispaaniakeelse kirjanduspärandi rikastamise eest välja Hispaania kultuuriministeerium, võttes arvesse erinevate maade keeleakadeemiate ja varasematel aastatel auhinnatud kirjanike ettepanekuid. Viimastel aastatel on tunnustatud selliseid autoreid nagu Hispaania luuletaja José María Caballero Bonald, Tšiili (anti)poeet Nicanor Parra, hispaanlanna Ana María Matute, tänavu jaanuaris surnud Mehhiko luuletaja ja prosaist José Emilio Pacheco. Umbes pooled laureaatidest on aastate jooksul olnud Hispaania kirjanikud ja Elena Poniatowska on pärjatute reas viies mehhiklane Octavio Pazi, Carlos Fuentese, Sergio Pitoli ja José Emilio Pacheco kõrval.
Traditsiooniline kõne, mille auhinna pälvinud kirjanik preemia üleandmise tseremoonial Cervantese sünnilinna Alcalá de Henarese ülikoolis peab, leiab igal aastal rohket vastukaja ning ligi 82 eluaastast hoolimata ühiskondlikult endiselt väga ärgas Poniatowska pühendas selle teemadele, mille üle ta Mehhiko kroonikuna nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöös aastakümneid südant on valutanud – allasurutud naistele, oma õigusi nõudvatele naistele, vaestele ja „kaotajatele“ Ladina-Ameerikas. Lapsena Pariisis turvalist printsessielu elanud Poniatowska (kes pärinebki isa poolt Poola kuninglikust suguvõsast) asus Mehhikosse elama kümneaastase tüdrukuna ja pidi mitte ainult õppima hääldama Pariisi asemel Parangaricutirimicuaro, vaid avastas koos uue, lummava keelega ka teda nüüd ümbritseva viletsuse ja vaesuse.
Tseremooniakõnet alustades juhtis Poniatowska tähelepanu, et ta on kõigest neljas Cervantese preemia pälvinud naiskirjanik ligi 40 aasta jooksul ja sealjuures neist esimene, kes on astunud Alcalá de Henareses pulti kõnet pidama, kuna tema eelkäijad pole erinevatel põhjustel saanud kohale minna. Nimetanud kõnes ka naisi, kes on sõna saanud tema tõsielulise ainesega kirjandusloomingus, juhtis kirjanik teema Mehhiko reaalsusele – kahele tundmatule lapseootel naisele, kes aprilli algupoolel Ciudad Juárezes tapetuna leiti, Chiapase osariigi naistele, kes 90ndatel söandasid nõuda õigust ise valida oma saatust ja mitte olla viinakannu vastu vahetatavaks kaubaks…
Poniatowska kõneles auhinnatseremoonial – kus teiste hulgas olid vanaemale kaasa elama tulnud seitse lapselast – ka oma ebatraditsioonilise riietusega, kandes erksavärvilist Mehhiko kleiti, mille on valmistanud ja talle pidulikel puhkudel kandmiseks kinkinud Oaxaca piirkonna põliselanikest naised. Kummardusena nädal varem lahkunud Gabriel García Márquezele kandis ta kõrvas kuldseid kalakesi, selliseid nagu „Sajas aastas üksinduses“ valmistas Aurelio Buendía, et neid siis jälle üles sulatada.
Tseremooniakõnes on ikka tavaks puudutada ka Cervantese suurteost ja Poniatowska võrdles end Sancho Panzaga, kelle suu läbi kõlab lihtsate inimeste hääl, nimetades end kirjanikuks, „kes ei saa rääkida tuuleveskitest, sest neid enam ei ole, vaid kõneleb hoopis lihtsatest ja tavalistest teekäijatest, kes kannavad oma töömehe pauna, oma kirkat või labidat, magavad kusagil hea õnne peale ja usaldavad üht impulsiivset kroonikut, kes märgib üles, mis talle räägitakse.“
Elena Poniatowska loomingut on lähemalt tutvustanud Ruth Sepp jaanuarikuu Loomingus; eesti keeles on värskelt ilmunud tema kiriromaan „Kallis Diego, Sind embab Quiela“, mis tugineb vene päritolu kunstniku Angelina Belova (Quiela) kirjadel tema abikaasale Mehhiko kunstnikule Diego Riverale. Vaata lisa: toledo.ee ja www.looming.ee/2014/02/kuulamise-kunst/
Mari Laan on tõlkinud eesti keelde Elena Poniatowska romaani „Kallis Diego, Sind embab Quiela“.
hargnemised 