Sildid

, ,

CONSUELO RUBIO

Mul oli plaan kirjutada arvustus 1990ndate keskel avaldatud romaanidega (Raro, 1995 ja Nunca le des la mano a un pistolero zurdo, 1996) tuntuks saanud luuletaja ja romaanikirjaniku Benjamín Prado viimase raamatu kohta. Osutus aga võimatuks rääkida möödunud aastal ilmunud „Arveteõiendamisest” (Ajuste de cuentas), heitmata pilku tagasi ja asetamata Prado värskeimat teost Hispaania lähiajaloo triloogia – nagu autor ise seda nimetab – raamistikku. Kirjanik on ajakirjanduses tunnistanud, et tema eesmärk oli visandada omamoodi fresko Hispaania kodusõja ja tänase päeva vahele jäävast ajajärgust ning teha seda kolme erinevates žanrides kirjutatud romaaniga. Esimeseks neist oli n.ö. ajalooline romaan „Kurjad inimesed” (Mala gente que camina, 2006), mis räägib vabariiklaste laste kuritegelikest röövimistest ja ümbervahetamistest kodusõjajärgsel perioodil. Järgmisena ilmunud „spiooniromaani” „Operatsioon Gladio” (Operación Gladio, 2011) keskmeks on CIA ja teiste NATO liikmesriikide salateenistuste toetusel tegutseva Euroopa kommunistlike parteide vastu suunatud võrgustikuga seotud uurimine ning triloogia kolmandaks osaks on juba nimetatud „Arveteõiendamine”, mis peaks žanrilt olema seiklusromaan ja mis Prado esialgu küllastumiseni korratud lubadusele vaatamata ei arene mitte Ladina-Ameerikas, vaid tänapäeva põrgulikus Hispaanias majanduskriisi, korruptsiooni, musta äri, lõhkevate mullide ja kõigest sellest põhjustatud inimlike draamade kaose ja majandusliku viletsuse kontekstis.

Kolme erineva iseloomuga romaani läbivaks niidiks on peategelase, autori alter ego Juan Urbano elukäik, kes esialgu töötab õpetajana ja hiljem võtab end koolitööst vabaks, et tegutseda tuntud päevalehe kolumnistina, kirjanikuna ja uuriva ajakirjanikuna. „Arveteõiendamises” on Urbano sarnaselt haletsusväärses olukorras tööturu veel kuue miljoni ohvriga jõudnud väga kehva seisu ning võlgade, hüpoteegi ja muude hädade küüsi sattununa nõustub ta müüma oma sulemeheoskused äri- ja pangamagnaadile Martín Duquele, kes võtab temaga ühendust fiktiivse biograafia kirjutamise eesmärgil (vahelüliks Duque sekretär Beatriz Escandón, justkui õpikust maha kirjutatud femme fatale ja samal ajal salapäraselt kirglik koeraarmastaja). See Cádizist pärit self made man on paljude lugejate silmis suure tõenäosusega koopia Mario Condest, kelle eluloos on palju kokkulangevusi Duque karjääriga, aga samuti (nagu Prado ise on kinnitanud) teistest Hispaania tuntud finantshaidest nagu Javier de la Rosa või Mariano Rubio. Osalt motiveerituna va kõlisevast, mis võimaldaks rahalistest raskustest välja tulla, osalt lummatuna magnaadi sekretäri väljapeetud ilust, osalt põnevusest, mida tellitud lugu äratab, sukeldub Juan Urbano spekulatsioonide, ühinemiste, ülevõtmiste, omastamiste, hapude aktivatePrado, maksupettuste, kapitali väljavoolu, lõputute reetmiste ja ebalojaalsuse ning teiste neoliberaalsete avantüüride labürinti, mis määravad tema portreteeritava elukäigu. Seistes oma avastuste tulemusena silmitsi hirmsa moraalse dilemmaga, rüütab antikangelane Urbano end lõpuks kangelaslikkusega ja annab metafoorse lõuahaagi majandussurutisele ja selle orjusele.

Kui püüan vastata küsimusele, miks võiks olla hädavajalik seda raamatut lugeda, pean pöörduma tagasi seeria kahe eelmise romaani „Kurjad inimesed” ja „Operatsioon Gladio” juurde. Kuigi tegemist on kolme lõpetatud ja üksteisest täiesti sõltumatu looga, moodustavad nad kahtlemata üsna sidusa terviku, omamoodi mõtiskluse sõjahaavade ja sõjajärgsete aastate, üleminekuaja võitude ja lüüasaamiste ning kogu eelnenu jäetud armide üle Hispaania kõige vahetumas olevikus. Kõigis kolmes teoses on nii nõrkusi kui õnnestumisi. Möödalaskmiste hulka võib arvata pikad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad kunstlikena, kamufleeritud monoloogidena; peategelase didaktilise, õpetajaliku ja poliitiliselt erapooliku (et mitte öelda sektantliku) hoiaku, mille taha on mitte just eriti tagasihoidlikult varjunud autor ise ja mis võib üle visata ka kõige progressiivsemal lugejal, ning autori tuntud oskuse puistada leheküljed täis paradokse, aforisme, kõnekäände, tsitaate ja teisi sõnamänge, mis mõnikord omadega kraavi sõidab, kui keel muutub pingutatuks, retoorika naeruväärselt väänatuks ja läägeks. Teisel kaalukausil on aga Benjamín Prado loomingu hinnatuimate firmamärkide seas kahtlemata tema võime paigutada ühe fiktsiooni sisse matrjoškadena teisi („Arveteõiendamises” on see viidud äärmuseni, kuna samal ajal ilmus teine raamatuke Qué escondes en la mano, kuhu on koondatud seitse romaanis väga visandlikult esitatud juttu, mida peategelane ei jõua lõpetada) ning autori vaieldamatu oskus põimida ajalookirjandust (või uurivat ajakirjandust) ja fantaasiat, luues nii hübriidse, parimas tähenduses modernse žanri, mida tema kaasaegsed harrastavad vähe või üldse mitte ning mis kaasaegse Hispaania proosakirjanduse uinuval panoraamil pakub tavapärasest rohkem uudsust ja kaasaelamist.

Tõlkinud Mari Laan

Consuelo Rubio on Valencias elav kirglik kirjanduse- ja teatrisõber ning parandamatu estofiil.

Advertisements