Sildid

, , , , , , , , ,

1_1_5543642LIISA KONSAP

Hispaania ja Eesti diplomaatide omavahelistel kohtumistel armastatakse rõhutada, et hoolimata asukohast Euroopa eri otstes, on Hispaania ja Eesti olnud alati suured sõbrad ja liitlased, kuid sisuliselt olid riikidevahelised suhted poliitilisel ja diplomaatilisel tasemel olnud kuni XX sajandi lõpuni üpris piiratud, mistõttu jäid ka kultuurilised kontaktid mõnevõrra ebajärjekindlaiks, sõltudes siinmail väikse rühma hispaania keele ja kultuuri entusiastide pühendumisest. Ometigi on Hispaania ja sealne kultuur, ilmselt suures osas ka tänu oma ahvatlevatele klimaatilistele oludele, ka siinsele rahvale reisisihtpunktina aina armsamaks saanud. Reisimine aga teatavasti avardab maailmapilti, mistõttu on avardunud ka arusaam Hispaaniast kui monoliitsest kultuurist, mille sümbolitena meenuvad eelkõige flamenko, härjavõitlus või tuuleveskitega võitlev Don Quijote.

Huvitaval kombel on ka Eesti hispanistika arengus mänginud olulist rolli just reisimine: 1913. aastal külastas Hispaaniat Friedebert Tuglas, kelle hilisem sellekohane teos „Teekond Hispaania“ (1918) toona ka Eesti kultuurielus palju tähelepanu äratas, avades paljude tolleaegsete kultuuritegelaste ees täiesti uue, lummava maailma. Esimese Eesti Vabariigi ajal jäid Hispaania kultuur ja kirjandus teiste Lääne-Euroopa omadega võrreldes siiski tahaplaanile, pigem keskenduti inglise ja prantsuse kultuuriruumidele, mille kõrval jäid püsima ka juba ajalooliselt olulised vene ja saksa mõjud. Seega on hispanistika Eestis ajaloolisest vaatepunktist suhteliselt uus nähtus, mis arvestades Eesti rahvuskultuuri noorust on ka üpris loomulik.

Nagu paljude teiste kultuuride ja kirjanduste retseptsioonide puhul Eestis on ka hispanistika algusaegadest olnud probleemiks napp arv keeletundjaid, kel oleks oskusi, aega, aga ka tahtmist kirjanduse tõlkimise kaudu hispaania kultuuri eestlastele lähendada. Seetõttu tehti esimesed tõlked Hispaania kirjandusest kolmandate, eelkõige saksa ja vene keelte vahendusel. Esimese hispaania keelest tehtud otsetõlke autoriks on Aleks Sepp, kes 1934. a tõlkis eesti keelde tol ajal väga populaarse Blasco Ibáñeze romaani „Neetud maa“ (La barraca). Oluliseks tähiseks Hispaania kirjanduse eestindamise ajaloos on aastad 1939/40, mil Eesti Kirjanduse Seltsi publikatsioonina avaldati kahes jaos Miguel de Cervantese maailmakirjanduse suurteose „Don Quijote“ esimene osa Aita Kurfeldti tõlkes, kes oli Cervantese elu ja loomingu juurde sattunud silmapaistva latinisti ja romanisti Karl Reitavi õhutusel.

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioon tõid kaasa ka tugeva ideoloogilise kontrolli tõlketoodangu üle. Kuigi mitte kogu Lääne kirjandust ei tembeldatud automaatselt dekadentlikuks, oli tõlkimise rõhuasetus aastatel 1940–1968 selgelt vene ja teiste nõukogude rahvaste kirjandusliku loomingu kasuks. Hispaania keelest eestindati sel perioodil vaid kaheksa teost.

Eesti hispanistikat piiranud keeletundjate nappus sai pisut leevendust, kui (ainsa välismaalasest) õppejõuna asus Tartu Ülikooli tööle Arthur-Robert Hone (1915–1972), kes romaani filoloogina hakkas soovijatele õpetama ka hispaania keelt. Samal ajal tõusis hispaania keelest tõlkijate seas esile Ain Kaalep, kelle mahukas tõlkeloomingus, mille geograafiline ulatus hõlmab nii Euroopat, Ameerikat, Aasiat kui Aafrikat, on tähtsal kohal Hispaania ja teiste Pürenee poolsaare rahvaste luuletajate loomingu tõlked. Kõige enam on Ain Kaalep tõlkinud XX sajandi poeesiat, kusjuures eriliselt tõuseb esile Federico García Lorca loomingu tutvustamine eesti lugejaile. Lisaks Ain Kaalepile hakkas luulet tõlkima Jaan Kaplinski. Koostöös Ain Kaalepiga eestindasid nad katkendeid hispaania keskaegsest kangelaseeposest „Laul minu Cidist“ (Cantar de Mio Cid), mis kaasati ka 1962. aastal ilmunud „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogiasse“.

Toimusid ka edusammud hispaania keele õpetamises. Kuigi ülikooli tasandil korraline õpetus puudus, hakati hispaania keele kursusi korraldama Tallinna Keeltekoolis ning 1970. aastatel Tartusse elama asunud peruulase Ricardo Mateo eestvõtmisel ka ülikoolilinnas. 1979. aastal ilmus Vassili Jugalt esimene eestikeelne „Hispaania keele õpik“ ja 1983. aastal koostatud esimene „Hispaania-eesti sõnaraamat“. Vastupidisest keelesuunast rääkides avaldati 1994. aastal Kaarel Peenra „Eesti-hispaania sõnaraamat“, mida autor kahjuks enne surma 1987. aastal ise lõpetada ei jõudnud ja mille avaldamine aastaid viibis.

Eesti hispanistika kujunemisloos ei saa üle ega ümber Jüri Talveti nimest. Pisukese spekulatsioonina võib isegi väita, et Jüri Talveti panuseta võiks Eesti hispanistika olemata olla, sest tema rolli hispaaniakeelse maailma vahendamisel siinmail on raske üle hinnata. Jüri Talvet on eestindanud nii mitmete oluliste Hispaania autorite nagu Francisco de Quevedo, Baltasar Graciáni, Salvador Espriu ja Vicente Aleixandre kui Ladina-Ameerika kirjanike nagu Gabriel García Márqueze, Mario Vargas Llosa ja Juan Rulfo loomingut. Lisaks viljakale tõlketööle on tema sulest ilmunud arvukalt põhjalikke käsitlusi ja artikleid Hispaania kirjanduse ja kultuuri kohta, millest osad on koondatud ka essee- ja artiklikogumikesse „Hispaania vaim“ (1995) ja „Tõrjumatu äär“ (2005). Samuti on paljud teiste tõlkijate eestindatud teosed varustatud Jüri Talveti sisukate saatesõnadega, milles tõuseb Hispaania kirjandusloo põhjalike teadmiste kõrval esile ka lähenemine vastavatele teemadele maailmakirjanduslikult seisukohalt. Ka on ta oma kirjutistes tähelepanu pööranud Hispaania kirjandus- ja kultuuripildi mitmekesisusele, avaldades kirjutisi katalaani ja galeegi kirjandusest ja aidates nii avardada siinse publiku teadmisi Hispaania kirjanduse mitmepalgelisusest. Just tänu Talveti tegevusele avati 1992. aastal Tartu Ülikoolis esmakordselt Baltimaades hispaania filoloogia eriala, mille lõpetajate hulgast on praeguseks tulnud mitmeid, kes õpetamise, tõlkimise või teadustööde kaudu siinse hispanistika edendamisse panustavad.

Liisa Konsap töötab Tallinnas Hispaania suursaatkonnas. Ta on lõpetanud hispaania filoloogia eriala Tartu Ülikoolis ja kirjaliku tõlke magistrantuuri Tallinna Ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta Hispaania kirjanduse retseptsiooni Eestis aastatel 2001-2010.

Advertisements